Equilibrium - Der ewige Sieg

Saksa folkmetali grupp on taas end ilmutamas ja uue tuleku ilmekamaks märgiks on bändi kolmas album Rekreatur, mis tundub vähemalt esmasel kuulamisel olevat kiirem, vihasem ja meloodilisem kui 2008. aastal ilmavalgust näinud Sagas. Praegu ei oska veel albumi kohta väga palju öelda, sest olen seda veel lihtsalt liiga vähe kuulanud, aga muusikavideosid oskavad nad endiselt hästi teha mitte nagu mõned.Video vääriliseks on siis peetud albumi teist lugu, mille video meenutab justkui põõsa alla magama jäänud hevikate eneseleidmist. Vahel on sarnaseid videosid jõle naljakas vaadata, sest bändimehed püüavad teha väga tõsised näod, aga välja kukub hoopis koomiline jant, kuid Equilibriumi kohta ma nii ei ütleks, need mehed oskavad, sakslased ka ju...
EQUILIBRIUM – Der ewige Sieg

Equilibrium [official] REKREATUR out now! | MySpace Music Videos

Halfway

Tegemist on järjekordselt Shunji Iwai filmiga, kuigi mitte otseselt, sest lavastajaks on hoopis debüütfilmiga eelmisel aastal ühele poole saanud Eriko Kitagawa, kuid kaastsenarist ja produtsent on endiselt Iwai. Viimasel ajal olen hakanud vaatama küll Jaapani filme, kuid need kipuvad olema alatasa ühe ja sama režissööri teosed, milles pole midagi halba, sest enam-vähem kõik tema filmid on pakkunud midagi huvitavat ja tänu omapärasele teemakäsitlusele kujuneb ka kõige lihtsakoelisem sisu nauditavaks elamuseks. Halfway kuulubki selliste hulka, mis käsitleb väga tavalisi, kuid noorte jaoks põletavaid probleeme. Lavastaja ja Iwai koostöö tõttu ei ole tegemist tüütu ja igava suhtedraama, vaid ilusa ja kohati liigutava looga kahest armastajast ja rasketest valikutest, mis võivad tunduda naiivsed, kuid arvestama peab ikkagi tegelasi, päritolu ja olukorda ning selle ülesandega tuleb Halfway mõningate mööndustega hästi toime. Lavastuslikult oskuslik ning tegelaste poolest usutav noortefilm ei muutu kordagi küll üle mõistuse heaks ja üllatavaks, kuid jääb piisavalt realistlikuks. Pidevalt kohmetuvad, kinnised ja emotsioonide ülekülluse all kannatavad põhitegelased moodustavad koos hea, kuid mõneti ebahuvitavate süžeepööretega lagedale tulnud stsenaariumi ja huvitava karakteriarendusega pealtnäha lihtsa, kuid tegelikult kaasahaarava ja armsa loo täiskasvanuks saamisega kaasnevatest valikutest.Lugu ise on lihtne. Hiro käib samas koolis Shu`ga, kes on talle salaja kogu aeg meeldinud. Lõpuks võtab Hiro end kokku ja otsustab teha tutvust tema soovidest väheteadva Shu`ga. Erinevate juhuste kokkulangemisel saavadki noored kokku, kuid alles siis probleemid algavad. Hiro hoiab kinni armastusest, mida ta on oodanud kaua, aga Shu tahab enamat, mõtleb astuda Tokyo ülikooli. Tekib konfikt tunnete ja tegelike soovide vahel, mis päädib mõistmisega, et andes järele ühest kohast ei tähenda, et kaob ka teine. Filmi mõte seisnebki paljuski täiskasvanuks saamises ja oma tegude eest vastutamises, kuid see kõik on esitatud ilusate inimeste