Forget Me Not - poster

Mario Puzo's The Godfather

Ristiisa triloogia jääb filmiajalukku arvatavasti igaveseks kummitama. Filmid said suurel hulgal Oscareid või siis nominatsioone mitmes kategoorias, mis kindlustasid neile märgi filmimaastikul. Samuti pakutakse Ristiisa filmidega Marlon Brando unustamatut rollisooritust, Al Pacino meeldejäävat rolli Michael Corleonena, Robert De Niro esmaklassilist esitust noore Vito Corleonena ja lisaks kahele põhistaarile võib filmidest leida mitmeid vaimustavaid kõrvalosatäitmisi näiteks James Caanilt, Robert DuVallilt ning paljudelt teistelt näitlejatelt, kes kehastasid läbi kolme osa olulisi võtmeisikuid. Maffia, kui kõrgema astme organiseeritud kuritegeliku struktuuri areng, selleks tehtavad ohverdused ja tehingud on kõigis kolmes filmis väga tähtsal kohal, sest maffiaperekonna elulugu on paljuski seotud ühe või teise lepingu õnnestumise või ebaõnnestumisega ning valikutega, mis toovad kaasa perekondade vahelised verevalamised ja mis ei lõpe enne kui viimanegi liige surnud on. Tappa või saada tapetud muutub juba esimeses osas üsna tugevaks kreedoks, kuigi perekonnapea Don Vito Corleone kiuste, sest tema pooldab rahulikku ja vanadel traditsioonidel põhinevaid ettevõtmisi, aga kui maailm muutub, siis saab muutuste vooluga kas kaasa minna või jääda voolu keskele nagu keset jõge kivide vahele kinni jäänud puujändrik ja lõppude lõpuks ikka voolu tõttu maha murtud saada. Täpselt seda teemat käsitleb esimene osa. Don Vito Corleone ei liigu uute trendidega kaasa ja seetõttu murtakse ta maha, mis omakorda loob plahvatava olukorra maffiaperekondade vahel, kus tulemuseks saab tulla kas sõda või rahu, aga niikaua kuni on inimesi, kes omade eest seisavad, siis saab tulemuseks olla alati sõda.

Kuritegeliku elu hukatavat mõju perekonnale ja lähedastele näidatakse traagiliselt ja sellised valusad teemad toovad alati kaasa perekonnasiseseid intriige ning lahkuminekuid, reetmisi ning tahtlikke ja mittetahtlikke verevalamisi. Kõigi kolme filmi stsenaariumid hiilgavad keerukuse poolest, sest korraga võetakse ette mitu erinevat sisuliini, aga mis kõik on suuremal või vähemal määral üksteisega seotud. Triloogiat on sobilik jaotada kuriteo elemendi järgi. See tähendab, et esimene sisaldaks nagu kuriteo motiivi, planeerimist ja elluviimist. Teine osa paneks justkui paika kuriteo tulemused, tagajärjed ja süütunde tekkimise. Kolmas osa viiks nagu ellu kuriteo tõttu kannatamise ja musta südametunnistuse puhastamise. Kui nii mõelda, siis võib triloogiat nimetada täiuslikuks kuriteoks koos kõige selle juurde kuuluvaga. Coppola lavastajatöö on sõna otseses mõttes midagi ennenägematut. See viis, kuidas erinevaid tegelasi esile tuuakse, aga samas ei jää ühegi tegelase areng poolikuks, vaid leiab endale alati lõpu, milline see ka poleks. Sisuliinid, mis on läbipõimunud maffia siseintriigidest, varandusi suurendavatest plaanidest ning ühel või teisel põhjusel tekkivatest veristest konfliktidest tuuakse ekraanile sellise meisterlikkusega, et raske on nendest filmidest mööda vaadata. Iga osaga paisatakse kokku mitmeid erinevaid tegelasi ja elusaatusi, mis arenevaid sisuliine rikastavad ja seeläbi endisest huvitavamaks muudavad.

Marlon Brando hingmatvalt võimas esitus maffia ristiisa Don Vito Corleonena muudab esimese osa mitu korda paremaks kui see seda ilma Brandota oleks olnud. Kogu triloogiast meeldib mulle isiklikult teine osa kõige rohkem. Tänu Brandole sai triloogia avapauk oma teenitud tunnustuse ja muidugi ei saa mööda vaadata tugevast teostusest ning stsenaariumist, aga teise osa võlu on Don Michael Corleone (Al Pacino) karakteri sügavuti minev areng. Vana Doni noorima poja katse juhtida pereäri nagu ise seda tegi toob kaasa sündmusteahela, mis piirdub lõpuks perest võõrandumisega. Michaeli armastus oma pere vastu saab nihestatud mitmete konfliktide tõttu, mis Michaeli usalduse teiste vastu röövib ning nii suudab ta usaldada üksnes oma pereliikmeid, kelle arv pärast Don Vito Corleone tapmiskatset tekkinud arveteklaarimist jõudis väheneda ja üha uute ja drastiliselt vägivaldsuse poole tüürivate konfliktide arengud toovad kaasa aina uusi ohvreid nii pere kui ka lähedaste sõprade seast. Michael püüdis kõigest väest pere koos hoida, aga muutus ise selle tõttu koletiseks, keda teised pealtnäha armastavad, aga tegelikult kardavad ning isegi vihkavad, kuigi mitmetel eri põhjustel. Viimased kaadrid Ristiisa II-st, kus Michael seisab pimedas toas akna juures ning kus kaugelt kostnud püssilasu kaja on ikka veel õhus, oli nii rusuvalt, aga samas eepiliselt võimsalt kokku pandud, et raske oli ilma tugeva emotsionaalse puhanguta seda hetke jälgida. Al Pacino poolt ekstravagantselt välja toodud mõistmine, et tema püüded pere koos hoida on teda perest veelgi kaugemale viinud, annab Michaeli tegelasele viimase lihvi ja just seetõttu tema mulle kogu triloogiast kõige sümpaatsem ongi.

