15. PÖFF - Minu nunnud 2

PÖFF on kestnud 4 täispäeva ja viies on praegu käsil. Minu nunnud 1 annab ülevaate enne festivali nähtud filmidest. Vaadatud on 10 filmi, millest ainult üks oleks võinud olemata olla, aga samas iga kogemus on oluline. Isegi selline, mis esialgu tundus vastuvõetamatult halb, aga hiljem filmi seedides hoopis huvitav eksperiment, mis ei olnud enam kui filmielamus vaid kui eksperiment, et ka selline kino on olemas. See, et kinokülastaja pole teatud sorti filmidega harjunud ei tähenda, et need midagi väärt poleks. Vastupidi. PÖFF-il ongi võimalust näha väga erinevat kino ja oleks imelik mõelda, et kõik fimid vastavad igasugusele maitsele.

Niisiis, 4 päeva, 10 filmi ja seni veel 8 filmi lühikesed ülevaated.

Vihurimäe - Wuthering Heights

Emily Bronte ainsat romaani Vihurimäe on filmideks ja sarjadeks adapeeritud juba 1920-ndatest alates. Nende ekraniseeringute režissööride hulgas on olnud ka Bunuel ja näitlejaparaadist on eredamad imetabane Juliette Binoche  ja karismaatiline Ralph Fiennes. Nüüd on aga järg üleelmisel aastal briti indie kino lemmiklapseks kujunenud Andrea Arnoldi (Fish Tank) käes. Arnold läheneb ajastudraamale modernse kinokeelega lastes kaamera statiivi pealt maha ja unustades ära igasuguse võimaluse staatiliseks lähenemiseks. Kaamera aina liigub ja liigub kordagi jälgitavat rütmi paika panemata. Äkki see oli rütm? Rütm ilma rütmita? Noored näitlejad ei räägi palju. Kaamera kõneleb ise - vaikuses. Tehniliselt huvitav, kuigi väsitav ja loo osatähtsust ähmastav, aga siiski piisavalt omapärane, et jääks kauaks ajaks meelde. 8/10

Ime - I Wish

Ka üleeelmisel aastal filmiga Air Doll PÖFF-i külastanud Hirokazu Kore-Eda naases küllaltki kummalise filmivalikuga. Ime ehk I Wish ehk Kiseki on kuulus nii režissööri kui ka Jaapani kuulsaimate näitlejate pärast, aga filmis endas on vähe jaapanipärast kino. Muidugi on olemas kohalik kultuur ja inimtüübid, aga lugu, selle areng ja tegelaste motiivid meenutavad rohkem Stand by Me`d kui seda jaapani kino, mida olen harjunud nägema. Pikk ja põhjalik esimene pool tagab siiski mõnusa vaatamise meeldivate tegelaste keskel. 7/10

Rahutu maa - Land of Oblivion

Miskipärast meenus eelmise aasta PÖFF-il nähtud In a Better World - tunne oli sama. Seepärast ma PÖFF-il käingi, seepärast filme armastangi - Rahutu maa on täius igas mõttes. Senise PÖFF-i parim film ei ole lihtne ja tõhus indie nagu 50/50, vaid võimas elamus, emotsioon, mida kannavad endas inimesed ja maa, mis kisendab senini, kuid pole kedagi, kes hädakisa kuuleks. On vaid endise elu külge jäädavalt aheldatud rahutud hinged. 10/10
Siinkohal soovitaks ka Pripyati nimelist dokumentaali, mis annab ülevaate linna ja selle ümbruse minevikust, olevikust ja tulevikust. 