poolt, keda on huvitav jälgida isegi siis, kui esile kerkinud probleem või valik pole just see kõige paeluvam või põnevam. Tegu on minimalistliku teosega, mis ei püüagi olla midagi enamat kui lugu kahe noore eneseleidmisest ja loomulikust hirmust tuleviku ees, mida esitatakse ühteaegu koomiliselt ja dramaatiliselt, aga viimasega ei pingutata üle nagu tavaliselt, kuid siiski on Hollywoodi ja Jaapani noortefilmide dramaatilisusel väga suur vahe. Hollywood pakub juba tuttavat lääget ja imalat lähenemist, aga minul kui jaapani noorte kultuurist vähe teadval vaatajal on isegi väga huvitav jälgida, kuidas suhtlevad omavahel meist nii kauges riigis elavad noored. Juba see tõik tõstab huvi kõrgemale, sest kõike võõrast ja tundmatut on alati põnev jälgida. Viis, kuidas Hiro läheneb Shu`le oli lausa halenaljakas, kuid nende jaoks tundub taoline käitumine olevat tavaline ja normaalne, aga sealsest kultuurist mitte midagi teadva publiku jaoks peaks see mõjuma kõike muud kui tavalisena. Hiro tegelaskuju on kirjutatud väga elava, energilise ja natuke ka endassetõmbununa, kuid kõik, mis puutub karakterisse ja läbi kogu filmi temas toimuvatesse muutustesse, siis on tunnete sasipundart kujutatud piisava sügavusega, aga mõnetine lihtsus ja naiivsus rikub enam-vähem perfektset tegelast, kes kujuneb vahel täielikuks tüütuseks. Eks seegi lisab talle väärtusi, mida algul tähele ei pane, kuid tagantjärele mõeldes jäävadki kõige paremini meelde veiderdused ja emotsioonipursked, mida Shu üritas leevendada. Nagu näiteks varjatud tõed, mis päevavalgele jõudes saatsid Hiro poisile kätega kallale ja järgmine hetk valitses taas vaikus. Taoliseid humoorikaid seiku jagus muu tegevuse kõrvale omajagu, aga kordagi ei muutunud huumor domineerivaks või pealetükkivaks. Komöödiaks on Halfwayd raske nimetada, pigem noortefilm, mis ei pea alati nõretama jaburdustest, vaid piisab aeglasest suhte-ja karakteriarengust läbi jaapani noorte silmade, mille tõttu omandab film juba teise kultuurilise väärtuse nende jaoks, kes huvituvad jaapani kultuurist.Halfway ei ole halb film, aga see ei paku ka midagi uut ega põrutavat, mis sööbiks mällu igaveseks või siis rohkem kui paariks päevaks nagu tavaliselt. Filmi mootorid on tegelased ja nendevaheline keemia, mis ei kustu isegi meeldivalt lahtiseks jäänud lõpus. Hirot väga armsalt kehastanud Kie Kitano oli vast kõige meeldejäävam näitleja, kuid kõrvaltegelastena paariks minutiks ekraaniaega saanud ja noortele nõu jaganud õpetajad esinesid samuti mõjusalt, andes nagu mäetargad edasi elutarkusi ja soovitusi. Halfway võib meeldida, aga on täiesti mõistetav, kui filmi ei sallita üldse, eks kõik oleneb vaatajast endast. Meeldivate tegelastega lihtne debüütfilm on võib-olla kergesti unustatav, aga ühekordne vaatamine pakub elamust kogu täie eest, Taaskord esitab lõputiitrite ajal kõlavat lugu Salyu ja mis teha, nüüd tuleb iga kord seda lugu kuulates meelde Halfway ja Kie Kitano. 6/10