Kolmas osa on kõige rohkem kriitikat pälvinud. kritiseeritakse, et Coppola ei oleks nagu suutnud eelmise kahe osa hiilgust taastada. Ma arvan, et ainuke kriitikat väärt asjaolu triloogia viimase peatüki juures on see, et film valmis 16 aastat hiljem kui nägi ilmavalgust teine osa. Kui see vahe oleks natukenegi väiksem olnud, siis oleks filmi palju positiivsemalt vastu võetud, aga ei saa öelda ka, et seda ei tehtud, sest vastasel juhul poleks film ka 7 Oscarile kandideerinud. Viimane peatükk on väärikas vaatus maffiaperekonna saatust kujutavas filmiseerias. Viimase osa tõttu hakkasin aina rohkem Al Pacino osatäitmist hindama. Teises osas oli ta meisterlik, aga kolmandas viis ta oma meisterlikkust lati võrra kõrgemale, sest lisaks maffia juhiks olemisele ilmnes temas nüüd inimlikum või siis oma tegude eest vastutav iseloomujoon. Michaeli tee lunastuseni on konarlik, aga lõppude lõpuks ei saa ta rahu ei spirituaalselt ega ka rahva ees head nägu tehes. Kõik teed leiavad lõpu ja inimese lõpp on surm, kus kõik meie patud leiavad lunastuse, kas ühel või teisel viisil.

The Godfather 9/10

The Godfather: Part II 10/10

The Godfather: Part III 9/10

Red Dawn

Punane Koidik on puhtalt oma aja film, mil NSVL lagunes ja mitmel pool uued poliitilised tuuled liikusid. Kindlasti ei võetud tollal filmi eriti tõsiselt, sest naiivsusest nõretab see iga nurga pealt. Oma hoiatuslik alatoon on filmil täiesti olemas ja olgu see liiga lihtne või siis naiivne kui tahes, tolleaegsete sündmuste muutumist niivõrd punasevärviliseks nagu seda kujutati Patrick Swayzega peaosas olevas filmis, ei oleks küll keegi julgelt arvanud, aga samas saab mõelda, et nii oleks võinud juhtuda ja praegune maailm poleks üldse selline nagu me seda praegu tunneme. Suurim erinevus tuleks arvatavasti paljudest punastest täppidest maailmakaardil, mis preaguse maailma kommunistlikke riikide arvuga võrreldes oleks selges vähemuses. Filmi alguses maanduvad Vene ja Kuuba langevarjurid strateegilistesse punktidesse ja siis alustatakse maismaa dessandiga. Algustseenid meenutasid mulle Command & Conquer mänguseeria ühte osa, kus algusvideos USA-d rünnati ja video lõpus jalutab üks gaasimaskiga nõukogude sõjaväelane ümberpaisatud ja põleva vabadussamba juures. USA ründamine NSVL-i poolt on väga intrigeeriv teema ainuüksi seetõttu, et seda pole kunagi reaalses ajaloos kunagi juhtunud ja mitte ükski sõdiv NSVL-i sõdur pole oma jalga kõikide võimaluste maale tõstnud. Siinkohal meenub mälestus, et vanal heal ajal õpetati koolis, et teises maailmasõjas ei hukkunud mitte ühtegi ameeriklast. Kujuta pilti. Isegi mitte üks ei surnud. Huvitav, kes need tuhanded hukkunud Pearl Harbouris ja Omaha rannas olid? Propagandamasina hammasrattad töötasid siis õlitatult ja sama on ka Punase Koidikuga, sest parajas koguses NSVL-i vastast teravat propagandat leidub siit nii sõdurite omavahelisest suhtlemisest, kui ka kõrgetasemelisest organiseeritusest, mis on nii nõrk, et mägedesse peitunud laste kamp suudab invasioonivägede read segamini lüüa ja neisse isegi hirmu süstida.

Filmist endast veel nii palju, et "Conan the Barbarian"-i lavastaja suutis luua pisut naiivsevõitu ja lihtsustatud loo alternatiivsest minevikusündmusest nii, et pilk püsib filmil kogu kestvusaja. Filmi ei alustata pika sissejuhatusega, vaid kohe starditakse sissetungiga ning kohalike põgenemisega mägedesse. Sisu keerleb sõja keerisesse sattunud väikelinna ümber, mille elanikkond hakkab kiirelt vähenema. Esmalt äkkrünnaku tõttu ja hiljem juba The Wolverines nimelise kamba vastuhaku tõttu, mis võõrvägede ülemustele nii suures koguses tuska tekitab, et oma viha kohalike peal välja elada. "Red Dawn" on üpris otsekohene. Kui on vaja sõjakoledusi näidata, siis lastakse südamerahuga suur hulk süütuid inimesi maha. Elanikud reastatakse üles ja siis korraldatakse hukkamine. Film sisaldab päris mitut kohta, mis ilmestab sõda koleda ja mõttetuna, aga annab ka NSVL-i sõduritele neile omase portreteeringu. Patrick Swayze poolt kehastatud Jed juhib The Wolverines-i nimelist rühmitust, kuhu kuuluvad veel tema vend ja lähedased sõbrad. Hiljem liitub rühmaga veel kaks redus olnud tütarlast. USA piloot, kes juhuse tahtel taevastest kõrgustest alla lasti, ühineb samuti The Wolverines-iga. Koos korraldatakse laastavaid rünnakuid vaenlaste baasidesse, vabastatakse vange ja nurjatakse plaanitavaid massimõrvu. Mida julgemaks noored muutuvad, seda intensiivsemateks võõrvägede vasturünnakud kujunevad. Tegelastele armu ei anta ja vajadusel langeb neid järjest nagu kärbseid. Isegi klišeelised hetked ei häirinud seekord nii väga, sest film hoidis end kahe jalaga maa peal ja pakkus kõike väga efektselt.