50/50

Hollywoodi staarnäitlejad Joseph Gordon-Levitt ja Seth Rogen rõhutatult indielikus draamasugemetega komöödias on ilmselt üks kindlamaid käike viimase aja rämpskomöödiate maastikul. Nalja, kurbust ja veelkord nalja. Klassikaline lugu ja struktuur, isegi komöödiaelement on tuttav, aga ometi kõik töötab. Tõsine toon vähki haigestumise näol tagab teatava pulseeriva tõdemuse, et kiirelt ja paljuski tänu Levittile endale sümpaatseks muutunud Adam ei pruugigi terveks saada, aga tegelik tõdemus on ikkagi see, et kõik saab ühel või teisel viisil niikuinii korda. Režissöör Jonathan Levine (All the Boys Love Mandy Lane) haarab vaataja kohe sisse, mistõttu ei jõua isegi jälgida kõiki tuntud stampe nagu kergelt esitletud suhtekolmnurgad ja tõdemused inimeste kohta enda ümber. 50/50 filmireaalsus on osalt toredam ja teisalt jälle koledam kui reaalne elu, kord naerad ja kord nutad, kord isegi noogutad kaasa. Selliseid tõsiselt võetava teemaga komöödiaid on praegusel ajal vähe. 7/10

Tantsude linn - Dance Town

Tänavusel festivalil üks vähestest Lõuna - Korea filmidest on täpselt selline, mida mina kui Lõuna - Korea ja üldse Aasia filmihuviline niisama huvi pärast ei vaataks. Režissöör Jeon Kyu-hwan linnade triloogia leidis lõpu Tantsude linnaga. Võrdlusmoment kahe varasema linnalooga puudub, aga käesoleva ilmselgelt allavoolu liikuva filmi suhtes tekivad vastakad arvamused. Ühelt poolt on Põhja ja Lõuna - Korea vaheline suhestatus nii inimeste kui ka riiklikul tasandil huvitav, sest palju üks eestlane sellest ikka teab, teiselt poolt on aga filmi dramaturgiline kude niivõrd ebaühtlane ja tänu tehnilise külje kammitsetusele, mis võis olla ka taotuslik, ei õnnestunud filmil tõmmata mind kui vaatajat kordagi sisse. Pigem võõrandusin filmi arenedes aina kaugemale ja kaugemale. Eksperimendina huvitav ja sellise kino austajatele ilmselt maiuspala. Tõeline Korea kino on veel tulekul ja selleks on Hong-jin Na meisterlik ja tänapäevast Korea kino iseloomustav programmi eelviimasel ja viimasel päeval linastuv Kollane meri. 5/10

Metsik Bill - Wild Bill

Lock Stock and Two Smoking Barrels ja Layer Cake on filmid, mis kuuluvad end vähemalt igal aastal kinoekraanidel esitleva Dexter Fletheri näitlejakarjääri tipphetkede sekka. Fletcheri lavstajadebüüt on mõjutatud kõikidest varem läbi mängitud rollidest, mis on ka loomulik. Üks esimestest seostest, mida luuakse juba filmi reklaamides, on seos Guy Ritchi ja temale omase stiiliga. Metsik Bill sarnaneb visuaalselt näiteks RocknRollale ja tegelastelt ning sisult Guy Ritchiele tüüpiliselt värvikatele süžeedele ja karakteritele. Lavastus on Fletcheril aga selgelt parem kui tema suutlikkus kirjutada üllatavaid ja ootamatuid arenguid täis lugu, mis on ainuke segav kivike muidu ladusas ja tempokas krimioos. Tunda on midagi Fletcherile omast, mitte ainult laenatud ideed ja tegelased, vaid midagi päris tema moodi. 7/10

Püsimatud - Restless

Gus van Santi draama kahest väga tihedalt surmaga seotud noorest on ühekorraga nii lõbus kui ka erakordselt tuim surma pidevalt sümbolite ja märkide abil kaadris hoidva stiili suhtes, jättes seejuures vabaks võimaluse, et surm võib olla midagi väga koledat, aga võimalik, et hoopis midagi väga ilusat ja rahulikku. Teades, et surm on ukse ees, valime täpselt ja väga hoolega, kellega veedame oma viimased päevad. Kas selleks võib siis olla samasugune erinevate surmaga seotud probleemide küüsis vaevlev noormees, kes veedab aega võõraset inimeste matustel käies ja tädi peale karjudes, väites, et keegi teda ei mõista? Lõpuks ta leiabki endale ideaalse põhjuse elamiseks. Seesama põhjus hakkab aga taas kustuma ja ähmastuma põhjustades taas tagasimineku ülevoolavate probleemide juurde ja jälle pole kellegagi rääkida. Kaks omaealiste seast välja paistvat erilist inimest leiavad teineteist ja olgugi, et see jääb üürikeseks, ei kao mälestused kunagi. 7/10

