PÖFF: Tatarak

Andrzej Wajda alustab 2009. aastat omamoodi filmiga, mis oleks kui mängufilm, aga samas ei ole ka. Osalt on siin olemas näitlejad ja nende lugu, kes mängivad filmis Tatarak ning siin on olemas tegelased filmis sees, kelle karakteriarendus on eraldiseisev nende näitlejate omadest. Film on pühendatud Krystyna Janda mehele, kes veidi enne 2008. aastat suri. Peategelane on Janda ise, kes kehastab sõjajärgses Poola külas elavat üksikut Martat. Põhimõtteliselt saab Wajda värskemat filmi taas võtta kui Poola lavastaja kirglikku soovi kujutada sõjaaegset ja hiljemat perioodi Poolas ja kuidas see mõjutab inimesi, sest kõik on kaotanud kedagi või midagi. Film on kahemõtteline, sest kuna ma tegelikke filmi valmimise tagamaid ei tea, siis on mul raske ka öelda, mis on tõsi ja mis mitte, aga tõsi on see, et Janda mees suri ning Tatarak peegeldab tema kannatusi enne ja pärast mehe surma, kasutades selleks antud filmi ennast, mis viib ajaratta tahapoole. Kas see on taotuslik või on tegemist austusavaldusega? Kas näitleja Janda koges ka reaalselt selliseid tundeid, mis segasid tal filmi rolli sisse elamast ja lasid tal taas kurbadel mälestustel võimust võtta või on tegemist Janda kaotuse dramatiseeringuga, tuues selle ka filmi sisse? Tegemist ongi täpselt nii tõese materjaliga, kui tundub. Janda kaotas oma mehe ja ei suutnud selle tõttu filmis osaleda. Hiljem tõi ta Wajdale enda kirjutatud osa stsenaariumist, kus olid kõik tema mõtted selle kohta, mida ta mehe surma puhul üle elas. Wajda otsustaski kõik selle reaalselt olemasoleva traagikapagasi filmi sisse monteerida ja tulemus ongi käes. Pärast Sõpruse seansi ei osanud ma filmist midagi arvata, aga hilisemad taustauuringud tõid selguse sellele osale, mis on filmis tõene ja mis mitte. Janda monoloog on nii sügavalt südamepõhjast tulnud, et mitte ükski näitleja, kes pole midagi taolist üle elanud, ei suudaks selliseid tundeid ekraanile manada.

Tatarakiga seotud keskendumisprobleemid valdasidki Krystynat kogu filmi linti võtmise aja ja kokkuvõttes ongi tegemist puhtehtsa austusavaldusega Janda mehele ja Wajda heale sõbrale, kes liiga varakult siitilmast lahkus. Minus tekitas problemaatikat näitleja realistliku kaotusvalu ühendamine rollis osalemisega ja sellega, mida see talle emotsionaalselt tekitas. Kaotuse peegeldamine läbi filmi töötab vaimustavalt hästi, aga sisust jäi vajaka. Huvitav oli ka idee, et teha film filmi tegemisest ja selle tõttu saab näha nii lavastajat ennast kui ka kaadritaguseid tegelasi. Olustikku kujutati Poola traagilist minevikku arvestades väga meeldivalt, aga sisu ebakindlus ning Tataraki enda tegelaste nõrkus ei suutnud minus tekitada vastavat tunnet, et oleksin nüüd kogenud midagi, mis on vägagi reaalne. Filmi enda sisu oli liigagi tavaline ja austusavalduse sissemonteerimine oli hea idee, kuid ainuüksi see ei teinud filmi paremaks. Kuna plusspooled kaaluvad üles miinuspooled, siis soovitan seda kõigile, kes on kursis Wajda filmidega ja teavad, mida ta vaatajale tavaliselt pakub. 6/10

