Predators

Predators on uusim sissekanne John McTiernani loodud seerias, mis tõi maailmale ikoonilise tulnuka ehk maakeeli Kiskja. Kiskjal ei ole viimastel aastatel hästi läinud, sest oskamatud lavastajad ja rahanäljas stuudiobossid on teda ahistanud alates 2004. aastast. Paul W.S Andersoni idee muuta Predator 2 lõpus olev viide täiemahuliseks filmiks kukkus läbi ja pakkus huvi üksnes kahe meisterliku disainiga olendi võitluste pärast. 2007. aastal ilmusid efektimaiad vennad, kes võtsid niigi poolsurnud idee ja otsustasid selle heas usus maha matta. Õnneks või kahjuks polnud neil labidat kaasas, mistõttu on senini alles julgeid ja hakkajad režissööre, kes erinevalt varasematest teavad, mida soovib publik ja kuidas seda neile serveerida. Isegi algupärane Predator pole täiuslik, aga see on esimene seerias ja kui oled esimene ükskõik milles, siis kuulub au sulle ja ülejäänud võivad häbiga pilgu maha lüüa ja fännide vihaste sajatuste saatel režissööri koha pealt lahkuda. Nimrod Antali lavastatud ja kultusliku mainega Robert Rodriguezi produtseeritud linateos täitis kõik ootused, mida tahaks näha Predatori filmilt, kuid ei jõudnud siiski ligilähedalegi originaalile, sest vananenud stampväljenditega ja klišeelise pudruga ei püüa tänapäeval enam suurt tähelepanu. 80-ndatel oli see lahe, aga enam mitte. Peab midagi paremat välja mõtlema, kuid kahjuks otsustati Predatorsi puhul käiku lasta kõikvõimalikud tuntud ja tüdimuseni ära väsitanud mõtteterad, mis alandasid tunduvalt alguses palju lubanud filmi väärtust. Erinevalt mõttetutest AVP-dest ei solva äsja meie kinodesse jõudnud üllitis Schwarzeneggerile kuulsuse toonud kollifilmi austajaid hingepõhjani, vaid peaks pakkuma neile teatavat rahuldust, sest kiskjaid on kujutatud täie tõsidusega, nende jaoks loodud kultuuriruum tundub tõesena, kuid kõigele panevad koos punkti hästi valitud näitlejad ja kirjutatud rollid ning võimas tehniline tase, mis peaks pakkuma ka kõige nõudlikumale vaatajale korralikku möllu kiskjate seltsis, sest lõppude lõpuks tahavad ju kõik näha kiskjaid inimestelt päid koos selgroogudega välja tõmbamas ning heatasemelist märulit mis kahandaks mitmeid ilmselgeid möödapanekuid.Kahjuks puudub filmist see osa, mis mulle ja arvan, et ka paljudele teistele esimese osa juures kõige enam meeldis. Ligihiiliv õud, kriipiv pinge, nähtamatu õuduse kohalolu - Predatori kollifilmi piiridelt kaugemale viinud nüansid on nüüdseks kadunud ja asendatud efektsete võitlustega, kuid nii ei saa kompenseerida seda, mis ilmus paariks minutiks ainult ühte stseeni. Ma pean silmas kiskja enda kohalolekut ja saakloomade jälitamist. Soojust eristavat maski kasutati ainult korra ja inimhäälte matkimist kasutati samuti liiga vähe, et seda saaks nimetada osavaks manipuleerimiseks. McTiernan lisas teatava psühholoogilse nükke musklimägesid täis märulifilmi ja see otsus lisab originaalile senini väärtust juurde. Predatorsis kasutati neid nükkeid üksnes viidetena ja meenutustena, et nii oli aastal 1987, aga kuhu jääb iseseisvus ja soov olla eraldiseisev, kuid osaliselt sõltuv järg? Ilmselt kadus see koos kuberneriga. Tegemist oleks kui Predatori paljundatud ja mõnevõrra muudetud versiooniga - kiskjaid, tegelasi ja ajalugu on rohkem. Nüüd võideldakse võõral planeedil teiste tingimustega - uus mõte kehtestab end õnneks väga selgelt. Võttepaigad pakuvad soovitud ehedust igal sammul ning masinavärgile annab hoogu teiste planeetidega varjatud taevalaotus ja vana lagunenud kosmoselaev. Tegemist ei ole tundmatuks planeediks maskeeritud Maaga, vaid tõepoolest ehitatakse kohe alguses üles usutav idee võõrast kohast tundmatute elukate ja vihaste asukatega. Üks asi on filmida Maa džunglis. Igaüks usub, et see on džungel, aga kui luua meelepete maavälisest asupaigast, peab kurja vaeva nägema, et see nii ka paistaks. Kiskjate vihasele loomusele ja intensiivsele jahtimisviisile annab palju juurde mõjus visuaalne stiil ja oskuslik lavastus, mis ei paku küll üllatusi, kuid ei peta ka lootusi. Esimene mõte, mis filmimuusikat ja dialoogi kuulates pähe kargas, sisaldas sõna klassika ja kui mõelda, siis filmi stiil ja lähenemine ellujäämisele kiskjaid täis planeedil on üsna sarnane algversioonile, mille puhul oli kõik mõistetav ja seeditav, kuid nüüd on võetud vana sisu, lisatud natuke vürtsi ja kaetud viimase aja tehnilisi võimalusi demonstreeriva efektisajuga. Miks mitte nii teha? Aga vürtsi peab siiski rohkem olema, sest muidu ei piisa ka kolmest elegantsest ja õudustäratavalt massiivsest kiskjast, kelle kohalolek tekitas aukartust ja pani õnnest rõkkama, et kuskil peidus ei rooma Alien, vaid auravad hoopis värskelt välja kistud soolikad, mis pudenesid koos kärme liigutuse saatel eemaldatud selgrooga.Rodriguez on öelnud, et tahtis kujutada tegelasi nii, et igaüks neist võiks olla oma filmi peakangelane ja osaliselt see ka õnnestus. Kui eemaldada pidevalt närvidele käiv noakangelane oleks välja valitud meeskond igas mõttes ideaalsem. Kui kaua peab kuulama ühte ja sama vinguvat või siis võidutsevat teksti? Igas teises filmis on üks tegelane, kelle jutt peaks kuuluma keelatud lausete osakonda. "I got you now, you motherfucker. Who`s your daddy now?" - kohe peale neid lauseid tapetakse tavaliselt jahitav ära ja mis seal salata, nii juhtus ka seekord. Lihtsustatud viise tegevuse arendamiseks kasutati täpselt nagu vanasti. 