Muidugi suurim plusspunkt on kohe kindlasti filmi alguses kõlav X-Filesi teemalugu, mis esimesest, kui ma ei eksi puudus. Mida rohkem tegevus edasi arenes, seda rohkem film mulle ka meeldima hakkas. Juba see on nagu sarjast võetud, et film algab juhtumiga, mida hiljem siis Mulder ja Scully uurima lähevad. Muidugi arenes tegevus mõningal määral aeglasemas tempos kui esimeses.
Eriti meeldejääv oli Billy Connoly isa Joseph Crissmanni paheline roll. Oli justkui petis, kes üritas FBI aitamisega oma minevikutegusid heastada. Kuidas nüüd öelda. Filmi mõte oli rohkem inimeste pahelisuse esile toomine ning üleüldse näidata inimesi teisest küljest. Tundus, et põhikohal oli ka Scully nö. usu kaotamine. Mulder muidugi on paadunud tulnukafänn ja ega tema nii kergesti alla ei anna. Kohe oli näha ka muidugi, et Scully pidas isa Josephit hulluks aga Mulder püüdis ikka teisi veenda tema õigsuses. Algul mõtlesin minagi, et nüüd on kogu filmi kägu ajanud aga ei. Lõpus sai siis ikka aru, mis tegelikult toimus.
Sisu jäi kuidagi tahaplaanile ka mingil määral. Keerulised suhted Scully ja Mulderi vahel jäid kuidagi rohkem esile. Tõeline X-Filesi fiiling lõi sisse nii alguses teemaloo ajal kui ka Mulderi öise jalutuskäigu ajal lumisel teel. Hea nüke oli kummaline stseen presidendi pildist möödumisel. Kui mainisin, et sisu jäi tahaplaanile siis ei mõelnud seda, et sisu mitte midagi ütlev oleks olnud. Seda mitte.
Kalduvustega organi/jäsemete röövlid, kes üritavad ühte enda seast ravida. Miks mitte? Isa Connoly nn. selgeltnägijavõimed avaldusid hoopis teistel põhjustel kui alguses võib arvata.
Ühesõnaga X-Files on X-Files. Ükskõik, millisena see avaldub. Tõesti seekordne filmisooritus on oma mõõtmetelt nõrgem kui 1998 aasta oma aga sisaldab ikkagi kõike seda, mis tegi X-Filesi nii omapäraseks. Soovitaks kõigile, kelle sari meeldib. Kui esimene on minu jaoks 8/10 siis järgmine on 7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar