Püha Tõnu kiusamine

Olles näinud selle aasta omanäolisemat Eesti filmi, pean kahjuks tõdema, et pole kahte eelmist Õunpuu filmi näinud. Õnneks on "Tühirand" ja "Sügisball" nüüd vaatamiseks käeulatuses ja varsti saan ka osa siginast ja saginast, mis "Sügisballi" pikka aega ümbritses. Arvestades segaseid tundeid ja pikki mõttelahinguid, mis valdasid mind pärast "Püha Tõnu kiusamise" vaatamist, arvan, et "Sügisball" väga kaugele maha ei jää, kuigi tegu on sootuks erinevate filmidega. Õunpuu kasutas edukalt ära teda mõjutanud lavastajate loomingut, aga samas ei muutnud neid lihtsalt märkideks, et anda oma tänu nende mõjutustele, vaid kasutas neid mõtte edasi kandmiseks ja seetõttu ei tekkinud kordagi tunnet, et mõni viide oleks üleliigne olnud. Kõik loksus omal eripärasel viisil paika ja Tõnu rännak läbi sürreaalse põrgu, mida me endile ise loome, tungis sügavamatesse hingesoppidesse ning pani mõtlema väga paljude asjade peale, sest Õunpuu mitte ei kritiseeri ühiskonda, vaid näitab selle mädasust läbi groteski ja sürrealismi virr-varri. See, et film must-valge on, muudab keskklassi ametnikku rutiinse ja tühja elu justkui häguseks nägemuseks, mis tundub olevat ebareaalne, aga mida film edasi, siis saab hõlpsasti mõista, et ebareaalsusega pole siin midagi pistmist. Kui ühendada kõik märgid, sümbolid, viited ja fraasid, siis saab selgeks, mida Õunpuu õigupoolest taotleb. Rikkad ja vaesed, kes jäävad bürokraatlikku aparatuuri hammasrataste vahele, muljutakse puruks ja lootus paremale elule kaob. Ametnikud on need, kes söövad ära viimsegi elujõu, mis veel neile "alamatele" jäänud on, aga see ei tee neid õnnelikuks. Vastupidi. Nad vajavad rohkem, et ei tekiks rõõmutuid mõtteid, aga kui need saabuvad, siis vajub kogu nende perfektne maailm kokku ja alles jääb ainult rõhuv üksindus ja eraldatus teineteisest, kuigi üritatakse meeleheitlikult haakuda üksteise külge.

Õunpuu on hakkama saanud mõne David Lynchile väärilise teosega. Ma ei pea silmas, et see olekski eesmärk olnud. Seda mitte. Kasutan Lynchi üksnes võrdlusena, et selgitada, missuguse filmiga tegu on. "Püha Tõnu kiusamine" on küllaltki iseseisev film, mis küll laenab kuulsamaid ja meeldejäävamaid stseene, aga ei muutu neist sõltuvaks, vaid kasutab neid üksnes näitena omas kontekstis, mis omandavad sarnase tähenduse võrreldes originaalfilmiga, kust stseen oli võetud. Õunpuul on kalduvus teha filme, mis ei järgi mitte ühtegi eriliselt tuntud stampi. Sageli leian end valiku ees, kas vaadata "Sügisballi" või midagi rõõmsamat. Rõõmutus. Selles asi ongi. "Püha Tõnu..." on nukker rekonstruktsioon elust, millel puudub mõtte, aga seda otsitakse ikkagi. Arvan, et Õunpuu eelmise filmiga on samamoodi. Et neid vaadata, peab end emotsionaalselt valmistuma, sest valede ootustega filmi vaadates ei saa võib-olla sama tugevat kunstiliselt mitmekihilist lanegut. Võimalik, et säärane mõtlemine on ainult minul, aga nii ma tundsin, kui algas esimene kaader Püha Tõnust. Kurbuse ja sihi puudumist illustreerib meeliülendavalt hästi alguses aset leidnud matuserongkäigust mööda kihutanud auto, mis kellegi tähelepanu pööramata kaldakividele sodiks sõitis. Selliseid märke kasutab Õunpuu, et teha selgeks mingi mõte. Antud juhul siis kitsarinnalisus ja oma probleemide seas elamine. Film on Tarantinolikult jaotatud eri osadeks. Osasid jaotab must rooma number valgel taustal. Osadel puuduvad pealkirjad, sest neile ei taheta mitte eraldiseisva peatükki tunnet anda, vaid tekitada teatud jaotus ning tuua rohkem esile hüppeliseid teemavahetusi. Õunpuu kasutas groteski minule väga meeldival viisil. Tavalistele olukordadele antakse rõhk, mis muudab need oluliselt tähtsamateks ning kohati isegi haigel viisil humoorikamaks. "Püha Tõnu..." on kõigi eelduste kohaselt väga mitmekihiline ja lausa nõuab mitmekordset vaatamist, sest paljud olukorrad ja mõtted võivad segaseks jääda ning seetõttu tarbetuna tunduda, aga asi pole filmis, asi on vaatajas ja tema silamringis. Ka vaataja filmivaistu ja teadmisi kasutab Õunpuu hästi ära, aga see ei tähenda, et film oleks maiuspala üksnes filmigurmaanidele. Arvan, et Õunpuu lõi filmi kõigile vaatajatele ja veel sedalaadi, et iga vaataja saab omamoodi filmist aru ja seetõttu antud filmike niivõrd rikkalik ongi. Ainestik, mis paneb mõtlema. Ebatavaline kunstiline pool. Sümbolid sümbolite otsas ja võimas sürrealistlik kompott. "Püha Tõnu.." ongi valmis. Vaataja jaoks loodud. Iseasi, kuidas keegi midagi mõistab. Arvan, et siin asja võlu seisnebki. Tundub, et Õunpuu rakendas filmis kõiki oma üleliigseid mõtteid, tundeid ja ideid. Võib-olla saab tema kolmandat filmi võtta kui kokkuvõttet kõigist eelnevatest või siis kui mõtete kogumikku, mis tekkisid varasemate teoste loomeperioodil, kuhu on kokku segatud terav ühiskonnakriitika ja maiuspaladena on lisatud meeldivaid viiteid kinomaailma suurkujudelt.