Beebimonitor - Babycall
Noomi Rapace (Män som hattar kvinnor - The Girl with the Dragon Tattoo) filmid on nüüdseks PÖFF-il käinud kokku kuus korda. Varsti kujuneb Stieg Larssoni raamatuadaptsioonide abil rahvusvahelisele areenile tõusnud Rapace ka Hollywoodi tuntuimaks näoks. Rõõm tõdeda, et Sherlock Holmes 2 ja Prometheuses osalemine pole teda rebinud ära võimalusest kehastuda järjekordselt ümber psühholoogiliselt rikutud üksikemaks. Sarnast rolli on Rapace kehastanud juba kolm filmi, aga kui üldse kedagi sellises raskes ja väsitavas rollis jälgida, siis on selleks Rapace, sest ta valdab  peaaegu et võimatut oskust viia vaataja niivõrd kaugele, et kui ekraanil toimuv hakkab muutuma juba liiga jõhkraks, siis usun Rapace mängitavat tegelast endiselt, olen veendunud igas tema motiivis ja elan kaasa tema reaalsust raputavatele sündmustele ning mis kõige olulisem, tunnen talle kaasa isegi kõige hullemas ja võimatumas olukorras. 9/10

Pimedaid saale ja kuuma kohvi!

15. PÖFF - Minu nunnud 1

PÖFF on jälle käes (15. korda!!!) ja kinod külalistele avatud. Eile esimesel PÖFF-i päeval kinos käies leidsin end mõtlemast vaeste kommertskino sõltlaste või siis Twilighti fännide peale. Kindlasti käivad nad Solarises ringi saamata aru, mis tegelikult toimub. Mis kunstkino? Mis pikad kaadrid? Miks see kaamera niimoodi väriseb? Mis tähendab, et 2 ja pool tundi pikk ja keegi ei räägi? Need võivad olla küsimused segadusse aetud noorte peades kui nad peatuvad PÖFF-i putkade juures, et lugeda filmide kohta, mis hetkel linastuvad.

Seekordne kava on tihe, programm on pikk, filme palju ja kõike seda filmifännide rõõmuks. JuubeliPÖFFil on aga midagi puudu. Sleepwalkers kadus ära, aga mitte jäädavalt, vaid lükkus hoopis edasi, et katsetada, kas Sleepwalkers püsiks ka eraldiseisva festivalina. Minu arvamus - kohe kindlasti püsiks.

Endalegi üllatuseks vaatasid kavas vastu tuttavad ja juba päris ammu nähtud filmid. 

Jelena 9/10
Kollane meri 9/10
Kui tähtis on osata kingapaelu siduda 5/10
Kuninga kõne 7/10
Le Havre 7/10
Melanhoolia 8/10
Poiss jalgrattaga 6/10
Rünnak rajoonile 8/10
Taevariik 8/10

Tridensi Balti filmide konkursist ja Heave(i)n Eesti filmi auhinnale kandideerijate seast on nähtud:
Kormoranid 6/10
Kirjad Inglile 8/10
Uus Maailm 8/10
Lotte ja kuukivi saladus 7/10
Rotilõks 5/10
Üks mu sõber 5/10

PÖFFi esimesele päevale mahtusid Vihurimäe 8/10 ja Ime 7/10
Täna on kavas prantslased, ameeriklased ja korealased filmidega Rahutu maa, 50/50 ja Tantsude linn.

Head PÖFFi, ilusat juubelit!