PÖFF: Castaway on the Moon

Minu esimene kokkupuude 2009. aasta PÖFF-i põhiprogrammiga algas väga tugevalt. Esimeseks valituks osutus seni vaid ühe filmi lavastanud Hae-jun Lee teine film "Merehädaline kuul", mis varieerub nii žanriliselt, kui ka temaatikalt. Esmapilgul oleks tegu kui absurdse looga merehädalisest saarel, mis asub linna keskel oleva Hani jõe peal. Kui aga nö. merehädalise aina suuremaks jandiks muutuvad vintsutused üksikul saarel hakkavad segunema urbaniseerunud linna problemaatikaga, siis muutub film selgemaks nii oma mõttelt, kui ka tegelastelt. Põhimõtteliselt võib absurdi ja veidruste tagant selgelt välja lugeda loo allteksti. Peategelane esindaks kui üksikisikut, keda keegi ei näe ega kuule, mis siis, et tegu on ülerahvastatud linnaga. Teine tähtsaim tegelane on 3 aastat üksinduses veetnud Kim, kes leiab oma lootuskiire kestast väljumiseks kõige ootamatumast kohast, milleks on Hani jõe saare kummaline asukas. Kim esindab seda, mida võib nimetada lausa 21. sajandi katkuks. Virtuaalne reaalsus kombineerituna isiklike probleemidega pakub täiuslikku võimalust eemalduda kõigest ning kõigist ja luua endale ise korralikult funktsioneeriv maailm, sest reaalne elu on midagi väga pelutavat. Kõige paremaks osaks filmis võibki lugeda Kimi kestast väljumist, mis pärast pikka proovimist ja taasavastamist, andis kõige tugevama emotsionaalse laengu. Mul oli siiralt hea meel näha, kuidas ta end taas maailmale avaldama hakkas. Koreast saabuvad filmid on teistlaadsed. Ka kõige tavalisem teema võib olla see kõige huvitavam, sest sisu lahatakse läbi väga erinevate tegelaste ning harilikult kasutatakse isegi väga absurdseid tegevusliine. Tunnistan, et ei ole Korea kinoga sina peal, aga eks ma püüan ka end vahetevahel harida.

Min-hee Hong on võlgades ametnik, kes viimsele piirile aetuna üritab sooritada enesetappu, aga saatus annab talle teise võimaluse ning mees satub jõe peal asuvale saarele, kuhu jääbki elama, nautides üksi olekut ning ise eluga hakkama saamist. Merehädalise püüded saarelt lahkuda, puu otsast linnumune kätte saada, tuld põlema panna ja kala püüda mõjusid koomiliselt ning kohati isegi sunduslikult vaimukalt. Mõningad koomilisemad stseenid olid loodud sellise leidlikusega, et raske oli mitte valju häälega naerda, aga oli ka neid hetki, mis meenutasid mõnda USA labast komöödiat, kus püütakse vaimukaks muuta ka kõige ebaoriginaalsemat stseeni. Mõningad puudused välja arvata, siis on merehädalise elu ja tegemisi peaaegu kahe tunni jooksul väga huvitav jälgida. Endine suure linna labürindiametnik muutus aegamisi iseseisvaks põllumeheks, kelle nutikus kasvas iga uue päevaga. Uue eluga harjunu astub ebatavalisse suhtlusse jõe ääres paneelmajas elava Kimiga, kes kasutab sõnumite saatmiseks kirja pudelis ja merehädaline vastab kirjaga liival. Nii hakkavad ilmnema filmi romantilisemad jooned, mis kummaliste isikute vahel muutub veelgi kummalisemaks. Armastuslugu, sotsiaalsetest probleemidest pakatav süžee, ellujäämislugu kokku segatuna annavad filmile ühteaegu koomilise, nukra ja tõsise iseloomu. Puudu pole ka lausveidrad ideed, mille hulgast näiteks nuudlite ja mustade ubade motiiv oli see kõige paeluvam.

Kimi arengulugu köitis mind isegi rohkem kui merehädalise oma. Kui saare elanik tegeles omaenese huvide ja himude saavutamisega, siis Kimi tutvustati kui iseenda isiku nukrat ohvrit, kes muutus iga hetkega üha sümpaatsemaks. Kimi argielu rutiin oli lihtne. See koosnes ärkamisest, jooksusammudest, arvutis töötamisest, kuu jälgimisest ja magama minekust. Alati vältis ta kogu päeva jooksul kõiki inimesi, ema ja isa kaasa arvatud. Üks kord kevadel, teine kord sügisel saabub Kimi jaoks maagiline aeg, mil ta satuks kui Kuule, kus gravitatsioon kaob ning tekib hõljumise tunne, mida näidati väga ilmekalt ka filmis. Valitud muusika lõi vastavalt olukorrale hea meeleolu ning nii tekkis endalgi hõljumise tunne. Kimi ja merehädalise veider armastuslugu võtab üha ekstreemsemaid mõõtmeid, sest varasemalt ainult kirja teel suhelnud armastajad taheti ka kokku viia, mistõttu sattus Kim enesele ehitatud suhtlust eirava kestaga konflikti. Kimi maailm pakkus seda, milles on võimalik pea igaühel iseendaga seoseid/sarnasusi leida. Pärast kaasa tundma panevat pikka eelvaatust olin õnne tipus, kui sai näha Kimi naeratamas. Inimlikkus on loo võtmesõna.