Nooruke Charlie Sheen oli kõige esmasem üllatus. Teisane oli muidugi liitlasvägede langevarjurit kehastanud Powers Boothe, kes on lihtsalt väga vinge näitleja ja seda ükskõik, mis rollis. Peamine põhjus, miks üldse Punase Koidiku ette võtsin oli muidugi Swayze hiljutine lahkumine, mis algul ei tekitanud ühtegi emotsiooni, aga hiljem tema filmograafiat sirvides leidsin, et oli, mis ta oli, aga meeldejäävaid rolle oli tal ikka omajagu. Puhka rahus Patrick Swayze.

7/10

My Little Eye

Viimasel ajal on tihti kasutatud eri žanri filmide juures käsikaamera stiili, mis suudab tavalise kaameratööga filmidele astuda vastu sellega, et pakub teatud realistlikkuse tunnet. Kui puuduvad visuaalsed lahendused ning suurejoonelised efektid, siis muutub film natuke usutavamaks, aga mitte sellepärast, et see on väriseva kaameraga üles võetud. Põhjus on selles, et käsikaameraga saab näidata kõike puhtalt, ilma ilustamata. Kuigi nii saavad suuremad kritiseerijad igasuguse reaalsusetunde ka ära võtta, sest siis saab kohe märkida, et tegemist on kuskil majas filmitud teosega, kus näiteks õuduse loomiseks väristatakse kõigest kaamerat ja nöörikestega või millega iganes liigutatakse uksi või tekitab keegi filmimeeskonnast kõrvaltoas hääli. Mina selliseid mõtteid filmi ajal ei mõlguta, sest nii rikuksin iga filmielamuse enda jaoks ära. "My Little Eye" ei olegi otseselt õudukas rappuva kaameraga ringi jooksvatest noortest, vaid kaamera püsib alati ühe koha peal. Mõte, et panna terve maja piilukaameraid täis ja siis elanike iga liigutust jälgida töötab hästi, aga sama ei saa sisu kohta öelda. Sisu kipub huvitava mõte rakenduse juures väga tavaliseks muutuma ja lõpus toimuv suurem sisupööre on kõike muud kui üllatav. Vaatamata nördima panevalt tavalisele lõpule on filmi esimene poolt küllatki judinaid tekitav ja selline kaamerakasutus annab õuduse loomisele väga palju juurde.

5-le erineva taustaga inimesele pakutakse miljon dollarit, et nad viibiksid koos 6 kuud ühes kõrvalises maamajas. Noored on kohe pakkumisega nõus ja pakivad asjad ning suunduvadki majja. Ainuke konks olukorra juures on see, et kõiki maja elanikke jälgivad 24h piilukaamerad. Algselt arvatakse, et tegu on reality showga, mis on kindlasti kogunud tohutu palju vaatajaid ja seeläbi ka populaarsust. Üksi elanik ei tea, kus nad täpselt asuvad, aga sellest ei hoolitagi eriti palju, sest igaühel on omad põhjused ja soovid, miks saatesse tuldi. Ühed ajavad raha taga, mõni tuli põnevuse pärast ja üks tuli veel alguses teistele ettenägematutel põhjustel. Film kujutab tegelaste elu 6 kuulise ajaperioodi lõppupäevadel, kus olukord hakkab võtma üha kummalisemaid ja ohtlikemaid pöördeid. Tegelasi kummitab nii kaua suures majas olemisest paranoia, mis annab tugeva löögi, kui majas hakkavad iga tegelasega eraldi toimuma neid manipuleerivad sündmused. Mõte reality showst hakkab hääbuma, kui elanikke sekka tekib esimene laip. Miski pole nagu tundub ja nüüd peavad pideva vaatlemise all olevad elanikud võitlema nähtamatu jõuga, mida keegi viimase minutini selgitada ei oska.

Lavastaja Marc Evans mängib üsna hästi ideega, et kõik on jälgitavad. Filmis ei leidu ühtegi sujuvalt liikuvat kaameravõttet, vaid kõik kaameranurgad on jäigalt liikuvad, et jälgida mööda koridori kõndivaid residente. Samas pakutakse tihti fookuses väljas olevaid võtteid. Kaamera võib peituda kapi nurga taga või dušikardina varjus. Kauguses olevavaid tegelasi zoomitakse lähemale või kaugemale. Iga kaamera, mis on seina küljes või laes, jälgib ainult mööduvaid tegelasi ja siis hüpatakse kohe järgmise piilukaamera juurde. Tekib tunneb nagu oleks keegi kaameratoas ja jälgiks 100-lt erinevalt ekraanilt, mida keegi teeb, kuhu läheb ja isegi mida mõtleb. Huvitav oli veel see, et kaamera oli kinnitatud isegi pastaka külge. Nii liigub kaamera pastaka liikumisega ühes rütmis ja saab isegi vilksamini näha, mida näiteks kergesti endast välja minev kohustuslik naistegelane kirjutab. Sündmusi näidatakse näiteks isegi läbi politseiauto kaamera. Filmi kõige tugevamad küljed ilmnevadki idee omapärasel kasutamisel ja samuti õuduse loomisel, mis taolisel filmimismeetodi juures on hoopis teistlaadi. Kahju on aga sellest, et filmi süžeepööre nii masendavalt tavaline oli ja kõik saladuslik, mis lõpuga seostus, tuli juba varem välja. Õudusmomendid suutsid pinge lakke kruvida, aga reality show tagamõte viis pinge täiesti alla ja lõppu jälgisin ainult kerge huviga selle vastu, mis tegelastest saab. Tegelaste minevikusaladusi kasutatakse nendega manipuleerimiseks ja nii muutuvad kõik veelgi enam paranoilisemaks. Läbi hirmutavate kogemuste kerkivad esile manipuleeritavate nõrkused ja vastavalt olukorrale reagerimisele eristuvad tegelased üksteisest. Karakterid ei paku küll midagi uut, aga istuvad oma kindla funktsiooniga rollidesse hästi.