All About Lily Chou-Chou

Shunji Iwai vahest kõige omanäolisem film on nagu selle muusika, mida esitab filmi jaoks välja mõeldud popstaar Lily Chou-Chou, keda nö. kehastas Salyu, kes sai omakorda tänu filmile tuult tiibadesse ja on nüüdseks omandanud paraja kuulsuse ja lisaks on Salyu võitnud omapärase hääle ja stiiliga minu südame. Iwai 2001. aasta film on hoopis teistsugune ning veider, kui võrrelda seda tema varasemate romantiliste draamade ja noorte suhteid lahkavate filmidega, aga antud juhul muudabki veider ja sügavalt depressiivne stiil filmi omapäraseks, kuna see ei sarnane minule teadaolevalt mitte ühegi teisega, vaid paistab eredalt teiste seast välja. Jaapani noorte haiget ja ühteaegu valusalt kipitavat popkultuuri lahkav linateos satub täpselt piiri peale, sest seda võib armastada või vihata, aga samas võib tekkida kahevahelolek, et ei tea, kas film meeldib või mitte. Kogu tervikut on raske korraga seedida ja pärast imetabaselt mahehäälse Salyu esitatud filmimuusika mitmekordset kuulamist tabasin end mõttelt, et film ongi täpselt selline nagu väärastunud armastus Lily Chou-Chou vastu. Filmi jaoks loodud muusika ja seda esitav tegelane on korraga rõõmus ja masendav, energiline ja laisk, hüpnotiseeriv ja eemaletõukav. Kui film avaldab pikaajalist mõju, siis peab tegemist olema millegi erilisega ning seetõttu ongi Iwai sattunud minu huviorbiiti ja trügib aegamisi lemmikute ridadesse.Omapära jagub All About Lily Chou-Chou puhul igale maitsele, pakkudes nii ebastandardset kaameratööd, kummalisi, kuid traagilisi tegelasi, õigest ajalisest jaotusest mööda vaatavat sisu, hüpnotiseerivalt mõjuvat muusikat ning universumi, kus kõige A ja O on Lily Chou-Chou ja Ether, kus fanaatilised fännid jagavad oma armastust painajalikku muusikat levitava staarile. Kahe põhitegelase Hoshino ja Hasumi konflikt põhineb Hoshino isiksust täielikult muutnud õnnetusel ja Hasumi suutmatusel enda eest seista. Läbiv idee on ka praegu jätkuvalt aktuaalne - endassetõmbunud noored leiavad lohutust internetifoorumites ja virtuaalkosmoses, mille tõttu kujunevad neile teised isiksused, ühed, kes käivad koolis ja teised, kes astuvad esile siis, kui on vaja argipäeva piinadest vabaneda. Nii vajuvadki filmi noored üha enam Etheri ja Lily Chou-Chou muusikaliste võlude kütkesse ja avaldavad ennast tõeliselt Etheris, aga mitte reaalses elus. Iwai võttis selle idee ja lõi väljamõeldud tegelastega universumi, mille keskmes on maailmavalu teistega jagav muusik. Jututubades räägitavat melanhoolset teksti näeb kogu filmi jooksul muu tegevuse taustal või siis mustal ekraanil. Vaataja saab tegelastest, nende mõtetest ja siseheitlustest osa klaviatuuri klahvide helide saatel ning oma osa mängivad ka laulude sõnad ja üleüldine sõnum, kuid jaapani noored saavad lauludest kindlasti märksa rohkem aru. Alati võib laulusõnu hiljem lihtsalt järgi vaadata, et saada täpselt aru, mis tõmbas noori niivõrd tugevalt Lily poole. Film jaguneb kolmeks osaks. Sisu algab peategelaste keskkooli jõudmisega, aga üsna pea pöördub tagasi aega enne keskkooli ja siis teeb kannapöörde tagasi sündmuste juurde, mis hargnesid lahti filmi esimeses pooles. Sisu kulgemine läbi erinevate aegade polegi tegelikult niivõrd uudne, aga kuna mitte miski ei tundu filmi juures olevat taotuslik, vaid lihtsalt kujutav, siis sobib säärane loo esitus antud konteksti ideaalse lisandina selgitamaks, miks ja kuidas muutus Hoshino ja Hasumi sõprus vägivaldseks suhteks, mida juhib hirm ja suutmatus seista enda ja teiste eest.Noorte omavahelisi jagelemisi ei kujutata enam üksnes süütute tögamistena, vaid need muutuvad iga uue tembuga üha vastikumaks, rõvedamaks ja haigemaks. Igaüks kannatab millegi tõttu ja nii levitatakse oma kannatusi teistele, sest miks olla üksi ohver, kui saab ka teisi sellega nakatada, aga iga kuritegu saab alati karistatud ja süükoorma all murdub kõige tugevamgi, kuid teised ohvrid otsivad jällegi kättemaksu ning enam ei piisa kahetusest, jääb vaid kõiksusesse ulatuva muusika taustal süütute verest alguse saanud summutatud karje, mida keegi ei kuule. Hoshino kaob õhevikku, aga Hasumi leiab endas jõudu, et muuta ennast ja aidata teisi. Iwai pilguheit nooruse rikutusse pakub tõsiseltvõetavat reaalsust, kuid ta ei jää üksnes selle juurde, vaid kasutab kõikvõimalikke filmilikke väljundeid, et pakkuda elulist, kuid nauditavat ja eripärast elamust. 8/10