Film on iga külje pealt huvitavalt üles võetud. Kaameravõtted on vastavalt situatsioonile huvitava lahenduse leidnud. Selleks võib olla merehädalise jälgimine läbi Kimi kaamera või randa uhutud mehikese avanevad silmad, mis näevad uduselt ja vajuvad pidevalt uuesti kinni. Võtteid jagub veel ja veel, aga põhimõte on see, et hea loo arendamisel ei jäänud teostus soiku, vaid siit võib leida mitmeid huvitavaid momente. Kinematograafia ja kõik, mis seostub filmide üles võtmisega on peaaegu et veatu. Sisu, teostus ja näitlejad saavutavad minu jaoks meeldiva harmoonia. Soovitan kõigile huvilistele, sest antud filmi vaatamiseks pole vahet, milliseid filme eelistad, siit leidub midagi igaühele. 9/10

PÖFF 2009: Mary and Max

See on lugu armastusest, sõprusest, hoolivusest, kurbusest ja vajadusest olla koos ja rääkida kellegagi. Ühesõnaga elu ja kõik, mis sinna sisse jääb. Animatsioon on loodud väga eripärast stiili kasutades, mis kuulubki filmi tugevamate külgede juurde. Plastiliini meenutav Wallace ja Gromiti laadne stiil töötab teema ülesehitamisel imehästi. Tegemist on kurva filmiga näiliselt kurbadest inimestest, kust ei puudu ka eneseirooniline koomika ning elurõõm väheste asjade üle, mis üldse siin elu rõõmu pakuvad. Mary on üksik tütarlaps Austraaliast, kes hakkab suhtlema üksiku Maxiga, kes elab New Yorgis. Mary leiab endale väljundi, kuhu suunata oma muremõtted enda ja pere kohta. Max leiab aga endale ainukese ja tõelise sõbra, keda ta ei taha küll kaotada, aga ei suuda tema pärast end ka täielikult muuta. Tegemist on üdini ilusa looga erinevatest elusaatustest. Vaatamata tõigale, et Mary ja Maxi saatused põimuvad läbi hea ja kurja, jääb siiski hea domineerivamaks. Ütlen ausalt, et miski liikus minu sees ja see miski kripeldab vähehaaval praegugi.

Väga üllatav oli see, kui hästi kummaline ja inimestele võõrastuvana mõjuda võiv animatsioon antud teema edasi kandmiseks sobis. Monoloog tegelaste tutvustamiseks, hästi valitud muusikapalad, iga tegelase iseäralik kiiks ning animatsioon ja selle värvivalik muutis kogu filmi ülevoolavalt fantastiliseks elamuseks. Arvan, et kahe täiesti erineva, aga samas nii sarnase inimese juhtumised ei tohiks kedagi külmaks jätta, vaid panevad nendega kaasa naerma ja kui vaja siis mõtteis ka kaasa nutma. Jälgides üldist tegevustikku saab näha väga palju pisidetaile ja ainestikule rikkust juurde toovaid kõrvalpõikeid, mille hulgast näiteks Maxi haiguse üle naljatlemine, muutus koheselt pärliks omaette. ASPIES FOR FREEDOM - ütleb vaevatud hingega Maxi särgiesine. ASPIES on haigus, mida Max põeb ja mis muudab tema niigi loogilist ja otsekohest iseloomu kraadi võrra veidramaks. "Mary and Max" oleks Ellioti eelmise teosega, mille nimeks on "Harvie Krumpet", võrreldes justkui täiustatud ja pikendatud versioon. Sestap loodan ka, et nagu sai "Harvie Krumpet" parima animeeritud lühifilmi Oscari, saaks ka "Mary and Max" parima animatsiooni Oscari. Adam Ellioti isikupärane stiil on midagi erilist ja väärib seetõttu ka väärilist tunnustust. Filmi mõte haakub kõigega, mis teeb meist inimese ning muudab meid teistest eristuvateks, kas siis halvemuse või paremuse poole.