Kõrboja peremees

Film Anton Hansen Tammsaare Kõrboja peremehest on loomult sama klassikaline ja eestipärane kui romaan ise. Kahe põhitegelase areneva suhte taustal kujutatakse üht ajaperioodi, kus põrkusid maa-ja linnaelu ja muutused väärtushinnangutes. Tol ajal hinnati arukat töömeest kõige kõrgemalt ja kui keegi nagu Katku Villu tüüpi mees tegi teisiti, siis vaadati teda ka hoopis teise pilguga ja ei peetud õigeks töömehekski, kuid seda oli ta nii hingelt kui ka südamelt. Villu ei soovinud olla niivõrd kammitsetud nagu oli tema isa ja tema isa enne teda. Ta oli hingelt vaba mees, kes mõistis teha ka tööd, kuid ta planeeris rohkem kui ära tegi ja see kasvatas tema mainet Katku peremehe loru pojana. Kõrbojale saabub peretütar Anna, kes peab otsustama, kas võtab talu endale või annab võõrastele. Kaks erinevate soovide ja ihadega inimest kohtuvad ning nende vahel areneb suhe, mis on tormine nagu kevadine suurvesi. Tammsaare pidevaks jooneks on see, kuidas külajutud mõjutavad raskete valikute ees seisvaid inimesi, kuid selles peitub tegelikult nii palju enamat, sest kui otsuste tegemist lükkavad edasi külajutud, siis on see esimene märk valikute ees seisvate ebakindlusest ja suutmatusest otsustada, mis on hea ja mis on halb

Tammsaare ei olnud kunagi küll niivõrd lihtlabane, aga nagu "Tõde ja õiguski", kujutas ta tolleaegset elu läbi natuke värvikamate tegelaste, sest olgem ausad, see elu polnud tõesti niivõrd huvitav ja põnev, et seda saaks ilma ilustamata ja põnevaks muutmata esitada, aga Tammsaare on sel alal meister ning kui teha tema romaan ekraaniteoseks tuleb kasutada võimalikult palju filmilikke võtteid, et jõuda järele Tammsaare suurepärastele kirjeldustele ja sellega on Paul Eerik Rummo ja Leida Laiuse kirjutatud stsenaarium hästi hakkama saanud ja kiitust väärib näitlejaid ja võttepaiku toetav asjakohane operaatoritöö ja olustikku oluliselt mõjutav lavastajatöö. Kõrbojale saabunud Anna on vaikse iseloomuga linnanaine, kellelt oodatakse isa ja ema poolt suuri otsuseid, mis mõjutaksid otseselt Kõrboja saatust. Villu on üksik vaba hing, kes käitub kui väike laps ja käib põikpäiselt Kivimäel kive lõhkamas, et teha teoks isa kunagine unistus harida üles kivine pinnas.
Isa loobus sellest, kuna pinnasel olevate kivide all oli veel kive, mistõttu tundus plaan see maa harida mõttetu. Siit kasvab välja esimene ja tähtsaim mõte – kas anda alla kohe pärast esimest suuremat takistust või rügada edasi teades, et tulemust ei pruugi kunagi tulla ja lootused jäävadki lootusteks. Villu püüab endale ja teistele tõestada, et võib pooleli jäetud tööd lõpetada ja miski ei saa teda takistada. Seetõttu satubki ta külajuttude tule alla.  Anna ei tunne end perenaisena, kuid tuleb välja, et mõistab väga hästi tööd teha vaatamata sellele, et peab talu, kus pole peremeest. Nii satub ka tema samasse olukord, kus sipleb ka Villu, kes temast ümbritsevast suurt välja ei tee, kuid sisimas on temagi teiste kiidusõnade ootel. Villul on ka peidetud pool. Ta veetis pika aja vanglas inimese tapmise eest. Külainimesed ei julge talle seda nina alla hõõruda, sest kardavad Villu uueks ohvriks saada. See kartus on küll väike, kuid seegi lisab tuld sellesse, kuidas temasse suhtutakse ja mida tema kohta räägitakse. Süütust kokkupuutest Anna ja Villu vahel kasvab külainimeste silmis välja Villu soov saada Kõrboja peremeheks või siis vastupidi – Anna soov naituda Villuga.