20-30 aastat tagasi oli sellised käigud tavalised, aga nüüd on need tüütud. Kui kiskjad saatsid jahitavatele koerad järele, olin leilis ärevust ja rahulolu tekitava stseeni pärast, kuid rünnaku lõppedes küsiti kohe, et kuhu on kadunud suur mehhiklane ja nagu võluväel saadi kohe vastus pöösaste tagant kostuva appikutse näol. Geniaalne. Braavo. Vapustav kui hästi võib ühe lause ja sõnaga järgmise stseeni ära rikkuda. Sarnaseid meeleolurikkujaid oli kahjuks veel, kuid filmi teine pool suutis teha kõike seda, millest esimene unistas ja see vast kogu filmi kõige hullemast päästiski.Adrien Brody on minu silmis vääriline järglane Schwarzennegerile, Alice Braga on tõeline sõjard. Mida suurem relv, seda uhkem! Teised tegelased, kas surid liiga kiiresti või rääkisid liiga vähe, mistõttu polnud nad ka eriti meeldejäävad. Mõnikord on vaikimine kuld ning seda tõestas osavalt suurema osa filmist vaikinud yakuza, kes esitas kiskjaga meeldejääva surmatantsu. Suured kiidusõnad lähevad aga Laurence Fishburne`i mängitud tegelasele Nolandile, sest purustas kõik eelarvamused ja tõestas, et koletiste keskel muutud ise koletiseks. Filmi maiuspaladeks on siiski eri tüüpi kiskjad ja sellega seoses tuli üllatusena, kes originaalis olnud kiskja tegelikult oli. Kiskjad olid muljetavaldavad, neist lausa paiskus välja võimsust ja toorest jõudu. Brutaalsed olendid olid ainukesed, kes ei pidanud midagi ütlema, sest kaugelt on juba selge, kellega on tegemist. Ega nad niisama trofeesid võta. Nad on need välja teeninud. Kiskjad, tegelased ja stiil on suurteks plussideks tormises miinustemeres. Vaadata tuleks siiski Predatori olemusest nostalgialaksu saamiseks. Järjena kõlbab küll, sest AVP sugust ila siit küll ei näe. Nõrgemapoolne 7/10

That Evening Sun

Ameerika Ühendriikide lõunaosas Tennessees üles kasvanud ja kogu elu töötanud Abner Meecham, keda kehastab mängleva kergusega veterannäitleja Hal Holbrook, otsustab kodutalust lahkuda, et elada viimased elupäevad vanadekodus. Abner lahkub kodust pärast ohtlikku intsidenti, mis oleks üksi elavale vanamehele tema elu maksnud. Abner otsustab vaatamata kõrgele vanusele koju tagasi pöörduda ja ei lase kellelgil talle teisiti öelda. Vana või mitte, aga põhimõttekindel Abner ei taha kõduneda kõdunejate keskel, vaid surra rahulikult omas kodus, kuulates Jimmie Rodgersit ja nautides lõunale omast kuumust. That Evening Sun on huvitav leid, sest kuulub nende filmide hulka, mis on võitnud mitmeid auhindu, kuid millest kohe üldse midagi ei räägita, aga kui peale sattuda, siis kahetsed, et laiem avalikus ei näe võib-olla kunagi Gran Torino lõunaversiooni, millel on märksa huvitavam lõpplahendus, kuigi algidee on Eastwoodi filmile küllaltki sarnane. Gran Torinoga ei maksa aga võrdlusi otsidagi. Sarnasuste otsimiseks on tegemist liialt erinevate ülesehituste ja karakteritega filmiga, mis üllatab korraga mitmel rindel. Esiteks on Hal Holbrook küll 85 aastane, aga lausa särtsub ekraanil ja annab uue tähenduse mõistele põdur vanamees. Teiseks on lõpplahendus palju inimlikum ja mõistetavam kui esmapilgul võiks arvata. Kolmandaks on Scott Teemsi debüütfilm lavastuselt küllaltki kena ja kujutab lõunaosriikide kliimat ja olustikku väga usutavalt, levitades palavust ja ritsikatekoori ka vaatajale, mis haarab kohe kaasa Abneri viimastele eluvintsutustele ning arusaadavale põikpäisusele. "I worked too hard. And too long. I aint goin down without a fight", kõlab vintske Abneri suust kui avastab vanadekodust naastes, et poeg on kodutalu üürile andnud ja talle pole seal enam kohta. Uued elanikud paistavad olevat oskamatud redneckid, kes suhtuvad Abnerisse kui abitusse vanamehesse. Poja korraldatud müük tekitab vana peremehe ja uute elanike - õigemini uue perepea - vahel vihavaenu, mis kogub tuure üles nagu Gran Torinogi, kuid ei tekita kordagi tunnet, et olen seda varem näinud, et tean, mis toimuma hakkab. See, et tunnet ei tekkinud, ei tähenda, et sisuarendused poleks olnud etteaimatavad. Iva peitub rohkem selles, et kas hoolisin filmist või mitte ja antud juhul läks That Evening Sun mulle igati pidi korda just lõunaosariikidele omase