Mary ja Maxi omavaheline suhtlus, kasutades selleks muide ainult kirjavahetust, on väga leidlik viis tutvustamaks mõlemaid karaktereid ja kuidas nad oma elu elavad. Mary saadab kirja ja jutustab, mis teeb teda rõõmsaks ning mis viib tuju alati nulli. Max ei adu alguses, mida ta sellisest ootamatust suhtest ootab, aga vähemalt saab kõik oma vead ja murekoormad paberile kanda ning neid kellegagi jagada. Nii ilmnevad kordamööda tegelaste erinevad eluseigad, mis on kord positiivsed ja teinekord jällegi negatiivsed. Animatsiooni tumedapoolsem värvus taotleks justkui masendunud inimeste masendavat elu, aga tegemist on hoopis millegi muuga. Saab näha lapse suhtumist asjadesse, mida ta täielikult veel ei mõista ning saab kohata meest, kes ei saa maailma asjadest ja teiste inimeste tegude loogikast eriti hästi aru, mistõttu satub ta alatasa halbadesse olukordadesse või peetakse teda lihtsalt hulluks. Mary vajab tuge, et muutuda iseseisvamaks. Filmi kurbusenoodid lõikavad momentaalselt sisse ka kõige rõõmsameelsematesse stseenidesse. Ühel hetkel on Mary rõõmus väike tütarlaps, aga teisel pisaraid valav noorik, kes ei peakski tundma ja teadma seda, mida ta juba oma vanuses teada on saanud.

Lõpp hea, kõik hea. Teema areneb meeldivalt kaua ja kui haripunkt saavutatakse, siis tehakse seda sellise elurõõmsa aplausiga, et tekib meeldiv hetkesse kaasahaarav tunne, mis on ühelt poolt kaasa tundev, aga teisalt jällegi rõõmus. 10/10

PÖFF 2009: Peur(s) du noir

Minu esimene kokkupuude Animated Dreamsiga piirdus 3 filmiga, millest esimene on 6 erineva lavastaja poolt ühtsesse tervikusse köidetud luupainajalikud hirmuõuduslood, mis on loodud kõik erinevates animatsioonistiilides. Lugusid saadavad üksikud seigad saatanlikust vanamehest ja tema põrgukoertest ning õudusunenägude vahel kostab monoloog hirmudest enesest. Kogu tegevustikku saadab juba filmi alguses kostnud tempokas ja imehästi atmosfääri loov muusikapala, mida tegelikult kuulebki ainult filmi algul ja lõpul. Järelikult oli hea lugu. Omamoodi pinget maandava või teemast kõrvalekalduva rolli võttis enda peale vahepaladena esitatud mõtted sellest, mis tekitab hirmu ja kuidas sellega elada või üle saada. Lood on ennekõike tervikuna nii tugevad nagu nad on. Eraldiseisvate lugudena ei kannaks need edasi sellist mõjusat ja mõtestatud atmsofääri. Jälgides eri lavastajate kunagisi või praegusi hirme/luupainajaid, mis nüüd on leidnud tee animtsioonini ning kinoekraanini, pean tõdema, et võrreldes minu surelike hirmudega, siis midagi nii sürrealistlikku ja võigast pole ma ei ebareaalsel ega ka reaalsel tasandil iial kogenud.

Animatsioon, mis oleks kui hariliku pliitasiga skitseeritud ja siis liikuma pandud, köitis minu meeli kõige enam. Osalt seetõttu, et halli-, musta- ja valgeseguse värvidega stiil sobis muljetavaldavalt hästi kujutamaks aadli riietuses vanameest ja tema nelja põrgulikku koera, kes juhuslikke möödujaid lõhki kiskusid. Vanamees vaatas oma koerade rünnakuid alati saatanlikult ülevoolavalt rõõmsa ilmega pealt ja paistis seda kõike nautivat. Hariliku joonistusstiil muudab vanamehe silmad põhjatuteks heledateks aukudeks ning tema eemaletõukavalt jubedaks vihaselt moondunud nägu esindab puhtehtsat kurjust. Terviklikke lugusid on kokku 4, mille hulgas on nii tavalisemaid kui ka eredamaid palu, aga õnneks on neid viimaseid rohkem ja seeläbi ongi kogu film elamus missugune. 1. lugu pöördub meenutusena minevikku, kus üksik poisike, olles kibe putukahuviline, leiab metsarajalt kõrvale astudes pesa, kus pesitseb kummaline putukas. Keeruliste ema-poja suhete tõttu peidab poiss putuka kindlasse kohta, kuid avastab purgu, kus putukas oli, hiljem tühjana. Järgnevatel öödel kuuleb poiss alati krõbinat, mida saab teha ainult putukas, aga poiss ei näe metsast leitud kummalist loodusimet mitte kunagi. Kui poiss ülikooli läheb, on tema olukord seal keeruline. Suhteid on raske alustada, sest kui oled maakohast pärit ja pole kogu oma lapsepõlve teise inimesega, kes pole sinu ema, rääkinud, siis on see arvatavasti tõesti raske. Kord kohtab poiss imeilusat tüdrukut, kellega paistab kõik laabuvat, aga ainult seniajani, et kõik košmaarseks õudusunenäoks kujuneks ning edasiste ulmeliste/võigaste sündmustega on seotud ei keegi muu kui kord metsast leitud kummaline väike putukas. See, et lood olid praktiliselt ilma muusikata, mulle meeldis. Nii oli iga situatsioon kuidagi mõjuvam, aga kui oleks lisatud dramaatilist muusikat, siis valdaksid mind praegu hoopis teised tunded.