Codehunters

Codehunters on üks jube lühike anime/animatsioon, mis näeb aga nii hea välja, et kannatab isegi 5 korda järjest vaadata. Ainult pildikeelega lugu edasiviiv lühianimatsioon on segu erinevatest tehnilistest stiilidest. Kohe on näha, et paljud taustad on joonistatud, aga siis ilmub puhastverd arvutianimatsioon, millel tundub olevat ka anime võimas puudutus. Nagu Trash juba ütles, siis ei saa 8 minuti jooksul sisu kohta midagi teada, võib ainult spekuleerida, aga kui ei piisa, siis on olemas ka koduleht, kus pakutakse üpriski köitvat sisu, mis võiks olla kunagi aluseks näiteks samas stiilis täispikale Codehuntersile. Ben Hiboni kirjutatud ja loodud Koodijahtijatele eelneb 4-minutiline Parasite, mis kujutab kasside ja rottide maailma ning nende põrkumist või siis ühinemist. Ütleme, et Parasite ei jõua mitte ühegi külje pealt Codehuntersile järele, sest tolle arvutigraafika segamine pliiatsijoonistuste ja animega saavutab harmoonia, mida on raske lahti murda. Klipp meenutab mulle osaliselt Team Fortressi, sest ka siin tutvustatakse kõiki põhitegelasi eraldi ja antakse märku, mis on iga tegelase eripära. Sünge tulevik, kus tornaadodest ilmuvad deemonid ja maailma valitseb üks juht, paistab olevat rohkem väga stiilne ja hüperlahe keskkond igasuguste ideede tarbeks. Väga palju on mahutatud väga vähese aja sisse - tänu tegelaste ja maailma disainile ja erinevate stiilide segamisele on 8 minuti jooksul nii palju näha, et isegi teist korda vaadates ei pruugi märgata igat liigutust kiirelt mööduvate stseenide puhul. 3-5 korda vaataks Codehuntersit uuesti kas või seetõttu, et analüüsida, kuidas ja millega on kogu maailm ja tegelased loodud. Väga lahe projekt, mis tekitab lootust, et Ben Hiboni järgmine animatsioon A.D. võib samuti olla midagi eeskujulikku. 9/10

April Story

Jaapani filmide suhtes olen veel võhik, kuid seda sama ei saa öelda animede kohta, Lõuna-Korea filmidega olen tutvunud juba pikemat aega, aga eks igal asjal on oma aeg. Esimesed kokkupuuted Jaapaniga algasid muidugi Kurosawa filmidest, mis moodustavad raskesti ületava koosluse. Nüüd alustatud loodetavasti pikaajaline suhe sealse filmikunstiga algas Shunij Iwai filmidega, mis võitsid omapärase ja lihtsa teemakäsitluse ja nauditava lavastajatööga koheselt minu poolehoiu ning nähtud kolme filmi põhjal lisan Iwai rahuliku südamega lemmiklavastajate hulka. Love Letter on väga südamlik, soe ja armas lugu kahest hingelisest, kellest üks leinab ja teine tuhnib kaugetes mälestustes. All About Lilly Chou-Chou on omapärane film lapsepõlvest ja selle kaotamisest maailmas, kus noorte meeli valitseb Lily Chou-Chou. Paljuga eksperimenteerivat filmi ei kujutakski ette ilma väljamõeldud popstaari Lily Chou-Chou`ta, kelle tegelik esinejanimi on Salyu.

Käesolev film on siis April Story, mis kestab natuke üle tunni, aga pikkus polegi antud juhul määraja, mis ütleks, kas tegu väärt teosega või mitte. Iwai oskus kujutada lihtsat elu ja tavalist inimestevahelist suhtlust väga loomulikult ning natuke filmilikult illustreeritult on lausa imetabane. Hingekosutavad karakterid mõjuvad vaatamata täiesti tavalisele olukorrale kui üliinimesed, sest neist õhkub midagi joovastavat, mis lausa vägisi tõmbab enda poole ja naelutab pilgu üksnes neile. Muuta ilus veelgi ilusamaks, armas veelgi armsamaks ja kujutada tegelasi lahkete, nunnude ja südamlikena nii, et mitte miski ei muutu kordagi liiga läägeks, dramaatiliseks või roosaks nõuab lavastajalt ja stsenaristilt väga palju. Shunij Iwai on sellega hakkama saanud ja veel mitme filmiga eri žanrist. Muidugi on vale arvata, et Iwai filmid on kõik ühe mõõdupuu järgi, sest Jaapani noorte siseelu kujutanud All About Lily Chou-Chou pakkus nii vägivalda kui ka ebardlikke tegelasi. Lihtsalt öeldes kujutab April Story ühe noore jaapani tüdruku Uzuki Nireno elu ülikoolis, mida iselomustab tüdruku tagasihoidlikkus ja häbelikkus, mis takistab tal leidmast sõpru. Suurema osa ajast üksi ringi toimetav Uzuki nakatab oma vastutuleliku, heasüdamliku ning kaastundliku iseloomuga teisi enda ümber nagu juhtus algul teda vältiva naabriga ning kiiresti heaks sõbraks kujunenud koolikaaslasega, kellega koos käidi fly fishingut harrastamas. Enne kui aru sain tabas mind üpriski kummaline vaatepilt tervest trobikonnast inimestest, kes seisid aasal ja vehkisid õngedega ehk harjutasid fly fishingut.