Oleks film natukenegi originaalsemalt lõpplahenduse välja toonud, siis oleks arvamus ka hulga parem. Jääb üle kiita ainult kaameratööd, mis andis eri olukordadele kordades huvitavama lähenemise, kui see oleks tavaliselt olnud. Sisu ja tegelased jäid küllatki pinnapealseteks, aga filmi võlu seisnes hirmu tekitamises tundmatu ees. Taaskord trumpab teistsugune filmimismeetod ja sellega kaasnevad pingelised õudusmomendid üle sisu ning tegelased. Lugesin, et algselt oli film mitu korda pikem. Proovilinastusel selgus, et vaatajad ei tundnud pikkuse pärast filmi vastu enam mingit huvi. Ligi pooleteisttunnine film suutis end piisavalt huvitavana hoida, aga kui see oleks olnud pool tundi pikem, siis ma kahtlen kas idee ja selle rakendus oleks ennast samal tasemel lõpuni viinud. Võib-olla poleks film sel juhul isegi praegust hinnet väärt.

6/10

One Flew Over the Cuckoos`s Nest

Tegemist on Milos Formani läbimurde filmiga ning ühtlasi sisaldab hullumajas aset leidev omaaegne ning ka praegu tugevat mõju avaldav tippteos Jack Nicholsoni Oscari väärilist rollisooritust. "Lendas üle käopesa" ei olnud minu jaoks tundmatu film. Ma olin sellest varem väga palju kuulnud ning samuti olin palju head lugenud ka raamatu kohta, aga kordagi polnud ma isegi natukenegi filmi näinud. Mingi kummaline ürgne jõud hoidis mind filmist väga pikka aega eemal ja nüüd andis see sama jõud mulle tõuke, et paneksin just selle filmi DVD makki. Kuna minu õde ei vaata kunagi filme teist korda, siis annab ta kõik varem nähtud filmid mulle üle. Igaõhtuseks filmivaatamiseks valisin Prantsusmalt soetatud versiooni "Lendas üle käopesast" , aga minu õnnetuseks ei läinud see versioon korralikult tööle. Osalt sellepärast, et maki pult ei funktsioneeri nagu peaks ning seepärast, et mul viskas puldi nuppude kasutu toksimine kohe üle. Õnneks on mul ka eesti keelsete subtiitritega versioon olemas ja nii saingi filmi ikkagi ära vaadatud, vaatamata sellele, et viimane takistus oleks Eestist ostetud filmi puudumisel sundinud mind filmi nägemiseks otsima teisi alternatiive ja seega oleks filmi vaatamine ilmselt kaugemasse tulevikku kandunud. Formani ja Nicholsoni koostöö on jalusrabavalt muljetavaldav. Kui lisada veel mitu silmapaistvat kõrvalosa, siis ongi mitmekülgne film inimloomuse allasurumisest valmis.

Film algab rõõmsates toonides ja ei anna kuidagi märku, et hakkab peatselt tõsisemaks muutuma ja et lõpeb kõigi algsete eelduste vastaselt hoopistükkis traagiliselt. Randle McMurphy on vang, kes eelistab töölaagris olemisele midagi lõõgastavamat. Nii teeskleb McMurphy, et teda on tabanud tõsine vaimuhaigus ning ta saadetakse vaimuhaiglasse, mis peaks olema tõeline vaheldus raskele tööle, mida ta pidi tegema suuremate ja väiksemate kuritegude eest. Aegamisi mõistab McMurphy, et kõik ei ole nii nagu paistab ja haiglas veedetav aeg võib muutuda kehale ja hingele halvasti mõjuvaks. Algul ei mõista elurõõmus Randle teisi patsienete ja üritab haigla sügavalt rutiinset elu vähekegi lõbusmaks muuta. Mida aeg edasi, seda rohkem Randle muutub. Kui algul korraldab ta rutiini lõhkuvaid vägitükke omaenda igavuse peletamiseks, siis hiljem on tal teiste patsientidega tekkinud tõeline sõprus ja tema eesmärgiks saab nende vaimu ergutamine, mida haigla keskaegsed meetodid pigem pärsivad. Randle`il tekib tõsine konflikt õe Ratchediga, mis algul mõjub kui hetkeline nali, aga hiljem võtab juba kriitilisemad pöörded. Mida rohkem Ratched Randle`it vaenata püüab, seda jõhkramaks õe meetodid muutuvad. Õe algatatud meetmed muudavad peagi senise rõõmsa ja seiklusjanulise Randle`i iseloomult tömbiks ning vaimult elutuks tavaliseks patsiendiks. Randle`i teod ei jää teistele patsientidele märkamata ja nii hakkavad õe Ratchedi rutiinses igapäevatöös toimuma suured muutused, mis tekitab talle üha rohkem viha Randle`i vastu.