2. lugu oleks võinud üldse olemata jääda, sest antud stiil mulle ei meeldinud. Ma ei tea, kas asi oli tegelastes või ainiti stiilis, aga eriliselt head muljet sellest ei jäänud, aga jaapani samurai segamine oletatava haige lapse fantaasiatesse, pakkus endale üllatuseks nii mõndagi huvitavat. 3. lugu oli juba midagi sellist, mis naljalt muljet jätmata meelest ei lähe. Lugu hargneb lahti kuskil maapiirkonnas kahe sõbra seltsis. Tutvustatakse ühe sõbra elu ja pere ning alati jõutakse kahe semu juurde, kes jutustavad üksteisele lugusid taevast saabunud koletistest. Jutustus tundub tõeks saanud olevat, sest külast on hakanud inimesed kaduma ja keegi ei tea, keda isegi kahtlustada.... Mõnus müsteerium, mida saadab võimas koloriit ning omapärane joonistusstiil. Kindlasti üks lemmikutest, sest vaatamata teistele ebareaalsuse ja müstika piirialadel mänglevatele teemadele, pani kolmas õudusjutt, mida loomu poolest tegelikult õudusfilmiks ei nimetakski, mõtlema selle üle, mida ma nüüd nägin, keda ma nüüd nägin ja kas ma seda ikka nägin. 4. lugu kaalub üles kõik ülejäänu, sest viimane mängib vaimustavalt valguse ja varju efektiga ja seda veel kummitusloos. Õues on tugev lumesadu. Tuba on tühi ja pime. Must vari lume valgel tasutal koputab uksele. Siseneb ja seisab. Vaatab ringi ning sulgeb ukse. Ukse sulgemisel jääb ukseakna valgusesse mees taas seisma nii, et toa pimedusest on eristada ainult peanupp. Ainuke heli, mida on kuulda, on see, mida teeb majja sisenenud mees. Heidab seljast talvemantli. Paneb ahju küdema. Istub maha ja puhkab. Rüüpab maja teiselt korruselt leitud kangemat kraami ja silmitseb pildialbumit maja endistest elanikest, või on nad ikka endised? Varjud, valgus, hääled, nägemused. Kõik pimeduses ja kõik valguses. Nähtav ja nähtamatu. Hääled on nii reaalsed ja pilt nii hüpnotiseeriv. Mees tühjas majas jääb lõksu koos sealse elanikuga.

Eraldiseisvatena oleks tegu palju nõrgemate lugudega, aga ühtse tervikuna on tegemist elamusega, mis võib nii üllatada, kui ka hirmutada. On ju ometigi filmi nimi "Pimedusehirmud"