Kõrboja peremees on suures osas ilusti üles võetud. Näidates valituid looduskaadreid rabast, sündmusterohkest jõest, neetud Kivimäest, Kõrbojast ja Katkust, saame aimu, milline oli loodus ja kuidas seostati metsailu rutiinse saagikoristuse või põlluharimisega. Nüüdisajal on palju räägitud, et eestlane on minetanud oma metsaarmastuse ja asendanud selle urbaniseerunud linnastuga, kuid Kõrboja peremees tuletab meelde aega, mil pidutseti metsa vahel ja suhteid tehti klaariks samblal istudes. Rohkemat polnudki vaja, aga nüüd kasutame suhtlusvahendeid, et öelda paar sõna armastatuile, kui aga saaks tegelikult nendega kokku saada ja avaldada armastust kaasale silma vaadates. Villu ja Anna vaheline suhe on alguses ilus ja kena, kuid külainimeste teravalt laksavad keeled mõjuvad salvavalt ja tekitavad hingehaavu kohale, kus neid enne ei olnud.

Taas tekib igipõline heitlus armastajate vahel – kui sa mind armastad, siis jäta mind maha, sul on minuta parem. Kas nii räägib egoist või jäädavalt armunud inimene, kes ohverdab armastatu nimel kas või enda heaolu? Kui aga armastatu ei soovi ohverdust, vaid kaasat sellisena nagu ta on, siis kas olukord on lahendatud? Kõrboja peremehe puhul paraku mitte, sest Villu oli uhke ja hakkamist täis. Kui aga sandistada hakkaja inimene ja öelda talle iga päev, et mis sa sant töötad, siis kaob ka uhkus. Kui kaob uhkus, siis ei ole Villu taolisel mehel endaga midagi peale hakata. Parem on kaduda ja mitte jääda nagu rist kaenlas Annale tüliks ja külarahva naerualuseks. Tänapäeva ühiskonnas on avalik arvamus väga oluline isegi siis, kui isik sellest ei hooli, sest arvamusest võib sõltuda töötaja sissetulek ja maine, mida on konkurentidega võisteldes niigi raske hoida. Ka Kõrbojal on teiste arvamus tähtis, kuid sugugi mitte sellises mastaabis nagu praegu, aga isegi tollal sõltus talutööliste arv talu mainest ja taluperemehe oskusest hoida talu korras.

Villu kinnisidee lõhkuda iga päev Kivimäel kive oli alguses naeruväärne tegu, sest usutakse, et kui tema isa sellega hakkama ei saanud, siis ei saa keegi. Inimesed on keerulised ning just seetõttu tegutseme me imelikult nagu oleks lollus pähe löönud. Villu lõhkus kive omadel põhjustel ja see, et keegi teine sellest aru ei saanud, oli nende mure, kuid kaua sa elad naerualusena, kui saaks asja kohe südant puistates ära klaarida, aga nagu pole elu lihtne, nii pole lihtne ka end avada. Anna asub samuti uue perenaisena tööle, et olla üle juttudest, et temal ei olegi peremeest. Saab ka ilma. Ega tööd siis tegemata jää, aga traditsioon on midagi sellist, mida on väga raske murda. Veel raskem on veenda teisi, et vahel võiks ka teistmoodi. See ei ole kunagi hästi välja kukkunud ja nii juhtub ka Kõrbojal. Kõrboja perenaise isa vastuseisust hoolimata otsustab Anna võtta peremeheks Villu, kuid see plaan lükkub edasi Villule silma maksnud õnnetuse tõttu, mis sandistas ta hinge, kuid keha töötas endise jõuga, aga mis kasu on kehast kui hing on paigast ära? Villu esindab osaliselt eestlase hinge.