Vaatamata filmi kestvusajale, ei tundu, et oleks millegagi kiirustatud. Aeg kulgeb isegi aeglasemalt ning tundub, et üle natuke tunni kestnud film oleks kui pooleteise tunni pikkune. Iwai võtab kõike rahulikult ja kujutab kõige tavalisema koolitüdruku sisse kolimist uude korterisse Tokyos ning ülikoolis uute inimestega harjumist. Pidevalt ilmuvad mitmed huvitavad karakterid, kes ei saa pikemat ekraaniaega kui mõni minut, kuid kui tavaliselt oleks see põletav probleem, siis April Story puhul on sulaselge, et lugu hargneb Uzuki vaatevinklist ja näitab ainult seda, mida tunneb tema ja mis on tema prioriteedid. Esimesed stseenid, mis püüdsid vähegi Uzukit avada, ei andud tema kohta mitte midagi teada. Mida aeg edasi, seda kiiremini kõik muutus ja mitte dialoogide pärast (neid oli filmis kokku väga vähe ja kui olid, siis muidugi väga lünklikud ja täis pilkudevahetamisi ja õhetavaid nägusid), vaid kinos, pargis ja raamatukauplustes käimiste tõttu. Esmapilgul tudengi ülikoolielu kujutanud film tegi kannapöörde ja tutvustas põhjalikult, miks Uzuki kooli tuli ja mis teda teiste suhtes tagasi hoidis. Isegi kui sisututvustus tundub seebine ja eemaletõukav ei tasu karta, sest Iwai on meister tunnete ja näitlejate alal ja juba seepärast ei tasu isegi mõelda, et tegu võib olla liiga roosa või tunneterikka filmiga. Piiratud aja sisse on mahutatud kõik vajalik alates karakteri tutvustusest kuni argitegemisteni ja mineviku sündmusteni. Iwai lavastajatöö ja stsenaarium esitlevad tegelast ja teda kannustavaid motiive algul ebaselgetena, aga veetes aega Uzuki seltsis jääb aeg seisma ning järsku on tema kohta edasi antud rohkem kui oleks oodanud. Inimestevahelisi suhteid on kujutatud väga loomupäraselt ning kuna lihtsuses peitub võlu ja tavaelu kujutamine on sageli põnevam kui miski muu, siis võib öelda, et tänu Iwai filmikeelele ja valitud peaosatäitjale ongi April Story niivõrd võluv. Huvitav on ka fakt, et päris alguses kujutatud perekonna ja Uzuki hüvastijätt rongijaamas ei olnudki niivõrd mänguline kui arvata võib, sest tegelikult oligi see Uzukit kehastanud näitleja perekond. Võluv väike film, mis on tegelikult suurem kui välja paistab. 8/10

Splice

Äsja meie kinolevisse jõudnud Vincenzo Natali Splice ehk eestimaiselt Hübriid ei ole sugugi selline õudusfilm nagu seda kujutavad reklaamid. Treilerid pakuvad justkui midagi tuttavat, aga kui oodatu muutub ootamatuks, siis võib tekkida pettumus. Pettumus on kerge tulema, sest Hübriid ei paku puhastverd horrorit ja puudu jääb ka krõbedast psühholoogilisest õudusest, kuigi filmis on sellised momendid täiesti olemas. Kes ei tea, siis Vincenzo Natali lavastas Cube`i, mis oli vaatamata väikesele eelarvele väga eeskujulik saavutus. Splice`iga on teised lood, sest Natali on oma stiili alates Cube`ist märkimisväärselt edasi arendanud ning Cube`iga ei oma Hübriid midagi ühist. Visuaalne kujutlusvõime on ületanud senised piirid ja Natali on valmis saanud mitte just erakordse ja ootamatult originaalse looga, kuid kindlasti on tegemist kulunud temaatikale värskeid ideid pakkuva filmiga. Terviku kohta seda ei ütleks, aga väga paljud eeldused langesid põrmu ja Splice üllatas kohati päris hirmuäratava, rõveda ja psühholoogiliselt haige loo esitamisega ja seda peaaegu ilma kompromissideta, see tähendab, et kinodes pole ammu midagi nii paljastavat ja nihestunud näinud ja see on hea märk, aga nagu ennist mainisin ei muutnud väärastunud ideed ja nende huvitav läbiviimine filmi nii lavastuslikult kui ka sisult läbinisti originaalseks. Midagi jäi puudu või oli üldse üleliigne ja nende puuduste hulka kuulub kindlasti lõppvaatuse mandumine tavaliseks slasher`i stiilis tagaajamiseks ja õudusklišeeks, kuigi lõpp kompenseeris osaliselt häirivad asjaolud, ei jäänud ma Natali uusima filmiga ikkagi täiesti rahule. Kripeldama jäid kõige tavalisemate õudusfilmide üldtuntud reeglite kasutamine, sest antud konteksti ei sobinud säärane edasiminek või siis sisuline tagasiminek. Sujuvalt arenev lugu kahest teadlasest ja keelatud geenieksperimendist välja kasvanud uuest pesamunast pakkus kõike, mida hing taoliselt žanrilt ihkaks ning Natali stiil ja visuaalne puudutus olid igati kütkestavad, näidates ja kujutades tabuteemat läbi laboris oleva roheka, välistseenides silma paistnud sinaka värvitooni ja surudes vägisi peale igasuguseid eetikareegleid purustavaid teaduslikke eksperimente ja nende tulemusi, mis viis üllatuslikult ema, isa ja eksperimendist tekkinud lapse Dreni väärastunud suhtesse ning puudu ei ole ka päris ilmekalt kujutatud haiglasest seksuaalsest pingest.