keelepruugi, mõjusalt kujutatud kuumuse ja muidugi Holbrooki tõttu.Usun, et igaüks võib vanadest aegadest pärit majadest ja aedadest leida midagi enda jaoks, mis meenutab möödunud aegu vanaisa või isa seltsis. Taoline melanhoolne ja isegi sentimantaalne lähenemine edasiliikuvas maailmas seisma jäänud vanamehest võib pugeda paljudele hinge ja kergitada mälestusi, mille olemasolust polnud aimugi või mis olid unustatud pikaks ajaks. Abner on oma talu ise ehitanud ja seal töötanud ning ta ei lase mitte kellelgil võtta ära seda, mille nimel on ta kogu elu töötanud. Tunnetetuhinas vähkrev põikpäisus toob kodutalu kõrvalhoonesse elama jäänud Abnerile ja talu uuele omanikule Lonzole palju vaenu ja vihkamist, mis hakkab tasapisi mõlema elusid hävitama, alustades Abnerist ja mõjudes hiljem ka ebakindlale Lonzole. Kuidas saab hävitada seda, mille saatus on juba ette määratud? Kõik teod, mis põhinesid maja omanikuõiguse saamisel, viisid välja paratamatuseni, sest reaalsuses ei ole ohvreid ja kannatajaid. Kui ennast ei muuda või paratamatusega ei lepi oleme iseenda ohvrid ja kannatajad ja nii koorub välja ka loo põhimoraal, millele tuginedes saab hõlpsasti järeldada, et That Evening Sun ei paku üliinimesi ja eneseohverdust, vaid hoopis mõistmist ja eneses võitlusvaimu leidmist. Kui seda viimast ei leia, siis ei ole muud teha kui paki asjad kokku ja lahku, sest Abner nägi kogu oma elu taluga vaeva ning mitte keegi ei saa ilma oskusteta ja tahtmiseta talule uue hingamise anda. Holbrook ja Ray McKinnon (Lonzo) on ideaalsed vaenuõhutajad. Mõlemad omas mullis - üks elunäinud töömees ja teine endas pettunud unistaja, kes nagu Abnergi ei lase kellelgil öelda, et ta ei suuda midagi teha.
Kaameratöö tabab tegelaste kaadrisse püüdmisega täpselt märki, näidates täpselt seda, mida on vaja hetkeemotsioonide talletamiseks ja kinnistamiseks. Kui võideldakse maja pärast, siis kujutatakse mitte ainult meest, vaid ka maja - mees ja tema maja. Lõunas valitsev kuumus, kuivus ja lämbe õhk leiavad oma tee läbi ekraani ja panevad tundma seda, millises kliimas elavad ja võitlevad peategelased. Vot see on iga hea filmi võlu - tunned seda, mida niidul jalutav Abnergi. Päikese joovastav paitus nahal, kõrbekuivad rohulibled talla all ja väsinud mehed rõdul argipäeva pisiasjadest rääkimas. Miks rääkida elust, kui see on juba elatud? Pigem nautida seda, mis on elul veel pakkuda. Abner kehastab igivana stereotüüpi, kes ei anna alla enne kui on hilja või kui mõistmine saabub kui külm vesi krae vahele ja äratab mõistuse hirmudest läbipõimitud soovunelmatest. Vana mehe viimases vastuhakus oli midagi väga liigutavat. Holbrooki kurblik ja elunäinud etteaste tekitab pisikese näpistuse hingesopis, mis äratab mõne tundetükikese ühe elukäigu lõpu kohta. That Evening Sun on on truu asukohale ja inimestele, näidates neid nii nagu nad tegelikult on ja ei midagi enamat. Ilmastiku õigel viisil kujutamise mõju olustikule on lausa imekspandavalt hea, sest suures osas on film üles võetud piirkonna looduslähedust silmas pidades. Positiivselt mõjus ebatraditsiooniline lõpp, kuigi kõik märgid viitasid vastupidisele. Piirkonnale, kultuurile ja eelkõige inimestele toetuv lugu vastupidavusest ja tundest, mis toob meid alati tagasi koju. 8/10

Monsters

10. märtsil leidsin minu jaoks vägagi huvitava klipi Gareth Edwardsi esimesest suurele ekraanile mõeldud linateosest, mis peaks nüüd ametlikult välja tulema oktoobris. Pikk aeg, et näha festivalidel tuuritanud väidetavalt 15 000 dollariga valmis tehtud ulmefilmi Mehhikos pesitsevatest tulnukatest. Klipid filmi telgitagustest ja arvustused mitmelt rindelt lubavad midagi omapärast ja originaalset. Omapärane praktilisuse tõttu ja originaalne üldtuntud teema värskendamise poolest. Kui palju on siin tõtt, ei oska veel öelda, aga kui promoposterid ja -pildid ei valeta, siis peaks Monsters pakkuma ühele ulmehuvilisele nii mõndagi. Gareth Edwards tundub olevat lavastaja, kes teab, mida teeb ja kuidas seda teha ning ükski takistus ei paista olevat tema jaoks ületamatu. Nii vähese rahaga valmis tehtud ulmefilm Mehhikos ringiluuravatest metsikutest tulnukatest on imetlusväärne ja juba seepärast tahaks näha, kas järjekordne väikese eelarvega ulmekas mõjub mulle samamoodi nagu mõned eelmised. Saan aru Edwardsi mõttest, et halva CGI-iga tulnukas ei ehmata kedagi, aga võimsad ja läbinisti reaalsed helid pakuvad rohkem hirmu kui mis tahes olend, sest kui ei tea füüsilist kuju, siis jääb ülejäänu vaataja fantaasia meelevalda ja helid aitavad seda fantaasiat kujundada. Innovaatilised ideed värskendamaks rohkelt kasutatud teemasid on alati teretulnud, aga kas Monsters pakub natuke uusi ideid ja närvikõdi või on see muutusi kaasa toov filmike? Kui veab, siis oktoobris näeb.