Praeguse hetkeseisuga ei kujutagi ette, kes oleks parem Tõnu olnud, kui seda oli Taavi Eelmaa. Huvitav on veel see, et kui tahad Õunpuu filmidega tutvust teha, siis paratamatult kohtad igas filmis ka Eelmaad. "Püha Tõnus..." tegi ta maru head tööd. Kuivõrd heaks saab peaaegu emotsioonitu näoga läbi kogu filmi kõndiva Eelmaa näitlemist nimetada, on küsitav, aga minu jaoks sobis ta košmaarsesse keskkonda imehästi nagu üldpildi iga teinegi detail. Eelmaa mitte midagi ütlev kaugusse vaatav pilk kombineerituna enda kütkeisse haarava muusikaga, andis hoopis teise tulemuse kui see oleks andnud ükskõik, mis teisel viisil. Eelmaa Tõnu võis vahest olla koomiline, aga enamasti valdas mind kaastunne tegelase vastu. Geniaalne lähenemine oli rikaste ametnikke elupaiga valik. Miski ei saagi parem olla tühermaale ehitatud pooleli olevast pappmajast, kus rikkam divisjon aega veetmas käib. Söövad, joovad, tantsivad ükskõikselt, petavad, valetavad, teesklevad, kurvastavad, muutuvad üha küünilisemateks, ihaldavad seda, mis pole nende oma ja lõppude lõpuks saavad kõik omamoodi põrgus kokku, kus elavad elu lõpuni patus ja oma rõvedates ihade järele janunedes. Tõnu monotoonne tantsimisviis ja ühetaoline emotsioon kõige suhtes pakkus korraga nii koomikat, kui ka traagikat. Kokku moodustus midagi vastikut, eemaletõukavat, ebanormaalset. Ühteviisi huvitav ja põnev kujutus elust, aga samas masendavalt reaalne illustratsioon.

Viide Eli Rothile on vast kõige ilmsem. Temata me ei tunneks filmi, mis näitab kui kaugele on võimalik minna inimmõistuse huvide rahuldamiseks. Ingmar Bergmani tundsin ma kohe alguses ära. Kindlasti peitub filmis veel teisigi viiteid, aga kõiki pole ma võimeline veel ära tundma. Must-valge pilt, pikad kaadrid, muusika, heli, kaameranurgad - kõik on Õunpuul väga täpselt fikseeritud, et anda maksimaalne tulemus igaks momendiks. Näiteks kaameravõtted kõndivast Tõnust ei jälginud teda üksluiselt, vaid piirasid teda eri nurkade alt. Sinna kaasata veel mõjuv muusika ja ongi maksimaalne välja pigistatud. Ootan suure innuga Õunpuu järgmist projekti, et näha, mis žanri ta järgmisena ette võtab ja millega kavatseb üllatada. 9/10

DevilDriver - Fate Stepped In

Uue albumi teine video.

Multi-Facial

Kuidas pürgis näitlejaks praegune megastaar ja minu isiklik lemmik möllunäitleja? Kas see läks tal kiiresti või visati talle pidevalt kaikaid kodarasse? Lähtudes "Multi-Facial"-ist, mis valmis Dieseli käe all ja kus ta ka peaosa kehastas, võib järeldada, et ega see kerge ikkagi tal ei olnud. Ennast peab tõestama pidevalt ja alati ei saa iseendana esineda, vaid peab võimalikult erinevaid karaktereid haldama ning oskama neid alati igas olukorras esitama. Vin Diesel kehastab näitlejahakatist Mike`i, kellel talenti justkui oleks, aga alati otsitakse rolliproovides kedagi teistsugust. Mike, kes suudab kerge vaevaga esineda ehtsa gängstana ja itaalia sarmika härrasmehena ei suuda leida rolli, kuhu ta sobiks. Mike kombineerib endas mitu erinevat rassijoont, mis kujunebki tema komistuskiviks. Tööd tahaks teha, aga mis teha kui tööd lihtsalt ei anta. Reaalses elus oli Dieselil sama olukord, aga selle lahendamiseks lavastas ta lühifilmi ja kohe hakati noort näitlejat tähtsamates ringkondades tähele panema. Spielberg kutsus ainuüksi pärast "Multi-Faciali" nägemist teda osalema "Saving Private Ryanis". Nii see tähelend algaski.

Vin Diesel on andekas näitleja. Kuivõrd palju on ta oma talenti ka tõestanud, on muidugi küsitav, sest tal on üksnes käputäis filme, kus ta rakendab end täies ulatuses. Minu isiklikud lemmikud on 2 Riddicki filmi, xXx, A Man Apart, Find Me Guilty, kus ta vast kõige enam säras ja mainimata ei saa jätta ka F&F-si filme, mis ei ole küll erilised meistriteosed. Olgem ausad F&F on ainult seetõttu vaadatav, kuna seal mängib Vin Diesel. Muidu oleks see mingi suvaline igapäevane kommertspask, mida see poolenisti ka vastuvaidlemata ongi. Dieselil on vist natuke itaalia verd, sest ainult nii saaks selgitada, miks ta suudab nii paganama hästi mõnda osa kehastada. Dieselile peab tänulik olema, sest ilma temata ei oleks sellist ikoonilist kuju nagu Riddick ja seetõttu poleks ka mänge ja uusi järge kahele eelmisele filmile tulemas. Omanäoline, mitmetahuline, multikultuurne ehik Multi-Facial.

7/10

Andekas tõepoolest!

I`ll See You In My Dreams

"Ma näen sind unenägudes" või "Ma näen sind oma unistustes" on ehe näide sellest, kuidas teha lühifilmi zombidega nakatanud maailmast, kus ainult üks mees suudab neile vastu hakata. Ühesõnaga on tegemist klišeepuntraga, mis ei erine paljustki igast teisest zombidest kihavast filmist. Ainuke hea külg, mis ma leida suutsin oli see, mida ei esine igas teises mõistuseta olendite filmides. Ma pean silmas brutaalset musta huumorit, kus lähedasi ohverdatakse oma naha päästmiseks sama kergelt, kui tükeldatakse kirvega mõnda poollagunenud zombiet. Kui päris aus olla, siis vaatasin ma antud filmikest ainult seetõttu, et selle tunnuslooks on minu kauaaegse lemmiku Moonspelli samanimeline lugu. Loo muusikavideo on ka huvitavam kui 20 minutiline zombiefilm.

Peategelane on Lucio, kes on põline ebasurnute tapja ja üleüldiselt on tegu sellise mehega, kellega jamada ei maksa. Lucio veedab aega baarilaadses osmikus, mis on küllalt kindlalt kaitstud väljas ringihiilivate surnute rünnakute eest. Lucio veedab aega oma naise juures, kes pole enam endine pärast ühel õhtul juhtunud intsidenti. Lucio rahuldab oma mehelikke vajadusi siis baardidaamiga ja kui zombied magamistuppa sisenevad, siis on baaridaam esimene, kes söödaks läheb. Lucio, kelle isekuse tõttu ta naine kannatas, saab tolle kättemaksu osaliseks ja nii filmike lõppebki

4/10

AM 1200

Raaadiosageduse järgi oma nime saanud lühiõudukas kerkis minu huviorbiiti esmakordselt pärast Trashi arvustuse lugemist ja pikemalt mõtlemata vaatasin väidetavalt survival horror mängu meenutava lühifilmi ära ja pettuma ei pidanud mitte üks raas. Umbes 40 minuti sisse mahutati ära kõik heaks horroriks vajalik. On olemas tegelane, tema probleemid, nende eest põgenemine, saladuslik raadiokutsung, uudishimu võit hirmu üle, millegi hirmsa avastus ja lõppfaas, mis määrab sagedusel 1200 kuuldava appikutse tegeliku saatuslikkuse, kui keegi sellele vastama peaks. Mis puutub survival horrorisse, siis anti tumeda atmosfääri ja aina mõjuvamaks muutuva pinge kaudu näiteks Silent Hilli-le või algsetele Resident Evil-itele omane uuriva õuduse omadused ausalt öeldes suurepäraselt edasi.