Splice pakub kõneainet ka muudel teemadel, sest arvestades, et inimkloonimine on võimalik, siis varsti (kui seda pole juba tehtud) ühendatakse looma ja inimese DNA ja kasvatatakse eluvõimeline hübriid ravimaks kõiki tuntud haigusi ja see, et see on tõenäoline ongi kogu Splice kui hoiatusfilmi juures kõige hirmuäratavam. Kui 20-30 aastat tagasi ilmusid filmid, mis hoiatasid võimalike ohtude eest, siis polnud neid ohte veel tegelikult olemaski, aga nüüd, 21. sajandil on kõik võimalik ja kui võtta Splice`i kui hoiatust, siis on võib-olla liiga hilja, sest vaatamata laialt levinud teadmistele teaduse kohta ei tea me sugugi kõike, mida on loodud ja mida luuakse. Inimene on samuti tekkinud ja kontrolli alt väljunud. Eostas meid siia maailma Jumal või siis kuum lomp, aga selge on see, et me oleme kontrolli alt väljunud ja kui teadlased Elsa ja Clive loovad midagi inimesesarnast, siis on juba inimajalugu vaadates selge, et head ei ole mõtet sealt loota, ainult piina, surma ja süütunnet. Taoliste ideedega mängib Natali hästi, sest käsitledes aktuaalset teemat võib komistada ja sihi kaotada ning oskuslikust thrillerist kujuneb hoopis moraali lugev linateos ja seda ei taha keegi näha ega kuulda. Splice vaatleb rohkem kui näitab näpuga ja lisades eksperimenteerimisse veel soov säilitada kontroll, kas siis Elsa kui ema ja Clive`i kui mõistuse hääle vaatevinklist, kujuneb horrorist hoopistükis draamataoline õudus, kus võimutsevad painajalikud minevikuseigad, mis haaravad Elsa üle kontrolli ja katseklaasilapsest Dren`ist saab justkui Elsa ja Clive täieõiguslik järglane, kellele loetakse muinasjutte ja mängitakse nukkudega, kuni mõistetakse, et kodu mängimine pole võimalik, sest see, kes pooldunud pea ja mürgise astlaga saba otsas õhtul magama läheb pole mitte süütu laps, vaid kahe õnnetu ja erinevaid asju sooviva teadlase vaimuvili, mis areneb kiiresti ja mida kiirem on areng, seda suurem on oht kaotada kontroll ja armsast lapsolendist tekib ohtlikult seksika väljanägemisega täiskasvanu, kes teab, mida tahab ja kuidas oma tahtmist saada. Natali teab, kuidas publikut šokeerida ja seda teadmist kasutab ta ära üpriski tõhusalt, sest näidates Dreni sündi ja kasvamist, kasvab vaataja temaga koos ja üritab mõista, mida peab tundma üks vägisi siia maailma toodud olend ja kui see olend on haaranud kaastunde ja sümpaatsuse, siis muudetakse ta ohtlikuks elajakas, kes näeb küll endine välja, aga tegutseb teisiti. Samal ajal kui sündmused arenevad konfilkti poole pööratakse karakterid vastupidi ning endisest Dreni armastavast Elsast saab teaduse nimel ohvrite tooja ning Clive ratsionaalsus kaob koos Dreni kasvamisega ja tunded Elsa vastu mitte ei jahene vaid kuumenevad teatud asjaoludel hoopis Dreni suhtes. Karakterite pidev vastandumine ja erinevad aspektid nii tegelaste minevikust kui ka tõekspidamistest hoiavad sündmuste arengut koos ja huvi üleval. Ootamatult saabuvad sisupöörded, mis on meeldivalt üle vindi keeratud, köidavad meeli isegi siis kui ekraanil toimuv on muutunud hetkeks tavaliseks horroriks. Rõvedad ja mõneti grotesksed stseenid Dreni seltsis pakuvad silmailu nii tema efektse välimuse, disaini ja taolise filmi kohta vapustavalt hea CGI pärast ning Dreni`ile inimliku välimuse andnud näitleja Delphine Chaneac näojooned moodustavad hirmuäratava, kuid meeldiva sümbioosi olendist, kes võib olla korraga sümpaatne tegelane aga ka ohtlik koletis.