Arvustused:
Bloody Disgusting
FIRSTSHOWING.NET
Slashfilm
Nüüd on ilmunud ka täispikk trailer

Spoon

Sharlto Copley kirjutatud ja lavastatud debüütfilmi on hoitud suure saladuskatte all. Netis ringleb ainult müstiline trailer, mille põhjal ei saa suurt midagi järeldada. District 9-ga ratsa rikkaks saanud ja tohutu fännibaasi omandanud Copley on omapärane näitleja ja seetõttu sooviks näha, kuidas töötab ta kaamera taga, aga selle soovi täitumiseni võib veel hulk aega kuluda. Kas tasub oodata? Sisetunne vastab jaatavalt ja samuti mõjub positiivselt veterannäitleja Rutger Haueri osalus.
Lühike kokkuvõte sisust: thriller with supernatural overtones about a man with a medical condition that causes him to black out during moments of extreme stress and leads him to make a remarkable discovery about himself
Üleloomuliku temaatikaga thrillerist ei ütle kunagi ära ja kui Copley isikupära mõjub lavastajatoolis istudes sama hästi kui näideldes, siis pole muud teha kui oodata...

Living Death

Minu esimene kogemus Lõuna-Korea õudusfilmidega polnud nii edukas kui lootsin, sest vaatamata huvitavale sisule ja potentsiaalilt intrigeerivale temaatikale, ei suutnud Living Death või Disbelief Hell või Possesed millegi erilisega üllatada. Mõnes mõttes pakkus film vägagi põnevaid keerdkäike, kuid iga kord kui sisu tüüris omapära poole kalduti liigagi palju kasutatud ideede või siis klišeede suunas, millest on muidugi kahju, sest filmi õhustik särtsus õudusest ja painajaliku olendi kohalolust, kuid kordagi ei viidud sisu kõrgemale tasemele, et omapära säiluks, vaid iga kord laskuti samasse auku nagu iga eelnev pööre, mis kergitasid küll huvi, kuid sama kiiresti kui pööre pinge lakke viis, laskus see uuesti häiriva kiirusega uuesti alla. Film ei suutnudki leida oma keskteed ja jäigi selliseks nagu on olnud paljud teised õudusfilmid. Paeluvaid sisulisi lahendusi siiski leidus. Meeltmööda olid nii politseiuurija kaasamine kui ka minevikumeenutuste kaudu sündmustiku selgitamine. Nii jäi alati küsimusi, millele kohe ei vastatud ja ükski mõte polnud liiga varakult lahti selgitatud, aga probleem seisneb selles, et vastuseid ja selgitusi jagati täiesti juhuslikult ning pingevabalt. Nii kadus eelnevalt tekkinud kõrgendatud huvi ja soov saada vastuseid. Ei ole hea tõsta pinge lakke ja siis see suure kolinaga taas alla tuua, sest pettumus saab olema liigagi suur ja endine eripära jääb rahulolematuse varju. Samuti on kriitikat väärt lihtlabaste õudusmomentide kasutamine, kui varasemalt tekkinud hirmutav õhustik on huvi jäägitult tegevustikku kaasanud. Kohe väga ebameeldiv tunne kui film on mõttelt väärt palju enamat, aga sisulahendused ei lase rahus istuda ega filmi täies ulatuses nautida.Pidevalt tööga hõivatud So-jin saab teada, et tema õde on emakodust lahkunud. Olles ise haige ja mitte täie selguse juures, suundub ta ema juurde olukorda selgitama. Ema, kes on paduusklik, ei luba ametivõime kutsuda, kuid vastasseisule vaatamata saabub tüdruku kadumist uurima pereisa, kelle väike tütar on surmava haiguse tõttu haiglas. Olles ise pereisa ja tütre heaolu pärast muretseja, asub uurija suure emotsionaalse surve tõttu uurima õe kadumise tagamaid. Uurimine muutub aina kummalisemaks, sest majaelanikud on veendunud, et So-jin`i õde oli kurjast vaimust vaevatud. Ema väidab, et tütre kummalise käitumise põhjuseks oli isa surmaga lõppenud autoavarii. Avariis vigastada saanud tütar oli hinge vaakumas, kuid paranes siis täielikult, kuigi ta ei olnud enam endine, midagi oli temaga korrast ära. Ema võttis seda kui märki Jumalalt ja hakkas jumalasõna levitama. Kaaselanikud nii ei arvanud, nemad leidsid, kas siis ebausu või millegi muu tõttu, et tüdrukut seestab deemon. So-jin oli seda kõike pealt näinud, kuid lahkus enne kui õde hakkas muutuma. So-jin on ise samasuguses teadmatuses nagu politseiuurija. Emast pole uurimise jaoks kasu, sest tema jääb enda juurde kindlaks, et Jumal juhatab tütre koju, kuid pinna all peitub midagi enamat ja keegi pole tegelikult see, kes väidab end olevat. Saladusi täis majas toimub midagi halvaendelist ja sel kõigel on ka põhjus. Kaugelt ei pea otsima, sest nagu tavaliselt on süüdlane