Peategelane, olles seotud suurde korruptsiooniskandaali, põgeneb oma problemide eest kaugele ära ainult selleks, et sattuda peale raadiosignaalile, mis juhatab ta vanasse raadiojaama, kus on toimunud midagi kohutavat. Vaatamise alguses mõtlesin kaua, kes on see väga tuttava näoga peategelane. Hiljem sai järele uuritud ja tegu ei ole kellegi muu kui Eric Lange`g, kes peaks LOST-i vaatajatele kaunis tuttav olema. Kokkuvõtteks suudab AM 1200 olla huvitav uuriv õudukas, mis pakub paari haigelt pingelist stseeni ja võib lõpuga isegi üllatada.

8/10

Kill Bill: Vol. 2

Tarantino esimene kummardus idamaistele võitluskunstidele ning igipõlistele vesternitele sisaldas endas kõike seda, mis neid žanre vast kõige paremini iseloomustavad, aga teine osa astub hoopis teist rada pidi. Vol. 2 ei hiilga ekstravagantsete võitlustseenidega ega ka verejugadega, mis esimeses osas üsna absurdsed olid. Seda muidugi positiivses mõttes. Teine osa hargneb lahti rahulikult ning iga teine pinget lakke viiv hetk ja näiliselt ette teada lahendus omandab hoopis teised mõõtmed. Tarantino ei korranud varem tehtut. Ta võttis valmis vormi ja valas selle lihtsalt ümber, jättes olulised osad alles, aga pakkudes jällegi midagi uut. Vol. 2 ei ole mitte ainult järg, vaid üsna eraldiseisev film, sest kahe filmi sisud on üpris erinevad ning sama saab ka kättemaksu otsiva vihase pruudi motiivide kohta öelda. Pruut, kes on peaaegu kõik nimed oma nimekirjast maha kriipsutanud, võtab läbi veel paar nime ning suundub siis Billi poole, avastades seda tehes, et mitte kõik ei ole nii must-valge nagu tegu ja tagajärjed. Teod võivad haiget teha ja tekitada viha, aga kui vihast võrsub armastus, siis on tegemist armastuse viljaga, millest pruut teadlik ei ole, sest see võõrandati nii, et pruut seda surnuks pidas. Nii muutuvad tagajärgede eest vastutavad isikud must-valgest kirjuks, aga lõppude lõpuks ootab neid kõiki pruudi vahe mõõk.

Vol. 2 areneb võrreldes esimesega päris rahulikult. Aeg võetakse maha ja tutvustatakse vaatajale pruudi minevikku. Selgitatakse, kus ta end Billi rühmitusse sisse saamiseks treenis, valgustatakse natuke Billi ja pruudi vahelisi suhteid, millega eelmises jaos päris tagasihoidlikult algust tehti. Tarantino kasutab osavalt ära vaataja ootusi ja lootusi, sest paraku ei lõpe mitte ükski esimese osa tempoga algav käsi- ja mõõgavõitlus või pingeline tulevahetus nii nagu oodatakse, vaid võitlused lõppevad äkiliselt, äärmiselt üllatavalt ning sageli väga julmalt või siis isegi rahulikult. Minule isiklikult meeldis selline lähenemine meeletult, sest kui varem näidati kõikvõimalikud võitlused mõõkadega, nugadega ning jumal teab millega veel ära, siis võibki rahuliku südamega läheneda olukordade lahendmaistele loominguliselt. Näiteks pika võitluse asemel äkksurm või kahevõitluse alguses lüüa vastasele lihtsalt tera silma, jätta ta valust halvatuna rabelema ja oma teed minna. Nimekirja on teise osa tarbeks säästetud veel kolm nime: üks ja ainus Bill (David Carradine), tegude tõttu kahetsust tundev Budd (Michael Madsen) ja fantastiline ühesilmne tapamasin Elle Driver, kellele sarnast mõrda annab otsida. Kõiki neid seob hirm pruudi raevu ees, kuigi mitte kõik ei kavatse oma surma oodata, vaid püüavad igal moel pruudi hukkamõistu edasi lükata, aga nagu Tarantino puhul ikka, kui on kellegi aeg käes, siis ei ole vastuvaidlemisi ja kui isegi on, siis pole sellel ka suuremat tähtsust. Surm ootab neid nii või naa. Nagu filmi pealkirigi viitab, peaks teos lõppema Billi surmaga ja nii juhtubki, sest Tarantino teeb puhtalt pealkirjaga selgeks, kes lõppude lõpuks sureb. Meie asi on sellel surmateekonnal kaasa lüüa ja näha lõppfinaali. Taaskord ootasin Billi ja pruudi vastasseisust midagi võimsat ja eepilist, aga lõpus ilmnenud asjaolude valguses lootsin salamisi teistlaadset lõppu, kui ma algselt arvanud olin. Tarantino ei võtnud nõuks lõpetada oma kallikest nii nagu meie arvame, vaid nagu ikka tema arvab ja see, mida ta lõpuna esitles, oli üks hiilgama hea idee.

Vol.1 ja 2 on kokku tervikfilm, aga siiski on tegu väga erinevate süžeekäikudega linateostega, mis toetavad üksteist läbi hea ja halva ning läbi rikkuse ja viletsuse.

9/10

Orphan

Igal aastal ilmub üha rohkem ja rohkem filme, millel on kõva potentsiaal, aga nõrk teostus. Hiljuti kinolevisse jõudnud "Orb" ei ole erand. Meile, eestlastele, on seekord tegu natuke erilisema filmiga, sest peategelane on pärit Eestist ja filmis on kuulda ka eesti keelt. Ma ei olekski "Orbu" kinno vaatama läinud, kui sõbrad poleks seda eestlasi mainivat õudukat tahtnud näha. Kõik, mis "House of Wax"-i lavastaja meie ette toob, on etteaimatav, kohati igav ja äärmiselt stereotüüpne. Ainuke asi, mis filmi juures mulle siiralt meeldis oligi "hea laps" Esther, kes teistega mõnusalt manipuleeris ning lõpus jubedalt transformeerus. Eesti keele kuulmine ja nägemine tõi naeru näole ning pani pool saali kõva häälega naerma. Filmi stsenarist (pole kindel, kas oli tegelikult tema) on pärit Kanadast, kus teadagi elab suurel hulgal eestlasi. Ma loen vahetevahel isegi seal välja antavat ajalehte "Eesti elu". Arvan, et stsenarist tutvus seal mõne eestlasega ning otsustas Eesti seose filmi sisse kirjutada. Nüüd arvab kogu Ameerika, et eestlased on pealispinnalt viisakad, aga sisemiselt vaimuhaiged. Umbes sama mõte kajastub ka Eli Rothi "Hosteliga", kus kujutati Slovakkiat halvas valguses. Algselt taheti filmi tutvustavaks lööklauseks panna "Raske on armastada adopteeritud last sama palju kui enda oma", aga kasuvanemad ja orbudekodud hakkasid säärase solvangu vastu protestima ning selle tõttu asendati see uuega - "Estheril on midagi viga".