"Lendas üle käopesa" pakkus mulle kõige enam mitmekülgsust, mida ma filmi juures ka kõige rohkem hindan. Film algab kui komöödia, pakkudes nii mõnegi koha, kus saab südamest naerda või siis lõbusustatul pilgul patsientide seiklusi jälgida, aga samas hakkab peagi draama esile kerkima, mis muundub ootamatult traagikaks ja seda filmi viimastel minutitel. Kui jälgida tegelasi olukorras, kus neile süstitakse pidevalt eluvaimu juurde, kui arvestada, et nende Randle`i eelne aeg mõjus nii vaimule kui ka füüsisele hävitavalt, siis muutuvad kõik tegelased (enamjaolt patsiendid) oma kiiksude järgi meeldejäävateks. Näiteks kokutav Billy Bibbit (Brad Dourif), isiklike probleemide käes vaevlev, aga väga võimukas Taber (Christopher Lloyd), Bancini (Josip Elic), Martini (noor Danny DeVito), omapärane vaikne indiaanlane ja muidugi ei saa unustada õde Ratched`it (Louise Fletcher). Ilmselgelt peideti ravi nime alla tegelik oskamatus inimesi nende mentaalsete haiguste juures aidata või siis tahtejõu puudus, et katsetada midagi uut. Kõik tegelased, on nad siis süütud patsiendid või haigla töötajad, moodustavad ühtse terviku, et luua täuslik vastasseis korra ja korratuse vahel, kuigi viimane on kõigest sümboolne, sest kuidas saab olla inimene hull kui tema ainsaks sooviks on olla vaba ja käituda iseendana. Randle`i käitumine paneb tema haiglasse sattumise asjaolud tõsiasja alla, et kui varem haigla juhtkond teda hulluks ei pidanud, siis nüüd küll, aga ainult seetõttu, et ta ei käitu nagu on ette nähtud. Kas oled hull kui ei tee seda, mida kästakse? Paistab küll. Film tantsib kontrollimise teema ümber nagu indiaanlane lõke ääres. Muidugi segunevad siia ka muud mõttekäigud, mis paistavad kõige enam seostuvat vangistusest vabanemise ihaga, isegi kui oled end ise vangi lukustanud. Randle on see mees, kes plaanib kogu aeg põgeneda, aga olude sunnil saab temast haigla vegeteeritud olekus frukt, kes ei ole enam see sama vabaduse radadel kõndiv mees, vaid terve, kes muudeti hulluks. Seda seal ju tehtigi ja sellest andis tunnistust Randle ise. Oled terve mõistusega inimene ja ei mõista, miks kõik nii tuimad on. Tahad olukorda muuta, aga sulle visatakse kaikaid kodaratesse ja viimane kaigas osutub nii saatuslikuks, et sinust saab see sama tuim patsient, kellesarnast püüdsid alguses muuta. Nii on, nii jääb ja nii olema peab. Vanade aegade ravimeetodid on küll igavikku kadunud, aga mõte on arvatavasti siiani sama.

Nicholson kuulub filmi kullavaramusse, andes igal stseenile talle isikupärase kiiksu juurde. Nicholson suudab kehastada usutavalt nii hullu, kuii ka täiesti tervet. Hullu all pean silmas "The Shining"-ut ja terve all antud osatäitmist. Energiast pakatavat ning seda teistele levitavat Randle`it kehastas ta väga tõetruult ning loomupäraselt, mis andis juurde selle efekti, et tunned olukorra vastu teatud realistlikkust, mitte ainult filmilikkust. Hullumajas aset leidnud sündmused ei muutunud liialt uskumatuteks ning teatraalseteks, vaid säilus teatud tunne, et nii võiski kunagi olla. Kindlasti ei ole see kõigest fiktsioon, vaid lool on korralik tõepõhi olemas. Nicholson on vanakooli näitleja, kes tunneb ennast igas rollis nagu kala vees. Ei ole tal probleemi kehastamaks libahunti, vägivaldset hullu, vananevat elupõletajat või napakat psühhiaatrit. Kõik näib talle sobivat, isegi kui film ei pruugi olla parimate seast. Arvan, et filmi esikolmik sisaldabki Randle`it , õde Ratched`it ja hiigelkasvu vaikset indiaanlast, kes võttis tegelaste vahelistest dialoogidest suhteliselt vähe osa, aga muutus sellegi poolest üsnagi keskseks karakteriks. Õde Ratchedi ja Randle`i vaheline võimuvõitlus muutus juba esimesest patsientide koosistumisest alates üha pingelisemaks. Algul kasutati relvadena sõnu, siis tulid kasutusele õe privileegid ning hiljem juba drastilisemad võtted, nagu näiteks elektrišokiravi ja patsientide kurkideks muutmine. Randle kasutas nö. võitluses oma eelist kaaspatsientide seas, mis nagu ilmnes andis alguses tagasilöögi, aga hiljem sai kiirelt ja tõhusalt taas rindele mindud. Värvikad tegelased, muutuvad süzeeliinid, pingeline võimuvõitlus kahe põhitegelase vahel, huvitav kaameratöö, põnevalt ülesehitatud sisu ning hästi kirjutatud karakterid muudavad Formani teose tõeliseks filmielamuseks.

9/10

Paranormal Activity - trailer, poster

Up

Pixar on suutnud leiutada animatsioonide jaoks valemi, mis muudaks nende toodangu nauditavaks nii lastele kui ka täiskasvanutele. Minul jaoks oleks lastele orienteeritud animatsiooni vast väga raske jälgida, aga nunnu hüppava lambi firma on siiani hiilgavate ja hästi tsakaalustatud filmikestega hakkama saanud. Siiani on see tasakaal hästi töötanud ning arvatavasti ilmub Pixari käe all veel nii mõnigi kullatükk nagu seda on näiteks "Wall-E". "Up" on aga tõeliselt kena ja armas lugu, mida saadab hoogne seiklus nii õhus kui ka mandril, kuid ei muutu kordagi liiga lapsemeelseks, et hakkaks häirima nagu seda juhtus "Cars`"-iga, mida oli väga raske lõpuni vaadata, aga ei saa öelda, et animatsioon selle juures poleks kena olnud. Eestipäraselt "Üles" sai vaadatud 3D-s, mis aga väga vähe midagi juurde andis. Kui valida, kas eestikeelne ja 3D või inglisekeelne ja 2D, siis mina valin viimase juba selletõttu, et eesti keel ei anna paljudele naljadele või olukorrast lähtuvatele sõnakõlksudele sellist tähendust nagu oleks neil originaalkeeles. "Wall-E" saavutatud tipp jääb "Up"-il ületamata, kuid suhteliselt vähe jääb puudu, et konkureerida eelmise aasta parima animtsiooniga. Film on kena mitmete külgede poolest nagu ilusad eredad värvid, huvitav animatsioonitehnika ning tegelased, kes ekraanile ilmudes kohe sümpatiseerusid. Puudu jäi see miski, mis oli olemas "Vollil", aga mida nüüd enam ei olnud ja seetõttu oli film natuke liiga lihtne ning läbinähtav. Samas ei saa animtasioonide puhul alati nii palju loota või tagantjärele kritiseerida, sest lõbus ja seikluslik on see iga nurga pealt ning vaatamist nautisin samuti täielikult.