otse nina all, kuid oskuslik tõe väänamine veenab nii uurijat kui ka naist hetkeni, mil ebausk saab tõelisuseks ja vallandub õudus, millest enne ainult sosistati. Filmi juures olid kõige meeldivamad tegelased, sest igaüks kandis oma rolli välja perfektselt, mistõttu saabusid süžeepöörded ootamatult ja seda paremini töötasid ka uurimisega seonduvad deemonlikud ilmingud, mis olid tänu ideaalsele õhustikule meeldivalt õõvastavad, kuid ainult seniks, kuni saabusid ebavajalikud õudusklišeed ja pingetmaandavad lahendused. Peategelane oli märkimisväärselt sümpaatne ja koos uurijaga oli tema käekäiku viimase minutini huvitav jälgida, kuid see ei lunasta hea idee rikkumist niiviisi, et kogu film jätab üllatavalt halva maigu, kuigi omad nüansid olid täiesti arvestatavad ja mõjusad eriti siis kui rääkida paranormaalsetest ilmingutest ja õõva aina juurde tekitavast atmosfäärist, mis hiilis ligi nagu naise korteriakna taga juttu rääkida tihanud koolnukahvatu naaber, kes kõlkus tegelikult samal ajal juba nööri otsas. Taolisi meeliülendavalt mõnusaid hetki jagus kogu filmi peale, kuid nagu ennist mainisin, siis hävitas neid suutmatus anda rahuldustpakkuvaid lahendusi. Samas ei saa mainimata jätta, et õde oli kohati päris jube ja seda eriti siis kui deemon end temas ilmutas. Vahel pole vaja näidata palju, et tekitada õudust. Mõnikord piisab ka helidest ja varjudest, aga Living Death`i puhul oli natuke rohkema näitamine lausa hädavajalik. Siinkohal pean silmas deemoni varjamist õe kehasse nii, et ka vaataja ei saa aimu, mis või kes temas pesitseb. Sageli pole vaja The Exorcisti stiilis jõledusi demonstreerida, aga siin oleks teinud natuke groteski rohkem kasu kui kahju. Aeglaselt kulgev uurimine ja painajaliku õhustiku loomine on suurteks plussideks häirivalt palju filmi rütmi segavate hetkete seas. Head osatäitmised ja oskuslik lavastus ei kaalu küll üles filmi vead, kuid ühekordseks vatamiseks on Living Death igati sobilik. Kahju ainult, et lasti raisku minna mõttel, mis oleks olnud tõesti vaimustav. 6/10

Secret Reunion

Secret Reunion on Lõuna-Korea film peaosas sealse tuntuima näitlejaga Kang-ho Song, kes on ilmselt Korea kõige tuntum näitleja väljaspool riiki. Secret Reunion ei ole märkimisväärne draama ega ka thriller, kuid see ei muuda fakti, et tegemist on nauditava põnevikuga, mis ei ole kitsi ka karakterikoomika poolest, sest paratamatult on paljud Song`i filmid naerutava stiiliga, sest tema on sellistesse rollidese perfektne. Oma rollides sageli ontliku, rahuliku või äkilise iseloomuga Song kehastab sel aastal ilmunud Secret Reunion`is Lõuna-Korea salaluure agenti, kelle kinnisideeks on naaberriigist pärit palgamõrvari Shadow tabamine. Ohtlik kinnisidee läheb talle kalliks maksma ja ta kaotab nii oma töö kui ka lugupidamise ja lõpetab väikeses büroos, mis spetsaliseerub välismaalastest naiste nende meeste juurde tagasi toomisega. Raskel ajal on iga töö sobiv, kuid ka sellise töö juures on vaja inimlikkust, sest kui käituda halvasti teistega, siis ei tunne end varsti enam peeglisse vaadates äragi. Uurija karjääri hävitanud operatsioon Shadow tabamiseks päädis paljude agentide surmaga, kuid Shadow pääses vabadusse ning samuti tema üks kahest kuriteokaaslasest. Kolmas vandenõukaaslane sattus uurijate haardesse ning oli sunnitud neid nende töö juures abistama. Kolm naaberriigi kurjategijat pole need, kes nad alguses paistsid, sest tegelikult olid nad kõik stalinistlikku Põhja-Korea agendid, kes saadeti üle piiri põgenenud endiste agendite elu kustutama, sest ei ole suuremat reetmist kui armastatud diktaatori laimamine ja teha seda veel Lõunas. Asjaosalised lähevad Songi kehastatud agendi Lee Han-kyu luhtunud operatsiooni tõttu tekkinud segaduses lahku. Juba see, et nad jäid vahele on naaberriigi silmis reetmine ja ükski ei saa naasta kodumale oma perede juurde. Shadow poolt ekslikult reeturiks tituleeritud kaaslane Song Ji-won on sunnitud põgenema ja leiab asüüli immigrante tööjõuna kasutavas firmas. Möödub kuus aastat. Kõik on oma eluga edasi läinud. Han-kyu ei kohtu enam oma perega ning teeb tööd, mida ta ühtlasi vihkab ja armastab. Ji-won elab kinnipüüdmise hirmus ja samuti tuleb