Temas on olemas kõik omadused – asjalik, töökas, vastupidav, kannatav, kritiseeriv, oma probleemide kallal ise nokitsev, suure suu ja kuldkõriga. Temas on puudu meile omased miinused, mida on raske nii nimetatagi. Ehk siis eripärad? Anna esindab teist külge eestlaseks olemisest. Ta on mõtisklev, vaikne, endassetõmbunud ja suhtlusaldis ainult kõige lähedasematega. Eestlane pole uhkeldaja tüüpi ja ei ole ta ka alati esimene. Näiteks kui kooli tuleb võõras õppejõud ja peab loengu tervele auditooriumile, siis pole küsimuste esitamise alguses ühtegi kätt, mis innukalt rabeleks. Pigem vaadatakse pastakat, oodatakse, kuni paar-kolm inimest on pärast mõneminutilist piinlikku vaikust esitanud paar küsimust ja alles siis avatakse end peaaegu täielikult. Niisamuti on olukord Anna ja Villu vahel. Alguses ei juleta rahvakogunemistel käest kinni võttagi, kuigi soovi selleks on. Selle asemel vahetatakse meelaid pilke, mis võivad vale mulje jätta nii teistele kui neile endile. Paljud asjad on armastajate vahel selgusetud ja ainult seetõttu, et kumbki pole võimeline südant puistama. Alles pärast mitmeid tragöödiaid ja hingehaavu alustatakse kahekõnet tunnete ja tegelike soovide põhjal, kuid siis võib olla juba liiga hilja ja tagajärjed kipuvad olema ikka kurvad. Väga meeleolukad olid hetked, kui sai näha Villut ja Annat tantsimas, sest siis tekkis tunne, et miski muu peale tantsimise ei loe, on ainult see hetk ja need inimesed, kuid maagilisse olekusse ei jääda liiga kauaks ja nad kistakse kohe uuesti tunnete sasipuntrasse ja kõlakatest levivate mürgiste sõnade virvarri.

Hoolimata sellest, mis teised arvavad, soovib Anna endiselt Kõrboja peremehena näha Villut. Visates kõrvale uhkuse ja au, soovib Anna Villut, kuid Villu ei suuda nii kergelt oma rüüd eemaldada ja seetõttu ta langebki koos rüüga nagu plahvatuse saatel õhku paisatud Kivimäe kivi, jättes maha kõik, kes teda armastasid ja tekitades uusi hingehaavu. Valitud näitlejad esitasid Tammsaare tegelasi hingestatult ja mõtestatult. Vanu Eesti filme on tore vaadata kas või seetõttu, et praegu pole võrreldes Kõrboja peremehega tehniliselt väga palju muutusi olnud, uued on näitlejad ja ideed, aga usun, et see teebki Eesti filmist Eesti filmi, sest kui mõelda, siis kujutame alati ajalugu, ühiskonda ja inimesi, kes ei suuda või ei taha enam olla võis siis pannakse täiesti tavalised kodanikud kummalistesse olukordadesse, millest nad üritavad küll välja rabeleda, kuid tulutult. Arvan, et uut Eesti filmide lainet iseloomustabki vana hävituslik tendents, mis viib tegelase kuskilt kuhugi, aga mitte sinna ja tagasi.

Villu kohutav lahendus olukorrale ei toonud Kõrboja õuele lohutust, vaid leina ja hingepiinu, kuid alati kasvab kurbusest rõõm, tigedusest lahkus, pimedusest valgus ja leinast terve hing, mis annab jõudu ja jaksu jätkata ning hoida kinni kallitest mälestustest. Kõrboja peremees mõjub suhteliselt muutlikuna, viies vaataja romaanis kirjeldatud aega ja lastes tal looga kaasas käia ja mõista valikuid, mida peategelased kohe teha ei suuda, kuid oma südametes on nad valiku juba teinud. Asi pole valikutes, asi on mõistmises. Olles ümberjutustus tuntud loost, sisaldab film praegugi olulisi mõtteteri. Tammsaart ei ole kerge lavastada, aga filmi tehes peaks mõistma seda, mida tahtis öelda autor ja rohkem pole vajagi, sest miks urgitseda ääres, kui saab ka kohe sisse minna.  