"Up" kerib lahti loo, mis algab noorukese Carl Fredrickseni tutvustamisega ja tema kohtumisega samasuguse ekstsentrikuga nagu ta ise on ja kelle nimeks on Ellie. Edasi järgnevad armumised ning abiellumine ja kooselu idüllilises majakeses. Carl ja Ellie on eluaegsed unistajad, kes teevad kõike koos. Kord plaanitakse minna Lõuna-Ameerikasse, aga see unistus tuhmub igapäeva tegemiste ees ning meenub taas juba liiga hilja, et seda enam teoks teha. Carl ja Ellie vananevad ning siis jääb Carl üksi oma vanasse majja kauaks ajaks. Ümberringi toimuvad muutused ning armsast kodutänavast on saanud tee tohutute pilvelõhkujate vahel ning kibestunud ja toriseva Carli maja seisab uhkes üksinduses betoontornide vahel kuni päevani, mil pikka aega kestnud vaidlused Carli maja ära koristamiseks toovad kaasa lahenduse, mis viiks Carli vanadekodusse kopitama. Carl, kes on eluaeg õhupallimüüja olnud, tuleb ideele, mis päästab ta nii halvast olukorrast, kui ka viib täide kunagise unistuse minna Lõuna-Ameerikasse. Kõik ei lähe plaanidepäraselt ning teekonnale satub puhtjuhuslikult kaasa tulema priske olemisega, aga hakkamist täis skaudipoiss Russel.

Taaskord pean Pixarile ning muidugi kogu filmimeeskonnale au andma tegelaskujude loomise eest. Carli ümber loodi koheselt mõnus ja heatujuline atmosfäär, mis pikkamööda nukraks muutus. Kui Carli elu filmi alguses näidati, siis ma tundsin, kuidas ta elu kurvematele hetketel meel kurvaks muutus ning mul oli siiralt kahju Carliga juhtunu pärast. Nii need Pixari poisid teevad. Loovad kõigile meeldiva tegelase ja siis peksavad sult väevõimuga pisara välja. Päris pisaraid ei valanud, aga kripeldama võttis küll. Edasi suundus film juba rõõmsamatesse toonidesse näidates Carli elu tänapäeval ja kuidas ta esmakordselt Russeliga kohtub ning koos temaga lõunasse satub. Arvutiga oli kõvasti vaeva nähtud, et luua vastav maailm ning tegelased vastavalt selle maailma näo järgi. Animatsioonistiil pakkus silmarõõmu päris mitmes kohas ja seda mitte ainult kaugete vaadete pärast, vaid ka seiklusele vindi juurde keeramise tõttu. Russeli stereotüüp oleks olnud kui ideaalne kooslus disfunktsionaalse pere tõttu endas kahtlevast poisist, kes püüab oma puudusi varjata muude oskustega, nagu näiteks skaudi aumärkide kogumine. Nii toob kõike enda arust oskav poisike parasjagu sekeldusi juurde, aga see käib asja juurde. Nii Russelil kui ka tema tegemistel oli hing sees ja see ongi kõige tähtsam, et ei tekiks tegelaste suhtes tühja tunnet.

Nagu ikka on Pixari filmide ees ka lühianimatsioon, milleks oli seekord "Partly Cloudy". Kui filmi enda juures olid ainult mõningad väiksed hetked, kus 3D endast märku anda suutis, siis sama efekt töötas "Partly Cloudy" juures hulga paremini, andes tõesti selgelt tuntava ruumilisuse tunde, mida kõige rohkem tõi esile ka fakt, et peaaegu kogu lühianimatsioon leidis aset pilvede vahel pikeerivate kurgede seas. "Partly Cloudy" sobis pilvede tõttu imehästi alustamaks filmi, kus tegevus leiab samuti aset teavalaotuses. Mis puutub sisusse, siis nautisin esimest poolt väga, aga teine pool kandus sinna ebareaalse seikluse juurde, kus vana mees jookseb nagu noor hullunud kits üle Saksamaa kiirtee. Ebareaalsususte välja toomine animatsioonide puhul on tegelikult sama mõttekas kui uutest slasheritest klišeede otsimine. Need on seal niikuinii olemas, aga minu mõte seisneb pigem selles, et endine rahulik ja parajalt seikluslik olek muutus järsult võimsaks etteasteks, kust ei puudunud tapjakoerad lennukipilootidena ning kõik muu, mis kaasneb õhupallide jõul liikuva maja lendamisega tsepeliini suunas ning kohustusliku lõpuvõitlusega.Jätkuvalt pakutakse lisaks kahele põhitegelasele palju huvitavaid ja naerutavaid tegelasi nii "pahade" kui ka "heade" rindelt. Eriliselt meeldejääv oli koer nimega Koer, kelle eesti keelne dubleering oli kõige õnnestunum. Koer oli loomupoolest nagu koer ikka, aga ainult selle vahega, et ta suutis tänu kaelale kinnitatud seadelisele rääkida, mis kukkus tal pidevalt väga koomiliselt välja. Eriti kui keset tähtsat juttu hüüab koer järsku "orav" ja vaatab liikumatult tühjusesse. Sama nalja kasutati mitu korda ja igas olukorras töötas see hästi. Praegu meenub "Shrek the Halls", kus Puss in Boots jõulujuttu pajatas ning karvapalli nägemisel muutusid ta silmad süsimustadeks ja kass langes nagu transsi. Ideaalne viis kombineerida kassi loomupärased omadused tegelase endaga. Antud juhul oli siis koeraga tegu. Tähelepanu keskpunkti sattus aga kummaline lind, kes oli kui jaanalinnu ja papagoi ristsugutis. Tema oli see, kes tegelased omavahel riidu viis ning siis nad uuesti kokku tõi ehk ta oli kindel pidepunkt loos, mille tõttu keegi kahetseb ja siis endas jõudu leiab ning päästemissioonile suundub. Kõige lahedam asi kogu loo juures oli see, et lendav maja oli ise justkui tegelane, sest see käis ju iga seiklusega alati kaasas ja sai haavata ning kui kaduma läks oli see ühteaegu kurb ka.