Dreni disain ja tema kujutamiseks vajalikud efektid on tõetruud ning koos oskusliku kaameratöö ja looduslike taustavalikutega näeb Dreni aru saamine oma tegelikest võimetest maru hea välja. Visuaalse kaalu annab filmile tõik, et tegemist ei ole suurte firmade poolt produtseeritud ja paljureklaamitud filmiga, aga kõik olendiefektid on suurepärased. Paljud eelmisel ja käesoleval aastal ilmunud filmid tõestasid kogu maailmale, et pole vaja palju raha, et teha jalustrabavaid efekte. Väikese filmina kuulub Splice osaliselt nende sekka, sest näitas taaskord efektide võimsust kui need on õigete inimeste kätes. Elsa ja Clive ehk Sarah Polley ja Adrien Brody olid mõlemad väga sümpaatsed ja nendevaheline ekraanikeemia oli üsna tõetruu. Näitlejatevaliku õnnestumisest annab tunnistust alati see, kuidas nad suhestuvad vaatajaga, sest ainult teaduslikust kallakust ei piisa. Clive`i karakter lisab filmile juurde mõnusat huumori hõngulist maiku, mida ilmestab hästi läbiv nali seoses muusikavalikuga. Väärastunult meeldivad ideed, ideaalne visuaalne kujundus, tõepärased efektid, nihestunud suhete sasipundar ning huvitavad karakterid ja dilemmad teevad Splice`ist filmi, mida peaks kohe kindlasti vaatama, kuid üleüldist eufooriat hävitab väsinud ja isegi häiriv sündmustejada lõpus ning mõningane stsenaariumi kuivus. Ulmehuvilistele ja psühholoogilise kallakuga horrori sõpradele soovitatav. 7/10

Valhalla Rising

Pärast viikingite ajastu perioodist pajatava Nicholas Windig Refni filmi nägemist on kahju tõdeda, et pole vaadanud omapärase kallakuga ja selgelt hea lavastajakäega taanlase varasemaid töid, kuigi Bronson on sattunud päris tihti minu huvisfääri, aga sellegipoolest ei ole veel jõudnud teist vaadata. Paistab, et see viga tuleb nüüd heastada, sest Valhalla Rising oli tõsiselt hea üllatus, kuna suutis kombineerida väga paljut ilma et oleks muutunud kõlbmatuks sõjafilmiks või liiga püüdlikuks kunstfilmiks. Film oli justkui mõlemat, aga ei olnud ka, sest põhimõtteliselt dialoogivaba kujutus metsikutest viikingitest ja ristiretkele suunduvatest brutaalsetest kristlastest oli minu jaoks väga köitev. Üksnes loodushelide taustal liikuvad karmid mehed karmis kliimas mõjusid kuidagi loomupäraselt ja loogiliselt, sest ei olnud tavapärast eepilist muusikat, mis loob vägisi kujutlust hiilgavatest vägilastest. Muusikal on Refni põhjamaises teoses muidugi ülioluline roll, sest iga vaikne stseen saab tasast täiendust painavate helide saatel ning seetõttu muutub iga mööduv hetk ka mitu korda kummituslikumaks. Lummavate loodussteenidega Šotimaal filmitud Valhalla Rising on realistlik fantaasia, mis tekitab niivõrd palju tõlgendamisruumi, et võib vaataja enda mõtetes muutuda ulmeliseks ja isegi üleloomulikuks, kuid film ise ei sisalda ühtegi selgelt mõistetavat hetke, mis annaks tunnistust, et tegu poleks millegi enamaga kui kristlaste enesehävitusega võõral maal metsikute meeste keskel. Muusika, värvidemängu, sümbolite, kujundite, mütoloogia ja kristlaste pimeda kirikukummardamise sümbioosi kaudu võib igaüks leida filmist seda, mis talle kõige enam sobib. Mitmetähenduslikud peategelase One-Eye ehk Ükssilma tähendusunenäod vihjavad, et teoksil on midagi ebamaist, aga ülejäänud filmi mõistes peab vaataja ise enda jaoks välja noppima selle kõige olulisema. Väga meeldiv ja kohati isegi ebameeldiv oli kogeda korraga julmalt reaalset seika minevikust ja fantaasiarikast mõistukõnet põhjala mütoloogia taustal.