Kuna "Orb" ei paku tõesti mitte midagi uut ega originaalselt, siis pühendan selle arvustuse pigem Estherile, keda kehastas muljetavaldavalt Isabelle Fuhrman. Estherit ümbritseb pidev manipuleerimine, mida on sageli ka kõige nõrgema filmi juures huvitav jälgida. Keegi ei usalda kedagi. Kõige paim ja usaldusväärsem on väike armas plikatirts Esther. Esther tuuakse teemasse alles pärast päris pikka sissejuhatust, mis kujutas lapse kaotanud ema probleeme ja perekonnaelu. Kõik see oleks väga tore ja huvitav olnud, kui ma sarnast ülesehitust ja tutvustust juba 100 korda varem näinud poleks. Tegelased muutuvad etteaimatavateks ja nii kaob ära elementaarne üllatusmoment. Seetõttu on juba filmi alguses võimalik enesele kindlaks teha, kes millise positsiooni võtab, kui Estheriga pahandused üles hakkavad kerkima. Süüdi ei saagi antud juhul olla mitte ainult tegelased. Stsenaarium ei hiilanud millegi erilise poolest ja hakkas huvitavamaid pöördeid üles võtma alles lõpus. Võikski öelda, et esimene pool filmist ei paku midagi. Teine pool hakkab vaikselt paremuse poole arenema ja lõpp suudab isegi üllatada. Sellelaadsete filmide puhul annab tavaliselt trailerist nähtu kindla eelaimuse, mis või kes on kallis väike Esther. Ükskõik kui palju ma erinevate versioonide peale mõtlesin, ei tulnud ma kordagi selle peale, mida pakkus film. Kas see on hea märk? Kohe kindlasti, aga seetõttu on ülejäänud filmist lausa kahju. Miks ei võinud siis luua midagi omapärasemat? Miks peab hea olema ainult lõpp ja sisu ja teostus olema igast küljest nõrk? Siinkohal paneks oma eelarvamusemasina tööle ja näitaks näpuga mehe poole, kes lavastas "House of Wax"-i. Ega seegi teab mis meistriteos polnud. Olgem ausad. Ainuke hea koht selles noorteõudukas oli see, kus Paris Hiltoni pea läbistati metalltoruga. Muu muutus kohe teisejärguliseks. Seda nimetan mina meelelahutuseks. Olgugi, et film oli tegelikult kvaliteedi poolest nõrgemapoolne.

Esther on kaua aega orbudekodus viibinud viisakas tütarlaps, kes on pärit Venemaa lastekodust. Talle meeldib joonistada ja emme, issiga aega veeta. Ta huvitub manipulatsioonimängudest, häirivate piltide joonistamisest, ebameeldivate inimeste kõrvaldamisest ja tal on õrn kalduvus püromaaniale. Kõik see, mida Esther teeb ei paku tegelikult motiivide poolest üllatusi, aga suurim üllatus seisneb selles, et miks ta üleüldse oli kuri väike sotsiopaat. Esther nägi isegi viisakana olles välja, et võib kohe kellegi kõri kallale hüpata. Esther suutis alguses rääkida vabalt inglise keelt, aga millegipärast hakkas ta uude koju jõudes kasutama vene aktsenti. Huvitav, millest see tulenes? Kas lavastaja märkamatusest või millegist enamast? Vigu leiab filmist veel riburadapidi. Estheri motiivid ja hirmuteod meenutasid kohati Elijah Woodi ja Macaulay Culkini kahevõitlust 1993-nda aasta "The Good Son"-is. Erilise tähelepanu alla seaks puuonni intsidendi. Mainimata ei saa jätta otsest viidet "The Ring Two"-le. Repliik "I´m not your fucking mommy" oli mul pärast kurja videokassetivaimu filmi nägemist kaua meeles ja nüüd siis kordus taas kõik jälle. Ütleme nii, et Estheri kurjakuulutav olek oli tõesti filmi parim osa ja tema tõttu sai isegi natuke naerdud, aga lõppkokkuvõttes ta filmi siiski ei päästa. "Orb" on ühekordseks vaatamiseks ja mõningad head kohad võivad natuke kauemaks kui üheks päevaks meelde jääda.

5/10

Paranormal Activity

"Paranormaalne aktiivsus" on täpselt sellist masti õudusfilm, mis peletab une mitmeks tunniks ja tugev järelmaik kummitab mitu head päeva. Seda olematu eelarvega 7 inimesega õudukat on kiidetud kui ülimat hirmutajat ja väidetud, et pärast vaatamist ei saa enam normaalselt magada. Magada ma sain ja ülima hirmutajaga tegemist ei ole, kuigi hirmu-ja uudishimuseguse tunde haripunkt saavutatakse igatpidi. Innovaatiline õudusfilm on üles võetud ühe käsikaameraga ja kogu tegevust näebki ainult läbi selle kaamera. Kui [Rec] oli zombielaadne käsikaameraõudukas, siis "PA" on üksnes kummitusfilm, mis lõpus areneb natuke millekski enamaks. Üllatavalt tõenäoline ja seega päris realistlik lähenemine tegelaste ja kummitamise suhtes andis kõhus krampi tekitava tulemuse ja seda kõige lihtsamate vahenditega, mis üldse leidub. Puudub siit tohutu visuaalne plahvatus, mida õõvafilmides ikka kasutatakse ja eriefektidest võib ainult unistada. On ainult noorpaar ja igal pool kaasaskäiv rappuv kaamera, mis jäädvustab häirivaid ja peatselt eluohtlikeks arenevaid sündmusi. Nagu ikka loob lavastaja filmile imago, mis näitab, et on tegu tõese videomaterjaliga ja seetõttu on filmi alguses ka vastavasisuline teade. Puuduvad algus-ja lõputiitrid, välja arvatud üks osa produktsiooni kohta. Lõpp on sama äkiline kui näiteks [Rec]-is, aga mitte nii veresooni pulseerima panev. Pigem rohkem painajalikum ja rahulikes toonides. "PA" pani mind üle pika aja esimest korda õudusfilmi ajal selja taha piiluma. Aga miks? Sest hirmutamise tehnika mängib meeltega, kasutades selleks kõige tavalisemaid meetmeid ja alateadvuslikke lapsepõlvehirme.

Lavastatud nö. tõene videomaterjal algab sellega, kuidas Micah ja Katie on just endale kaamera muretsenud, et jäädvustada, miks majas on öösiti kuulda kummalisi hääli. Salamisi mõeldakse, et tegu on tondiga või isegi millegi enamaga. Micah võtab kogu olukorda nalja ja põnevusega, seetõttu ei suhtu ta asjasse erinevalt Katiest väga tõsiselt. Mida rohkem öid möödub, seda enam tekib kokkupuuteid majas elutseva kummitusliku olendiga. Olukord muutub üha ohtlikumaks ja noorpaar püüab kasutada kõiki võimalusi, et neid painavast olevusest eemale saada. Tasapisi hargnevad lahti nii mõnedki olukorda valgustavad lood, aga olevus ei soovi lahkuda. See soovib haiget teha ja miski ei takista seda.