"Up" pakkus naeru, kurbust, seiklust ja kena animtasiooni, aga sellest jäi seekord väheks, sest sisu jäi vajaka ning ning hingestatud tegevus hakkas oma mõtet lõpuvaatusel kaotama, aga taastus kui kõik jälle kokku said ning Carl lõpus Russelile isa eest oli. Pole just raske otsida siit teatud tagamõtteid, et Carl oleks kui asendus Russeli isale, kellel kunagi aega pole ning Russel oleks kui asendus Carli pojale, keda Carl kunagi ei saanud. Mõlemad vajavad teineteist, et paraneda ja paremateks inimesteks muutuda. Loo moraal on olemas ja kui see töötab, siis pole mõtet minu üksikuid kriitikanooli tähele panna, vaid film ise annab niivõrd positiivse lanegu, et seda jagub terveks päevaks.

P.S. Prantsuskeelne pealkiri on kõikidest versioonidest kõige omapärasem :D

8/10

Paradise Lost: Faith Divides Us - Death Unites Us

28. septembril ilmub inglise härrasmeeste grupi Paradise Lost`i uus album, mis peaks ühendama endas mineviku saavutusi ning eelmise albumi In Requiem`iga taasalustatud death/doom stiili, mis bändile au ja kuulsuse tõi ning seetõttu siiani hinnatud on. Vahepeal hakkasid britid eksperimenteerima. Muusika ei muutunud halvemaks, vaid see muutus nii teistsuguseks, et raske oli uue materjaliga harjuda. 1997-2001 oli synthpopi ja gothic rocki periood, kus doom/death stiil oli täielikult minetatud. Pärast 2001. aastat hakati taas juurte juurde naasma ja täielik tagasitulek saabuski In Requiem`iga. Uus video on häirivalt koostatud, sest ühtegi intstrumenti ega bändimeest ei näidata, vaid fookuses hoitakse pidevalt ahastusse langevat naist. Ülimalt sünge lugu väga sünge videoga.