tal karta ka koduriigi agente, kes võivad iga hetk saabuda, et kustutada räpase reeturi eluküünla. Kuue aasta möödudes on palju juhtunud ja kunagised läbikukkumised unustatud, kuid mitte täielikult, sest vanad mälestused kerkivad taas kui Han-kyu kohtab puhtjuhuslikult ühe järjekordse töö käigus Ji-won`i, kes meenub talle ainult seetõttu, et ta nägi teda vilksamisi äpardunud operatsiooni käigus ning samuti piltidelt, kuid kuus aastat võivad mälule kõvasti mõjuda ja nii polegi Han-kyu endas täiesti kindel, et kas kohatud tööline on see, kes ta usub teda olevat. Sama olukord on Ji-won`il, kes ei mäleta samuti enam täpselt, kas tööliste peksust päästetud mees on seesama isik, kes pakkus talle kuus aastat tagasi koostöövõimalust tabamaks Shadow`t. Mõlemad on endas ebakindlad ja just seetõttu alustavadki kaks kunagist vastast koostööd. Kõigepealt asuvad kaks elunäinud vastaspoole agenti koos tööle, et leida põgenenud naisi, kuid pika ja kurnava töö käigus õppivad nad üksteist tundma ja unustavad, et neil on salajased tagamõtted, millest kumbki midagi ei tea.

Secret Reunion on lihtsalt öeldes lahe film, kuid nii naiivselt ma seda siiski ei nimetaks, sest kahe agendi vastasseisu vahele mahub ka tubli annus päevakajalist poliitilist temaatikat, mis jätab küll propagandistliku maigu, kuid on aru saada, et see ei ole eesmärk, vaid kõrvalpõige, et näidata, milline on kahe riigi vaheline olukord. Propaganda võib olla millegi üle paisutamine mõjutamise eesmärgil, kuid mõnikord kajastub see lihtsalt kriitikana, mis jätab pealesunnitud mulje. Pingeliselt alustanud film ei anna kordagi mõista, et propaganda on eesmärk, kuid oleneb täiesti kuidas sellist infot vastu võtta. Kui üldse alustada diskussiooni sel teemal, siis võtan ma kohe seisukoha, et mina ei ole nendes riikides käinud ega pole nende inimestega suhelnud, et saaksin võtta ühest seisukohta, aga kasutada sellelaadset krõbedat kriitikat koos päevakajaliste uudiste lõikudega oli ilmselgelt hea mõte, sest filmi kontekstis töötas selline lähenemine kahe agendi vastasseisu süvendamise kasuks ja nii polnud vajagi muud kui kasutada ära kahe riigi vahelist poliitilist olukorda, et tekitada vihavaen, mis on arusaadav iga inimese jaoks, kes on vähegi kursis päris hirmutavate uudistega kasvavast pingest. Kang-ho Song on siis taaskord oma vanas tuntud rollis, mis väljendub eriskummalises käitumises ja äkilises iseloomus. Ta tundub peaaegu alati selline elunautiv tegelane, kellele ei lähe lähe korda maailmas toimub, ta võib mujal toimuvat küll jälgida, aga see tema jalgealust ei kõiguta. Endisest ametist loobuma sunnitud agendina otsib ta endiselt võimalusi, et leida Shadow ja kui võimalus talle niisama lihtsal sülle kukub, ei jää tal muud üle kui end kätte võtta ja proovida end jälle tõestada. Ji-won on haiglases olukorras, sest ta ei saa ilma väärtusliku infota kodumaale naasta, tema pere on endiselt suletud piiride taga ja igasugune kontakt võimudega võib ta trellide taha saata või anda naaberriigile märku, et ta on üle hüpanud. Sel juhul oleks igasugune kompromiss võimatu. Nii otsustabki ta endise agendiga kaasas käia, et leida olulist infot Śhadow kohta ilma kaaslase teada saamiseta, kuid olukorra muudab keeruliseks see, et kumbki pole enam needsamad inimesed, kes nad kunagi olid ja kuna mõlemad agendid ei tea teineteise kohta midagi ja teesklevad, et ei tunne teineteist, kuid tegelikult jälgivad pidevalt üksteise igat sammu, siis muutub nendevaheline koostöö aina pingelisemaks, kummalisemaks ning hiljem mõistetavamaks, sest kaua sa mängid kassi-hiire mängu, kui pole enam eesmärki, mille poole püüelda. Eks oma osa mängib siinkohal ka katse näidata, et Põhja-ja Lõuna. Korea inimesed polegi niivõrd erinevad, vaid valitsused suruvad rahvale sellist arvamust peale. Olgu kuidas on, aga mõlemad karakterid olid imehästi kirjutatud, näidates mõlema tegelase pealispinna all pulbitsevaid hirme, kahtlusi ja lootusi ning avades neid tasapisi läbi erinevate süžeepöörete, mis olid korraga nii üllatavad kui ka pinevust juurde kruttivad. Ütleks, et ülesehitus oli hea, teostus hästi viimistletud, aga sisu ei olnud lõppkokkuvõttes üllatav, kuid