Sisu iseenesest pole eriliselt kutsuv ja eriti originaalne, aga film suudab end nii hästi rakendada, et sisu tundub lausa uskumatult sobiv. Kuigi oleks tahtnud võib-olla loo lõpus näha midagi märksa originaalsemat, aga teostus ja näitlejad olid need, mis kõik ülejäänud puudujäägid korvasid. Paarikest ei saanudki kui lihtsalt näitlejaid võtta, sest näitlejate puhul puudus filmist hetke üledramatiseerimine, vaid kõik oligi umbes nii nagu tavalised normaalsed inimesed reageeriksid. Näitlejad, põhiliselt noorpaar, esitasid oma osad siiralt ja panid mind vaikselt isegi unustama asjaolu, et tegu on lavastusega. Arvestades, et teosest puuduvad harilikud filmilikud küljed ja rõhutatakse üksnes realistlikkusele, siis sellest järeldades leian, et saadi paganama hea tööga hakkama. Iga kord kui magama sätiti, tundsin kerget pistet, et nüüd, nüüd kohe juhtub midagi ja peatselt on kosta samme trepi peal või näha varju liikumas. Filmi lihtsus ei seisne ainult tehnilises küljes, vaid ka selles, kuidas õudust tekitatakse. Selleks võivad olla paugatused allkorrusel, keegi lööb vastu seina, uks lüüakse kinni, valjud sammud trepil, võimas kurdistav karje, mida oleks kui saatnud võimas järelainetus, mis EVP vastuvõtja tummaks lõi. Ma arvan, et kasutades sellelaadseid hirmutamisviise saadi ligi teatud hirmule, mida iga laps tunneb kui ta üritab magama jääda suures pimedas toas. Lapsel tekib hirm, et äkki haarab keegi jalast või lükkab miski ukse lahti või mis veelgi hullem ja mis mulle filmi ajal lausa kananaha ihule tõi, olid toas kostvad sammud. Sa ei näe kedagi. Sa ainult tunned ja kuuled, et miski liigub ja hingab. Nendel hetketel hakkab automaatselt fantaasia tööle ja igaüks näeb seda, mida tahab näha. Eriti piinarikka olukorra tekitasid võimsalt kajavad sammud trepil, mis lõppesid ukselävel ja sisenesid kiiresti magajate juurde. Noil momentidel ootasin juba, et nüüd näen, mis see olevus on, kui see ukselävele jõuab. Aga ei. Seal oli ainult tühjus, aga fantaasia ja teatud hirmud hakkasid ikkagi teatud kuju vormima, et selgust saada, mis noorpaari öösiti tülitab. Näitlejate reaktsioonid olid alati märkmisväärselt autentsed. Kordagi ei tekkinud võltsi tunnet, vaid mõtted kiskusid end alati reaalsuse poole ja sel juhul oligi kõige hirmuäratavam reaalsus ise. Kaamera paiknemine suunaga voodile ja uksele andis hea ülevaate, mis toas toimub. Eriliselt meeldejäävaks kujunes kaamerakasutus lõpus. Kaamera oli ülakorrusel toas, aga tegevus toimus all. Sel juhul jääb endal häälte kõla järgi otsustada, mis allkorrusel parasjagu toimub. Kõikuv või rappuv kaamera või siis käsikaamera (ükstapuha tegelikult) ei näidanud alati kogu pilti. Kui ühes maja nurgas toimusid parasjagu häirivad sündmused, ei pruukinud vaataja seda üldse näha, vaid sai üksnes kuulata ja mõista, kuidas tegelased reageerivad. Jällegi kasutatakse teesi - kõike pole vaja näha, vahel on vaja näha ainult natuke, sest inimmõistus genereerib kõige hirmsamaid koletisi ise. Miks ma nii positiivselt meelestatud olen? Kindlasti on neid, keda jätab film täiesti külmaks, aga mul on alati nõrkus õudukate vastu olnud. Eriti heade vastu. Arvan, et olen elu jooksul veel vähe õudukaid näinud, sest neid on ju igat sorti ja kuidas jõuakski kõike ära vaadata, kui maailmas on nii palju teisi filme. Käsikaameraõudukad on muutumas aina paremateks. Algul [Rec], siis "PA". "The Blair Witch Project" jättis mind esimest korda vaadates külmaks. Miski ei asenda julmalt piinavat psühholoogilist õudust, aga mõnikord piisab ka kohutavalt kombel pinget kruttivast rappuva kaamera filmist. Nüüd oleks vaja rohkem vaadata teid rajanud slashereid ja leida endale ka nende hulgast lemmik. Kuna õudukaid on hulgi võtta, tuleb teha otsustav valik.

"Paranormaalset aktiivsust" vaadates olin õnnelik, et vaatasin ainult ühte trailerit ja ei saanud lõpusündmuste kohta rohkem teada, sest teadmatuse tõttu oli üllatus suur, aga mitte kummitusliku olevuse kohta käiva tõe väljatulemise pärast, vaid hoopis, kuidas sellest hetkest lugu edasi arendati ja seda tehti maru hästi. Katiele mõjuva tondi kohta käiva materjali leidmine netist tekitas kohe hirmu, et nüüd keeratakse filmi suund vanale tuntud teele, mida isegi käsikaameraga huvitav vaadata poleks olnud (või oleks?), aga juhtus hoopis vastupidine. Igati omas mullis lahendatud süžeepöörded. Selgeltnägija kasutamine tondi uurimiseks kandis vilju nii vaataja kui ka tegelaste jaoks, sest nii tutvustati sarnaste olendite käitumismaneeri ja üldiseid tagajärgi, kui midagi ette ei võeta/võetakse. Jagati infot, tutvustati ajalugu, et miks ja kust kahe maailma vaheline olend saabus. Filmi finaal oli ühtlasi rusuv ja halastamatu. Kui tähelepanelikult kuulata, siis kuuleb lõpus Katie suust topeltvokaali. Kes näinud, saab aru, mida silmas pean. Väga tähelepanuväärne oli ka helikasutus. Iga kord, kui olevus tuppa sisenes, muutus heli kõmisevaks. Sageli kuulas noorpaar, kas allkorrusel midagi toimub. Siis kikitasin ka kõrvu, et kuulda seda, mida nemadki. Kui koondad tähelepanu kõrvalisele, siis saabub ehmatuskoht topeltmõjuvusega. Näiteks võib tuua hauataguse karjatuse.