The Taking of Pelham 1 2 3

Kogenud lavastaja ja mitmete tööde eest palju kuulsust kogunud Tony Scott üllatas tänavu aasta uusversiooni ekraanile toomisega, milleks on Morton Freedgoodi 1973. aastal ilmunud raamatu põhjal valminud lugu tavalisest päevast, mis muutub käigupealt košmaarseks elu ja surma võitluseks, kui relvastatud rühm mehi metroorongi Pelham 1 2 3-e üle võtavad ning pantvangide eest 10 miljonit nõuavad. Huvitav fakt seoses lunarahaga on see, et 1974. aasta originaalis oli lunarahaks 1 miljon dollarit Siis ilmus 1998. aastal telefilm, kus lunaraha oli kasvanud 5 miljonini ja nüüd aastal 2009 nõutakse 10 miljonit dollarit. Arvud aina suurenevad ning film on jäänud ise samaks, aga mitmete ajaliste muudatustega. Vaevalt originaalis või raamatus nüüd sülearvuti olla sai, aga et koostada tänapäeva võtmes filmi röövist, tuleb kasutada ka vastavat tehnikat ja muud atribuutikat. Ma ei ole kahuks originaali näinud ja selle kohta veel nii palju, ega ma enne ei teadnudki, vanema versiooni (1974) eksisteerimise kohta ja kus veel näiteks Walter Matthau peaosas on. Orginaal kerkis esile alles tänu Scotti uuslavastusele, aga 1998. aasta televersiooni olen mitmeid kordi näinud ja isegi sellest oli mulje hea. Mitte midagi erilist ei teostuse ega süžee poole pealt, aga meelde on siiani jäänud paljud kõrvaltegelased, kelle suhtes järjekordne uusversioon tõrjuvalt käitus ja nad täiesti eemale tõukas. Eredamalt on meeles mitte peategelane Ryder, vaid veidi tagapool tegutsenud Richard Schiffi kujutatud tegelane, kes markeeris enda minu jaoks läbi oma pidevalt nohust tilkuva nina ja üldise hädise oleku ning üllatavalt ootustevastase lõpu. Tony Scott kasutab taas tema firmamärgiks kujunenud kaadrite kiiret vahetumist välgatuste ja sähvatuste saatel, mis on mulle alati meelepärane olnud nii "Man On Fire", "Domino" ja ka "Deja Vu" puhul. "Metroorongi Peham 1 2 3" on kahjuks Scotti viimase aja tavalisem ning mitte millegi üllatava ümber keerlev film. On rahulik päev New Yorgis. Walter Garber (Denzel Washington) on metroojaama operaator, kes juhuslikult satub sündmusteahelasse, mis muudab tavalise tööpäeva mänguks tema enda ja teise elude peale ning kus kõige suuremaks panuseks ei ole kurjategijaga suhtlemine ning teatud vastutuse vastu võtmine, vaid hoopis kõigile tema enda tehtud vigade tunnistamine ning seeläbi väärastunud mõttes lunastuse saamine, mida pakkus talle läbi pidevalt varieeruvate plaanide ja sündmuste pantvangivõtjate juht Ryder (John Travolta), kes on pealtnäha tavaline mees püssiga, aga sündmuste arenedes tuleb välja nii Ryderi tegelikud motivatsioonid, mis ei ühti ühegi linna poolt saadetud pantvangiläbirääkija arusaamadega. Olukord muutub teravaks, kui mehest püssiga saab psühhopaatne manipuleerija, kes ei kõhkle oma nõudmiste saamiseks paari inimelu ohverdama. Linn tõuseb tagajalgadele ning üritab anda Ryderile kõike, mida tahab ja samal ajal otsida võimalust meest kahjutuks teha. Garberi ja Ryderi vastasseis muutub isiklikuks lahinguks, mis lõppeb ühe tegelase jaoks saatuslikult. Tony Scott on meelde jäänud kui andekas ja eksperimenteeriv lavastaja, kelle käe all on valminud nii mõnigi film, mida vaataks veel ja veel. "Metroorongi Pelham 1 2 3 röövimine" ei pakkunud juba tuttava sisu juures peale Scotti stiilitunnetuse ja kahe peategelase midagi põrutavat, vaid jäi sisu poolest üsna keskpäraseks. Üllatusi pakkuvaid süžeeliine ei tekkinud ning iga idee oli juba varem kasutatud. Mis meeldis oli see, et kuidas ehitati sündmuste kiire arengu põhjal üles üha kasvav pinge. Kordagi ei tekkinud mõttevaba hetke, vaid alati toimus ekraanil midagi. Hästi oli tasakaalustatud nii tegelaste-ja sisuareng, kui ka rööviga ja selle tagajärgede lahendamisega kaasnevad sündmused, kas siis tulevahetused, raha toomine, rongi enda detailidele lähenev röövimine ning pidev võimalus võimude vägivaldsele sekkumisele. Viimast ei saa nii läbinähtava sisu juures tõsiselt võtta, aga see võimalus hoiti alati selgena, kuigi võis arvata, et rongi ettenähtud ajast varem ei rünnata, vaid kindel sisuareng peab mööduma, et saaks rünnaku peale üldse mõtlema hakata. Vaatamata lihtsale ja seeläbi kergesti jälgitavale sisule suutsid nii Washington kui ka Travolta oma osad tugevalt välja mängida, kuigi Travolta oli see, kes sümpatiseeris, aga mida kohe kindlasti Washington teha ei suutnud. Tema rolli nõrkus seisneb pigem selles, et antud tegelaste stereotüüpe on varem liiga palju nähtud ning isegi muidu esmaklaasiline Washington ei suutnud nii tavapärast rolli huvitavaks mängida. Diaoogid Ryderi ja Garberi vahel kaldusid üldtuntud versioonist kõrvale, pakkudes palju teravaid olukordi ning tegelaste omavahelise keemia tõuse ja langusi, mis baseerusid mikrofoni kaudu üksteise tundmaõppimisel. Dialoogid kippusid alguses liiga konarlikud olema, et ei suudetud eriti kuhugi jõuda, aga mida film edasi, seda paremaks olukord muutus. Edaspidi oli nende omavahelisi sõnavõtte lausa lust jälgida. Travoltat pole ammu korralikes rollides näha olnud ning Ryderi roll sobis talle suurepäraselt. Olen lugenud mitmeid artikleid, kus oli mainitud, et Travolta sai ise oma tegelase kujundamisel kaasa lüüa ja seda on ka filmis tugevalt tunda. Tema esitus ettenägeliku röövijana ei jäänud pinnapealseks, vaid hoopis muljetavaldavaks, mida ei saa näiteks Washingtoni kohta öelda, kes tegi seda, mida oskab, aga vahel ei piisa sellestki. Travolta oli muutunud esmaklassiliseks elu hammasrataste vahele jäänud meheks, kes ei kõhkle enam millegi ees ära. Klassikaline versioon röövijast töötas tema puhul hästi, andes talle tänu habetunud lõuale, lühikestele juustele, karmidele näojoontele ning vägivaldsele käitumisele tõelise kurikaela positsiooni. Tema sõnavõtud pakkusid tihti naeruturtsatusi ja kena tähelepanu kõrvalejuhtimise jutt peitis Ryderi tegelikku mõtet, mis võis vabalt lõppeda nii, nagu poleks temalt oodanud. Alguses kõike varem nähtut esindav tegelaskuju muutus omalaadsemaks, aga sama ei juhtunud lõpplahendusega, mis oli kõike muud, kui üllatav. Scotti filme värvikamaks muutvad kiired ja aeglased kaamera üleminekud tegelaselt tegelasele ning värvide-ja valgusemängu saatel kiirelt vahelduvad kaadrid näiteks linnavaatest allmaametroosse lisasid hoogsust ja aktiivsust juurde igale olukorrale. Mind ei ole see stiil veel häirima jõudnud hakata ja arvan, et seda ei juhtugi. Kui lisada veel muusika, mis sisaldab linnasagina ning metroorongide helisid, siis tekib kohe vastav atmosfäär. Tehnilise külje pealt on filmi vorm paigas, aga kõigest sellest ei piisa, et muuta sisu põnevamaks. Film kannatas kõige enam naiivsuse ning teada-tuntud stampide all, mida tilkus uputavalt nii Garberile juhiohjade andmisest kui ka röövlite saatuse lihtsakoelisusest. Kui kas või üks röövlitest oleks tegelasearenduse osaks saanud, siis usun, et film oleks ka natuke rohkem suutnud pakkuda. Washingtoni ja Travolta vaimne sõda oli kena küll, aga see, et ei pakutud ühegi teise tegelase minevikku või üldist tausta, alandab mitmekülgsuse väärtust. Ainuke, keda natukenegi tutvustati, oli mees, kes ka kõige kiiremini snaiprilt kuuli pähe sai. Pinget lisati aga ohtralt. Intensiivseid kohti pakuti minu üllatuseks isegi rahaauto ja selle saatkonna kihutamisel läbi linna, mis tänu pidevalt liikuvale kaamerale sai tavalisest suuremad mõõtmed. Eriti kui mitmed masinad vastutulevaid autosid rammisid ja ikkagi meeleheitlikult edasi kihutasid. Ühesõnaga Scott ei paku seekord midagi uut, aga mida ta pakub, see on tasemel meelelahutus. Pelham 1 2 3 on Travolta ja Washingtoni päralt, kes suudavad kahekesi koos struktuuri pingelisena hoida ning muidu ükskõiksust tekitavale sisule põnevust tekitada. Filmi suured plussid on kindlasti juba Scott ise ning Travolta nauditav näitlejatöö.

7/10