mõnikord pole vajagi, sest kui kõik muu klapib ja tegelased on kaasahaaravad nagu James Cameroni intervjuud, siis mis muud tahta. Üks korralik sümpaatsete näitlejatega Lõuna-Korea film, mis pakub põnevalt lahti hargnevat tegevustikku, heatujulist suhtedraamat ja sündmustikku arengule palju juurde andvat koomilist kallutatust. Üks põhjus, miks kiita tegevustikku hargnemist, on see, et sisu jaguneb kahe ajaperioodi vahel ning põikleb igasuguse sirgjoonelisuse eest. Tegelastevaheline jagelemine; mõlema agendi hoolikalt peidetud saladused; üksteise taga luuramised; algse sisuliini taasloomine, milleks on reeturite tapmist nautiva Shadow leidmine; erinevad rasked valikud nii moraalsel, eetilisel kui ka uskumuste tasandil ja kõige põletavamaks probleemiks kujuneb valik – kas reetsin kodumaa või kodumaa reetis minu? Raske on loobuda ideoloogiast, millega on sind üles kasvatatud, kuid kerge on seda omaks võtta. Põhja-Korea agendi siseheitlused on toodud usutavalt ekraanile ja teda toetava Songi muutused aitavad mõtestada agentide tegusid. Lõpp ei pakkunud midagi uut, kuid pärast heatasemelist elamust ei oska ega tahagi enam ühtegi halba sõna öelda. Song`i fännidele soovitatav! 7/10

Kick-Ass

Mark Millari kirjutatud koomiks ja Matthew Vaughni lavastatud film valmisid paralleelselt ja ilmselt tänu sellelaadsele koostööle ongi palju poleemikat tekitanud Kick-Ass tunduvalt terviklikum kui mõned teised koomiksitel põhinevad üllitised. Millar soovis teha koomiksit ning Vaughn filmi. Mõlemad täiendasid ja mõjutasid teineteist ning valmis sai esmaklassiline meelelahutus täiskasvanutele. Kick-Ass ei ole tõsine ja isegi mitte väga realistlik lugu superkangelasest, vaid see on justkui kompott palavalt armastatud lisanditest - koomiksid, superkangelased, noortekomöödia, väeti poisiklutt tahab olla iseseisvam ja võimsam, et kaitsta süütuid ja armastatud tüdrukule silma paista, draamaelemendina on sisse toodud kättemaks ja südamevalu ja puudu pole ka roppustest ja vägivallast, mille muudab eriliseks fakt, et 11-aastane ropu suuga tüdruk osaleb kõige värvikamates ja haigemates stseenides. Nii ongi ju iga noore inimese soovid täidetud ja liidetud ühte filmi. Seekord ei ole tegemist väga tavalise noortekomöödiaga, kus poiss tahab leida endale tüdrukut, aga selle asemel, et teha tüdruku tähelepanu püüdmiseks midagi kahe jalaga maa peal olevat, riietub ta superkangelaseks, kes saab julmalt peksa ja arusaamatuse tõttu nimetatakse ta üle linna kangelaseks. Absurdikomöödia on Kick-Assi jaoks õige nimetus, sest moraalitunnet teiste kodanike eest käsitletakse õhkõrnalt ning kõik muu on karaktripõhine koomika või vägivald, mida demonstreeritakse üllatavalt hästi koostatud võitluskoreograafia, jõhkra käsivõitluse ja efektsete tulevahetustega, mille relvaarsenali ei kuulu mitte superkangelastele omased vidinad, vaid hoopis bazooka, jet pack, automaat - ja käsirelvad ning muidugi terariistad nagu noad ja laia haardeulatusega terad. Kick-Ass on sama otsekohene nagu Heath Ledgeri Jokkeri võlutrikk pliiatsiga. Kui öeldakse, et me tahame kätte maksta maffiabossile, siis seda ka tehakse ja ilma igasuguse moraalitsemiseta ja südametunnistuse piinadeta. Ainukesed mõistlikud tegelased on Kick-Ass`iks riietuv Dave ja psühhopaadi üles kasvatanud psühhopaat Big Daddy`i muretsev sõber. Ülejäänud tegelased ei lase end segada ja lükkavad igasugused ideed heast ja halvast kohe kõrvale.Vaatamata filmi otsekohesele stiilile ja mõningatele üheplaanilistele tegelastele, ei jää sisu meeletu vägivalla pärast tahaplaanile. Vastupidi, sisu on piisavalt mitmekihiline, et ei muutu kordagi liiga labaseks ega vägivalda propageerivaks tagamõtteta tühjaks auguks. Meile esitletakse Dave`i, kes ei ole koolis popupaarne, nagu see omaks muidugi üldse mingit tähtsust. Dave on tavaline nooruk, kes ei paista mitte millegagi silma ja see ongi kohe alguses loo pidepunktiks. Peale isiklike probleemide lahendamist kerkib ka põletavam probleem, milleks on kodanikukohuse täitmine. Dave`l saab kõrini, et inimesed üksteist ei aita. Kui keegi on hädas, siis vaadatakse kõrvale ja ei vaevuta isegi abi kutsuma. Olles ise kogenud abitust teiste suhtes ja