Pisut uuenduslikum õudusfilm, mis üllatab lihtsusega, aga rabab jalust hirmu tekitamisega. Vaatan igal juhul lähiajal uuesti. Loomulikult puhtast huvist selle vastu, et äkki leidub osiseid, mida enne ei märganud. Korralikku õudust pakkuv film, mis peaks teataval määral mõjutama kõiki vaatajaid.

8/10

No Country for Old Men

Tegemist on filmiga, mida ma 2007. aasta varakevadel plaanisin küll kinos näha, aga miskipärast jäigi see toona ainult plaaniks. Hiljem õnnestus vendade Coenite sirgjoonelise ülesehitusega, aga keeruka tegelaste arenguga meisterlik vesternilaadne põnevik üle vaadata. Kuna olin filmi enne TV3-es linastumist näinud ainult korra, siis tundsin vankumatut soovi eredalt meelde jäänud teosele uuesti silm peale visata. Mulje esimesest vaatamisest mitte ei paranenud, vaid täiustus tänu teistkordse vaatamise võludele, mis annavad võrreldes esmatutvusega suurema ülevaate toimuvast ja detailidest. Coenite filmograafiast ei ole ma veel tutvust teinud nii mõnegi pärliga, kuigi enamus kullavaramust on juba nähtud. Tundub, et tegemist ei ole just väga tavalise valikuga vendade tavapärases žanrimääratluses, sest filmist puudus näiteks must huumor, mis on nende stiili juures üsna tavaline, aga mõte, et vennad tegid tõsise põneviku pani mõtisklema, kuidas nad seekord üllatavad. Üllatusi tuli paarikaupa ja üsna pea oli selge, et vahet pole, mis žanrit käsitletakse, film lavastatakse ikkagi omapärase nurga alt ja ebatavalisel maneeriga. Jälitaja ja jälitatava lugu hargneb lahti viisil, mis on kõike muud kui originaalsust pakatav ning omapärasusest nõretav, aga sellegipoolest on filmi ülesehitus, karakteriarendus, kaameratöö, heli-ja pildimontaaž niivõrd tugevad, et lihtsakoelisus muutub meisterlikuseks.

Kui ajada näpuga järge Coenite filmide seas, siis võib kiirelt jõuda järeldusele, et vennad panevad iga oma teosega põhirõhu tegelastele ja nendevahelistele suhetele, millega kaasneb asjaolu, et tegevus jääb tahaplaanile, aga samas ei muutu kordagi tähtsusetuks, vaid võtab endale kogu struktuuri kooshoidva ülesande. "Ei ole maad vanadele meestele" pole mingi erand, kuigi erandlikuks muutub film tegelaste tõttu, kelle sarnaseid või siis vähemalt niivõrd tugevaid karaktereid pole Coenid varem välja mõelnud. Filmi tugevus seisneb mõtlemapanevas sisus, huvitavates ja teistest eristuvates tegelastes ning ootamatutes sisupööretes. Põhinäitlejate hulka kuuluvad Josh Brolin, Javier Bardem ja Tommy Lee Jones, kes kõik annavad endast parima ja seda on eriti tunda hetkil, kus saabub muutumatu lõpplahendus ning tegelane suundub oma saatuse vastu. Mõte seisneb selles, et vaatamata faktile, et tegelase saatus võib mõne vaataja (mina sh.) jaoks juba varem selge olla, aga sümpaatia karakteri vastu, keda räsiti hingematval ja pingelisel jälitamisel, on filmi lõpuks muutunud nii tugevaks, et saatuse saabudes ei taha kuidagi uskuda juba täiesti selget tõde elu ja surma kohta, kuigi tõde vaatab sulle otse silma ning loob olukorra väärlootuste hävitamiseks, mis tekitab alles siis leppivuse sisuliini ja elunatukese katkemise suhtes. Sisu areneb aeglase tempoga, mida muuudavad huvitavaks ootamatult saabuvad pingetõusud ja sisupöörded, mõtteid tekitavad dialoogid ja mõtteterad, pingelised sisuliinide kokkusattumised ja hävitustöö, mis on ühteaegu külmalt kalkuleeritud, aga ka huvitavalt läbiviidud.

Pikad, peaaegu, et helitud kaadrid tühermaast ja mägedest on kaunid vahepalad või lihtsalt pikemad mõtlemishetked, kuni saabub järgmine verine sündmustejada. Valik mitte kasutada muusikat meeleolu loomiseks tasus end ära, sest vaiksed hetked, kus muusika rolli mängisid üksnes looduse hääled, olid palju mõjuvamad, kui oleks kasutatud kindlaid lugusid ja viise. Kollakas-tume visuaalne tehnika loob filmile vastavalt rusuva ja mõtliku atmosfääri, mis küll vaheldub vastavalt keskkonnale, aga alguskaadrid Texase viljatust tasandikust ja Mossist, kes seal arvatava haavatud looma jälgi ajab, on lausa imeilusad. Ilmekas algus annab edukalt edasi mõjuva mulje, mis haarab kinni ja lahti enam ei lase. Esimesed minutid mööduvad dialoogita, mis tekitab tunde, et Mossi seltsiliseks on ainult kuiv tuul ja haavatud loom, aga olukord hakkab peatselt kriitiliselt muutuma, kui Moss leiab halvasti lõppenud narkotehingu tagajärjed ning võtab endale midagi, mis talle ei kuulu. Peagi hakkavad Mossi jälitama mehhiklased, kes olid tehingust osa võtnud, kõrged bossid, kelle raha kaduma läks ning kohalik šerif, kes üritab segadusest loogikat leida, jõuab tõele aina lähedamale, kuid üritab ise sellest üha kaugeneda. Kõrgemad bossid saadavad Mossi järgi psühhopaatlikku palgamõrvari Anton Chiguri, kes töötab omaenda printsiipidel ja on seetõttu pidurdamatu, kuid kasulik tapamasin. Šeriff Ed Tom Bell (Tommy Lee Jones) ei ürita sündmuste arengust osa võtta, vaid lepib rohkem kõrvalvaataja rolliga, aga kui tegemist on raha ja narkotsiga, siis tõmmatakse kõik sellega seonduv endaga kaasa ja nii ei pääse ka šeriff Chiguriga kaasnevast kaosest. Vanameister Tommy Lee Jones toob meeldejäävalt esile vananeva seadusesilma kõhklused ja kahtlused. Peamine mõte on see, et tänapäeval ei ole võimalik olla selline šeriff nagu oli seda Belli isa, sest maailm on edasi liikunud ja on tekkinud uusi ohte, millest vanad jõud enam üle ei käi. Lõpus olev monoloog öösel nähtud unenäost on üks parimaid viise, kuidas filmi üldse lõpetada. Lihtsalt parim. Film algab vaikuses ja lõppeb ka niimoodi. Mossi (Josh Brolin) kui ohvrit saab iseloomustada kõige paremini, et selliseid tagajärgi poleks ta kunagi suutnud ette ennustada, aga kõigele vaatamata just nii juhtus. Moss ei ole aga tavaline Texase püssimees. Detailid mehe tausta kohta annavad välja tõe, miks ta suhtus nii ükskõikselt päikese käes kuivavate laipade avastamisse ning miks ei aidanud ta mehhiklast, kes veel hingas. Mossi motiivid on arusaadavad ja selgitavad nii mõndagi, miks ta kõikide ohtude kiuste asjaga lõpuni välja tahab minna. Brolin kehastab teda paremini, kui ma kunagi lootnud oleksin. Olin pahviks löödud esmasel vaatamisel ja olen ka nüüd. Tema meeleheitlik põgenemine läbi tühermaa, maastur kannul, saavutas tohutu intensiivsuse. Julm, aga vajalik koera tapmine oli kiire ja tõhus. Põgenemine linnast, varjumine hotellidesse, raha peitmine - kõike seda saatis pingeline õhustik, mis kulmineerus Chigurhi ja Mossi esmase tõelise vastasseisuga. Et asjale punkt panna, muudeti ka kõige lihtsam stseen hämmastavaks, et mitte näidata tavalisust, vaid erilisust. Mossi kannatused olid vaataja kannatused ja Mossi soovid oli vaataja soovid - nii mõjub Josh Brolin Coenite käe all valminud filmis. Anton Chigurh (Javier Bardem) on viimase aja parimaid loomingulisi kuirikaelu, esiteks juba sellepärast, et ta ei sarnane eriti mitte kellegagi. Tema motiivid on ebaselged. Neid tuleb pidevalt selgitada, et tekiks arusaam, mida ta soovib. Niimoodi jagatakse läbi kogu filmi Chigurhi suhtumist väljendavaid mõtteteri, mis annavad aimu, et Chigurh teab seda, mida ta kõige paremini oskab ja keegi ei suuda teda takistada. Bardem on kõige lihtsamas tähenduses ideaalne valik Chiguri rolli. Mõtteterad, näoilmed, naeratus, välimus, soeng, põhimõtted, suhtumine - kõik oli Bardemi kehastuses perfektne. Isegi liiga perfektne, sest Chigurh on ainuke, kes ei murdu ühegi mõjutusvahendi all, olgu selleks kas või surma lähedus.