Mitmekihilise teemakäsitlusega ja kunstiliste võtetega ülepuistatud film suurte pööretega aegadest, mil kristlus oli kiriku mõjul laienemas, suutis kohe esimese kaadriga kanda kinnitada ja ei libastunud kordagi tuntud radadele ega pakkunud ka lohutust lõpu näol, et näe nüüd ka midagi tuttavat ja kodust. Refni stiil iseenesest meenutab paljusid teisi, kuid ma ei nimetaks tema värskeimat filmi püüdlikult koostatud mõistufilmiks. Pigem on tegu justkui tema enda isikliku vaatega minevikku. See, mida ta aeglaselt liikuva ja tihtipeale ootamatut vägivalda pakkuva filmiga öelda tahab jääb meile endale mõistatada, aga kuna inimesed on erinevad ning igaüks mõistab pakutavat omamoodi, ei saa ma ilma lavastaja enda tõlgenduseta pakkuda ühtainsat tõde. Minu mõttelend kaldub põhjala mütoloogia poole, sest Ükssilm ise on viide millegi enama kohta kui lihtsalt võimas tumm sõdalane, kes vaatleb ja jälgib, kuidas Püha Maa jüngrid end ise tasapisi hävitavad. Teatavasti on põhjala mütoloogias esinev jumal Odin inimkehas olles ühe silmaga, teise silma andis ta ära, et saaks näha maailma minevikku, olevikku ja tulevikku. Juba see tõik kinnitab kahtlusi, et kõik pole nii lihtne nagu paistab. Refn käsitleb teemat nii, et see oleks ideaalis seeditav igat sorti vaatajale, pakkudes seejuures piisavas koguses verd ja muda, et janu vere järele saaks rahuldatud. Võttes ette fantaasiafilmi elemente sisaldava loo, pööras Refn kõik teistpidi. Ebamaised väed on kaetud tolle aja järgi üdini reaalse maskeeringuga ja seetõttu tundubki nagu oleks tegu vaatlusega ajast, inimestest ja nende rännakutest, kuid ma ei väida, et see poleks seda olnudki.

Kes on siis metsik rahvas? Kas kohalikud põliselanikud või kirikuusu nimel massimõrvu korraldavad Püha Maa poole suunduvad kristlased? Silmakirjalikkus silmakirjalikkuse otsa, aga kas tõesti käsib Jumal inimesi tappa ja nende elupiirkondi anastada? Filmis kujutatavad kristlased ei järgi Jumalat, vaid kirikut ja neil on vahe ja see vahe on kummitanud inimkonda väga kaua aega. Jumalakartlikkus, needused, põrgu, deemonid, kurjus - kõik, mida Ükssilma uued kaaslased endale sisendavad, viib nad hukule aina lähemale. Põrgu on see, mida me endale ise loome ja nii tegid ka verejanus ja teadmatuses visklevad ristirüütlid. Jättes kõrvale sümboolika kaudu mütoloogia ja ajaloo vahel mängleva sisu, võib Ükssilma reisi nimetada ka omamoodi põrgu eeskojaks, kus iga mehe saatus sõltub temast endast, aga kui usaldada oma saatus kellegi üleva kätte, siis ei saagi see teistmoodi lõppeda kui hukatuslikult. Lavastajatöö on kiiduväärselt erinev ning sõltumatu, Refn tegutseb oma mullis ning toob ekraanile ainult loo jutustamiseks vajaliku ja ei midagi enamat. Midagi polnud üleliigset ja kuskilt polnud ka midagi puudu. Värvikontrastid annavad sageli äkiliselt ja valjult saabuvatele valitud kaadritele juurde unenäolise, kuid hiljem juba painajaliku tunde. Kaameratöö pakub täielikku silmailu nii kaamerasilma püütud loodusvaadete kui ka panoraamsel taustal võitlevate sõdalaste puhul. Üleüldine visuaal lisab ajale omast süngust ja põhjamaid ilmestavat rõskust. Luust ja lihast läbi lõikav jäine tuul on mägisel maal liikuvate meeste igaveseks seltsiliseks ning tänu pikkadele ja looduslike helide meelevallas olnud stseenidele muutus selgus kliima mõjudest üha selgemaks. Lavastajatöölt huvitav, mõttelt paeluv, stiililt omapärane film mitte ühtegi sõna lausunud Mads Mikkelseni seltsis möödus kui unenägu, mille üle tuleb tagantjärele mõtiskleda. 9/10