Le Havre

Aki Kaurismäkile omane stiilipuhang on taas ekraanidele jõudnud ja seda siis taaskord Prantsusmaal kodu leidnud Le Havre näol. Film valiti ka Soomele Oscarit jahtima. Kui Woody Allen tegi kummarduse Pariisile, näidates vaatajale tuntuimaid kohti ja tekitades innukatele turistidele äratundmisrõõmu, siis Kaurismäki ei hooli Pariisi kõmust, vaid prantsuse keelest ja kultuurist ja seda ta omas mahlas serveeribki, viies vaataja häid inimesi täis sadamalinna. Erinevalt Alleni loodud intellektuaalsetest ja rõõmujoovastust täis tegelastest ei ole La Havre`i maailm rõõmsalt must ja valge ning sellega rahul. Kaurismäki on oma karakterid kirjutanud tingimusteta headeks inimesteks, kellel on küll omad poolused ja varjuküljed, kuid domineeriv on siiski neist õhkuv headus ja ligimesearmastus. Le Havre ei olekski nagu üks film. Siin on elemente film noiri stilistikast ja Soome kinopõllule omasest rahulikust, kuid siiski viimse detailini paika pandud tempo kaudu väljenduvast pingest. Kõigele paneb kirsi peale veel Kaurismäki nauditavalt teatraalne, valguse ja värviga mängiv ekspressionistlik filmimaailm, mis ei püsi paigal, vaid liigub ajas ja ruumis pidevalt ringi.

Le Havre sarnaneb tegelastega suhestamise poolest paljuski Almadovari The Skin I live In`iga. Mõlemad hoiavad tegelaste ja vaataja vahel üüratut distantsi, laskamata vaatajal kordagi laskuda tegelastega ühele tasandile ja nendega sümpatiseeruda. Le Havre`i peategelane Marcel Marx on küll armastusväärne ja soe, kuid iga tema tegu, kas siis teda uuriva inspektor Monet`iga suheldes või Inglismaale minna ihkavat pagulast Idrissat peites, on nii kaalutletud ja selge, et neis puudub igasugune ootusärevus tundmatu ees. Head inimesed lõpetavad ikka hästi ja neid ei taba traagika, mis neid sandistaks, vaid traagilisus taandub siiski õnnelikuks lahenduseks. Teadmine, et iga tegu lõppeb hästi, annab löögi tegelastele kaasa elamisele, mis ei täitu kordagi ääretut huvi ja pinevust täis emotsiooniga, vaid üksnes leige tundmusega, et midagi on toimumas. Oluline pole lõpp, vaid tee selleni. Väga õige, aga illusioon lihtsa ja selge struktuuri puudumisest töötab paremini kui teadmine turvalise süžee olemasolust. Vahe on selles, kas tead kohe, et kõik lõppeb hästi või avastad alles tagantjärele mõeldes, et kõik oleks niikuinii hästi lõppenud, aga loo arengut jälgides ei pommitanud sind teadmine ootuspärasusest.

La Havre`i visuaalne stiil on kui kunstiteos, mida võikski vaatama jääda. Iga kaader on täis pilku suunavat valgust ja meelierutavaid värve, mistõttu polegi võimatus end tegelaste headusega suhestada kõige suurem segaja, sest igasse kaadrisse on võimalik end väga lihtsalt ära kaotada. Kui filmi veel kuidagi iseloomustada, siis on selleks argisus ja rutiin. Kaurismäki tunneb end omas mullis täiesti kodus ja ei vaevugi sellest enam väljuma. Rahvale ta sellisena meeldib. Kaurismäki tagab endale kuulsuse, kus iga uue filmi kohta öeldakse lihtsalt, et "Kaurismäki on Kaurismäki". Kuidagi teistmoodi teda kirjeldada ei tahakski. 7/10