Nüüd tooks välja mõned minu jaoks parimad hetked. Kui Moss ööpimeduses mehhiklasele vett andma läheb, vaatab ta korra nõlvale, kus on ta auto ja märkab, et pole enam kedagi, kellele vett anda. Siis vaatab Moss uuesti nõlvale ja näeb teisi masinaid ja inimesi auto juures. Hetkeline kramp ja järsk õhkkonna muutus, mis tagab õhku särtsuma paneva pinge. Teine kõige huvitavam moment on siis, kui šerif siseneb hotellituppa, kus viimati resideerus Moss. Ukse taga seisab laskevalmis Chigurh. Šerifi sisenemisel tekib tunne, et nüüd kohe, nüüd kohe on kõik läbi. Pinge tõuseb. Ootusärevus. Olukord võtab teise suuna ja ei annagi loodetud tulemust, aga võimaliku alternatiivi tõttu jätab kestnud pinge oma märgi. Meeldejäävaid olukordi on veel ja veel, aga kõige väljatoomiseks pole otsest tarvidust. Chiguri relvavalik, mis koosneb suruõhupüssist ja õhukanistrist voolikuga on iseenesest niivõrd veider kooslus, et jääb vaatajaid veel kauaks kummitama.

Film, mis on kõike seda, mida Coenid pole varem teinud, aga on ka mitme erineva žanri kooslus, andes üllatavalt hea tulemuse eriti veel siis, kui meeldejäävad tegelased kooruvad lahti ja hakkavad täies võimsuses õitsema.

10/10

Trick 'r Treat

Halloween on maagiline aeg, mil vaimud sisenevad sel ainukesel õhtul taaskord meie maailma, kust nad kunagi lahkusid. Leiavad aset igasugused paranormaalsed nähtused, mis Halloweeni traditsioone pühaks pidavaid inimesi ei häiri, aga need, kes ei pea Halloweeni pühaks ja seda üldse hingega ei võta, kannatavad elajalikult õela traditsioonide vardja ehk kõrvitsapoisi piiramatu viha all ja viis, kuidas traditsioonide vastu eksijaid karistatakse, on pühamast püham. Deemonlik "kõrvitsamaskiga" poisike kasutab selleks trikki ja kommi. Mõlemad on surmavamad, kui mis tahes relvad. Nii kõlab "Trick `r Treat"-i põhimoraal, kuhu võib veel väga palju andekamaid ideid lisada, nagu näiteks kõiksugused legendid ja müüdid, mis müstilise õhtuga seotud on. Halloweeni pole ma oma lühikese elu jooksul kunagi pühitsenud ja kuna see pole Eestis niikuinii ametlik püha, siis arvan, et neid pole palju, kes seda ameeriklaste püha tähistaksid. Michael Dougherty lavastatud Halloweeni legendidele ja traditsioonidele pühendatud film loob tolle õhtu jaoks tugeva ja küllaltki mõjusa atmosfääri, mis paneb aluse filmi stiilile, kui ka lõplikule olemusele. "Trick `r Treat" suudab end väga tõsiselt võtta isegi siis, kui ka kõige grotesksem moment on humoorikaks muudetud. Film ei anna labast laengut, vaid hoopis vastupidi. Musta huumoriga ja üpris vägivaldsete stseenidega vürtsitatud atmosfäärikas õudusfilm painab vaatajat etteaimatavuse ja ootamatuse piiri peal. Tähendab, et enamus ehmatused ei saabu vaatajat rabava tulemusega, aga kuna filmi värvide kollektsioon ja üldine visuaalne pool loob perfektselt sobiva õhkkonna, siis on ka kõige etteaimatavam ehmatuskoht see kõige ootamatum. Sa tead, mida ootad, aga pole valmis selleks, kuidas seda serveeritakse.

Halloweeni õhtul hargneb lahti 4 lugu, mis on kõik ajalisele nihestatusele vaatamata seotud. Lood varieeruvad drastiliselt nii mõtte kui ka tegude poolest. Koolidirektoril on tume saladus. Kolledžitüdruk soovib oma "süütust" kaotada. Teismelised trikitajad ja kommitajad mängivad triki valel ajal, vales kohas ja valele isikule. Neljandat lugu saab kahte pidi võtta, sest selleks saab olla rohkema teemaarenduse osaks saanud lugu üksikust vanamehest, kelle minevik teda kummitama tuleb või siis lugu paarikesest, keda saab näha üksnes filmi alguses ja lõpus. Kõiki lugusid saadab lõbusas meeleolus kõrvitsapeaga poisike või vähemalt ainult nii teda näidataksegi. Väike poiss, kes kannab hirmsat maski, aga see, mis end maski taga peidab, on midagi äärmiselt ebameeldivat, aga filmilikus võtmes jällegi meeldivuse lakketõstja. Kõik lood on loogiliselt kokku köidetud ja viivad vaatajat läbi erinevate sisuliinide, mis võivad ajaliselt aset leida enne eelmist lugu. Seetõttu saab eelmiste lugudega seotud tegelasi näha vilksamisi järgnevates lugudes. Tegelased on kõik oma kiiksuga ja veidrustega. Nii eristuvad kõik üksteisest, aga alati on kõrvitsapoiss, kes kõiki tegelasi kokku viib, teadlikult või mitte. Film algab nagu üsna tavaline õudukas, mis oleks kui ehmatuste peale üles ehitatud, aga üldtuntud strateegia kaob üpris kähku, sest varsti pole enam vahet, kas midagi on ette teada või mitte, kuna lood keeravad pinget aina juurde ja filmi kunstiline pool on antud teema juures täiuslikkuseni lihvitud, et poleks aega ega tahtmist mõelda, mida olen varem näinud ja kuidas seda nüüd siit ära tunda. Kogu aeg pakutakse üha enam tuure üles keeravaid juhtumisi, mis aegamisi loovad ühtse sisuliini.