näinud, kuidas ohtliku olukorra saabudes vaatavad kõik kõrvale nagu ei saaks nad kuidagi aidata, võtab Dave enda koormaks minna vastu kuritegevusele. Dave ostab kostüümi, harjutab võitlustehnikaid ja suundub tänavatele korda looma. Selle asemel, et rahvas teda kohe kangelasena tunnustaks satub Dave kohe pärast esimest vägitükki haiglasse veritsevate soolikate ja murtud kontidega. Tere tulemast reaalsesse ellu! Päriselus ei ole kangelasi heal põhjusel - neil ei ole võimeid ja saavad kohe peksa, aga kui peksasaanu innnustab teisi ja järsku on kogu linn maskis rüütleid täis, siis on ta oma missiooniga hakkama saanud. Läheb vaja ainult ühte ohverdust, et innustada teisi, aga seegi mõtteviis ei kesta kaua, sest kohalik mafiaboss on vaatamata väga koomiksilikule mõtteviisile reaalselt jõhker tegelane, kelle teod on üsna sarnased tema põhivaenlasele Big Daddy`le, kes hävitab ükshaaval vaimustava Mark Strongi kehastatud Franki mehi nagu sääski palaval päeval. Kick-Ass on koomiksilikult mänguline, kuid ei kaota mõningate mööndustega kordagi kontakti reaalse maailmaga, sest tegelase surevad, kui neid tulistada ja kondid murduvad, kui neid väänata. Koomiksi ja filmi ühendamisel tekkis vägivaldne, kuid lõbus, ropp, kuid koomiline kooslus, mis ei lange kahjuks või õnneks liiga sügavale, et saaks filmi nimetada väga omapäraseks, aga originaalseid killukesi pakkuvaks ja lavastuselt nauditavaks nimetaks ma Matthew Vaughni tööd küll. Samuti ei pakuta üle koomikaga, kuid jällegi tekkis Rambo 4 sündroom, mis on naerma puhkemine ohtra möllu ja verevalamise keskel. Kick-Ass pakub absurdihuumorit, mis pole küll nii-nii pöörane, aga töötab ikkagi hästi.See, et 11-aastane tüdruk ropendab, tekitab skandaali, aga et ta inimesi tükkideks lõikab, jätab kõik külmaks. Ameeriklased on liiga õrnad hinged, et kuulata ropendamist, aga vägivald on nende jaoks juba nii tavaline, et sellele ei pööratagi tähelepanu. Eks kultuurierinevus teeb siinkohal oma töö ja selletõttu kritiseerime ka erinevaid aspekte, aga 11-aastase Chloe Moretzi teod Hit-Girl`ina olid palju šokeerivamad kui paar roppu sõna. Laps jookseb rõõmsalt relvade ja nugadega ringi ja ei tee teist nägugi kui köndistab mõne vastase või vaatab, kuidas keegi litsutakse metallipurustusmasinas sodiks - see on väärt poleemikat, see on probleemne, aga niikaua, kuni keegi filmist eeskuju ei võta, siis on kõik korras, sest lõppude lõpuks on see ju ainult film. Päriselt ei sure keegi, tegelikult Moretz ei ropenda ja näitlejad on ammu oma palga kätte saanud, aga vaatamata kõigele on siiski tegu viimase aja parima meelelahutusega, mis sisaldab ka piisavas koguses draamat ja traagikat, kuigi seda on vähe, sest neile lihtsalt ei pöörata tähelepanu, pigem antakse aimu, et Big Daddy ja Hit-Girli minevik kummitab neid tänini, kuid süvitsi laskumist ei tasu oodata. Kardan, et see ongi filmi peamiseks miinuseks, sest tagantjärele mõeldes jäävad meelde ainult vaimukad dialoogid, psühhootilised ja kohati päris koomilised tegelased, actionstseenid ja kindlasti ka muusika, mis on pidevalt esiplaanil ja paljude stseenide juures ideaalseks kaaslaseks. Kaks tundi möödusid peaaegu märkamatult, sest film hoidis kogu aeg tempot ja isegi kui saabus mõni aeglasem seik, siis möödusid needki tapjana üles kasvatatud Hit-Girli või Nicholas Cage`i viimase aja parima ümberkehastuse seltsis. Mul on kohe hea meel näha Cage`i rollis, kuhu ta ka sobib ja filmis, mis ei aja piiritu läbimõtlematuse tõttu nutma ja naerma ühel ajal.Koomiksite võlusid kasutati filmi jooksul mitmeid kordi. Kord oli ekraaninurgas märge stiilis - samal ajal teise linnaosas. Samuti meeldis joonistuste kasutamine isa ja tütre mineviku selgitamisel, sest lisaks paljudele muudele viidetele lisas ka see koomiksilikust juurde. Realistlik (super)kangelasefilm, aga kui mõelda Mark Millari kirjutise peale, siis on see realistlik koomiks (super)kangelastest. Kiiresti mööduv hea meelelahutus, mis on sisult mitmekihiline, kuid neid kihte ei lahata, vaid neist möödutakse sama kiiresti kui Hit-Girl vahetas õhulende tehes padrunisalvi. Noortekomöödiana, superkangelasefilmina ja absurdihuumorina on Kick-Ass hea saavutus. 8/10