Näitlejate hulgas on kõige tuntumad Brian Cox, Dollhouse`st tuttav Tahmoh Penikett, Anna Paquin, Leslie Bibb, kes sai ka kõige vähem ekraaniaega ja seda arvatavasti ka õigustatult ning mitmetes filmides varem nähtud Dylan Baker. Brian Cox on filmi üks produtsentidest ning teeb filmis tüüpiliselt hea rolli ehk rolli, mille kohta pole öelda eriti halbu ega ka väga palju ülistavaid sõnu. Ühteaegu meeldejääv roll, aga samas mitte midagi vapustavat. Tahmoh Peniketti oli hea vaheldus ka mõnes muus rollis näha peale selle, mida ta omab Dollhouse`is. Põhimõtteliselt on film jagatud täpselt nõnda, et igaüks saab nii palju ekraaniaega kui vaja ja sellest piisaski täielikult. Loode juures üllatas mind kõige enam meelate neiude õhtu väljas, kus üks neist püüdis oma "süütust" kaotada. Üks asi viib teiseni ja pealtnäha on loo mõte selge, aga siis keeratakse kõik pahupidi ja kõik muutub täpselt selleks, mida keegi ei arva. Jahtija muutub jahitavaks - see mõte võiks olla üks märkimisväärsemaid kreedosid antud loo juures. Sarmimõrvarliku koolidirektori salaelu üllatas samuti nii mõnegi pöörde poolest. Eriti, kui silmas pidada antud lugu katvat süsimusta huumorit, mis piirdub olukorraga, mis ei võtta ennast enam kuidagi ei süsimusta ega ka tavalise huumorina, vaid muutub käigupealt absurdselt groteskseks. Ei saa öelda, et väga groteskseks ja drastiliselt öövatekitavaks, vaid ikkagi hirmu ja õuduse tunnet õhushoidvaks, millele võib lisada veel tsipake haigetel emotsioonidel põhinevat veristamist. Ükski hirmulugude kogumik pole täiuslik ilma kummitusloota ja nii ei puudu ka siit tondid. Lugu algab kui laste arusaam naljast, aga kui arvestada filmi atmosfääri, siis oli juba algusest peale selge, et antud loo juures ei jää miski tavaliseks. Vana linnalegend, piinatud lapsed, saatanlik plaan, rahutud hinged, kummitav karjäär - kompott loomaks tondilugu, mis lõppeb taaskord üllatavalt, nagu kõik lood. Siinkohal võib mainida, et filmil võib puudu olla originaalsusest ja pöördelisest stsenaariumist, aga üllatusmomente jagus ja kui parasjagu ei pakutud sisupöördeid, siis saab filmis näha korralikult palju Halloweeni teemalist vägivalda, kus võtmesõnaks on šokolaad ja pulgakomm. Fantaasiat filmi juures jagub ja seda veel iga pisidetaili jaoks. Arvan, et halloweeni teemaliste lugude juures ei paelunud mind kõige enam mitte see, kuidas lugu arenes, vaid hoopis, kuidas lõppes, sest see oli osa, mida tasus oodata.

Kõrvitsapoiss Sam on filmi üks kõige räigemaid ja huvitavamaid tegelasi, kes ei ütle ühtegi sõna ja kes on peamiselt pealtvaataja rollis või annab endast kõik, et karistada neid, kes julgevad traditsioone mitte järgida. Halloweeni kõrvitsapeaga deemonpoiss teeb etteaste kohe filmi alguses, kus näidatakse ebahalloweeniliku käitumisega noorpaari tegemisi läbi kõrvitsapoisi silmade elik vaataja saab tegevust jälgida mõnda aega läbi kulunud riidekaltsu, mida kõrvitsapoiss kannab. Edasiste lugude ajaks jääb pühademeeleolu ülevalhoidja tahaplaanile, aga tema kohalolek on alati nähtav, kas või vilksamini. Ta võib rõõmsalt jalgu kiigutada, kui aset leiab midagi ennenägematult pöördelist ja jõhkrat või vaatab mõtlikult otsa tüdrukule, kellele teiste noorte poolt mängitud trikk neile tagasilöögi annab. Film saavutab oma tipu vägivalla kujutamisel läbi musta huumori prisma. Kõige meeldivam asjaolu oli filmis juures see, et deemonliku kõrvitsapoisi kujutamisel ei kasutatud arvutitehnikat, vaid kõik oli reaalsuse piirides ja seda isegi siis kui poisike mõnele ohvrile ligi hiilib, näiteks laes ronides. Reaalsuse all pean silmas enesest mõistetavalt muidugi seda, et kõrvitsapoiss, kes kandis vist nime Sam, ei olnud läbinähtav arvutiefekt, vaid lihast ja luust inimene. Nimetada seda või teda inimeseks tegelikult ei võigi, aga ülimalt painajalikku ja väärastanud nurga alt lõbusa porteteeringu osaliseks oli ta saanud ja seda igati pidi edukalt. Eriliselt meeldis lõpp, kus kõrvitsapoiss mõtlikut seisab. Seda ei tea, mida ta mõtleb, aga ta lihtsalt on ja valvab kuni keegi pühade reegleid rikub. Hetk lõpus oli geniaalne. Kõrvitsapoiss hoiab käes pooleks murdunud suuremat sorti pulgakommi ja kui ta näeb pühaduseteotajaid, siis saab ta hing täis, vaatab sekundiks pulgakommi poole ja siis patuste suunas. Kuna käes on kõigest komm, siis kasutabki ta seda uue karistuse läbiviimiseks. Meeldiv, absurdne, jõhker nüke, aga töötas hästi.

Kokkuvõttes on "Trick`r Treat" tugeva õudustloova atmosfääriga Halloweeni teemaline õudusfilm, mis pakub ehmatusi ja üllatusi, kuigi viimaseid on kõige rohkem. Tegelased on kõik paigas, lood liiguvad eri suundades, kuid lõpplahendused on lugude parimad osad. Kõrvitsapoiss on õudusttekitava oomenina filmi perfektselt valatud ja üldine tempo ei lase enne lahti kui kõrvitsapoiss oma viimase teo teeb.

8/10