8/10

PÖFF 2009 - kava

PÖFF on täies hoos, kuigi põhiprogramm pole veel alanud. PÖFF-i kõige suurema filmivalikuga programm algab 27. novembril ehk siis sellel reedel. Enne põhiprogrammi jõudsin veel Animated Dreamsi külastada, kus sai näha kahte üpris andekat ja ühte väga andekat filmi. Nendeks olid "Peur(s) du noir", "$9.99" ja "Mary and Max". Viimane jättis kõige sümpaatsema mulje. Varsti kirjutan sellest blogis ka. Seda see igatahes väärib. Põhiprogramm pakub taas võimalust antud stop-motion animatsiooni näha, kes seda veel teha pole jõudnud. Just Filmile see aasta taaskord ei jõua, aga see eest otsustasin 10 filmi kasuks, mida PÖFF-i raames kohe kindlasti vaadata tuleks. Üritasin välja jätta enamuse filmidest, mis üsna pea Coca-Cola Plaza ja teiste kinode ekraanidele jõuavad ja valisin lähtudes lavastajatest ning muidugi ka näitlejatest. Kuna filmide arv, mida vaadata saan, on mõistetavatel põhjustel piiratud, siis pidin nii mõnegi huvitavama teose nimekirjast välja jätma, aga pole hullu, sest 10 on parem kui mitte midagi. Üritan kiiremas korras ka igast filmist kirjutada ja arvan, et naabrimees LiveForThis on sõbrameheks ja aitab mind, kui ma peaksin hätta jääma. Seda ei pruugi küll juhtuda, aga tagavarasalv on siiski olemas. Kuna mina ja LiveForThis lähme mõistetavatel põhjustel PÖFF-ile koos, siis võib kindel olla, et meie anname oma panuse reklaamile ja et ikka võimalikult palju rahvast PÖFF-ile läheks.

Kava:

1. Reedel, 27. novembril suundun vaatama Korea filmi "Merehädaline kuul" elik "Castaway on the Moon", mis on saanud nii mõneski filmiblogis kiituse osaliseks ja kuna Koreast saabub alati huvitavat kraami, siis olen mina ka see, kes sel päeval agaralt Plaza poole kihutab.

2. Laupäeval, 28. novembril linastub Sõpruses "Janu" ehk "Thirst", mis on mulle juba pikemat aega huvi pakkunud ja seda seetõttu, et lavastajatoolis istub ei keegi muu kui Chan-wook Park ning peaosalist kehastab Kang-ho Song.

3. Pühapäev, 29. november on esimene kahe filmi päev. Esimene film on Andrzej Wajda "Kalmus", mis paelub mind nii suurepärase "Katyn"-i kui ka filmi temaatika tõttu.

4. Teine on Paul Giamatti komöödia/draama "Külmad hinged" ehk "Cold Souls", kus Giamatti mängib põhimõtteliselt iseennast maailmas, kus on võimalik hingesid vahetada ja müüa. See oleks siis ühtasi ka minu esimene külastus Artise saalidesse.

5. Esmaspäeval, 30. novembril on aeg, mil on võimalik näha Terry Gilliami uut ja Heath Ledgeri viimast filmi "Doktor Parnassuse imaginaarium" ehk "The Imaginarium of Doctor Parnassus", mis tõotab tulla midagi väga fantastilist.

6. Teisipäevaks, 1. detsembriks osutus taaskord Sõpruse filmiks London River, mis kõitis mu tähelepanu eelkõige tausta tõttu, milles lugu kajastub.

7. Kolmapäeval, 2. detsembril ühendan end aastasse 1982, mil leidis aset esimene Liibanoni sõda ja seda filmiga "Liibanon" ehk "Lebanon"

8. Neljapäeval, 3. detsembril olen Kumu auditooriumis ennast kurjusest päästmas ehk vaatan Ole Bornedali "Päästa meid ära kurjast" ehk "Deliver Us from Evil". Bornedal on varasemalt lagedale tulnud selliste filmidega nagu "Nightwatch" ja "I Am Dina"

9. Pärast Kumu suundun taaskord Sõprusesse "Mammut"-it ehk "Mammoth"-i, kus on peaosas Gael Garcia Bernal, kes on viimasel ajal väga tegusalt filminduses kaasa löönud. Pilgu peaks tõstma ka "Rudo y Cursi" peale, mille kättesaamisel on ainult probleeme.

10. Pühapäev, 6. detsember ehk PÖFF-i lõpp saabub filmiga nimega "Hingetu" ehk "Breathless", mis on taaskord pärit Koreast.

Blood Creek - 04.12.09

Blood Creek või Town Creek või Creek linastub siinmail 4. detsembril. Film räägib Hitleri aegsest natside kultusest ning selle viljade mõjudest tänapäeval, mida saavad kõigepealt maitsa kaks venda, kellest üks on pikemat aega kadunud ja kui lõpuks tagasi koju tuleb, kutsub venna relvile ja vennad suunduvad koos tagasi majakesse, kus kultus on millegi hirmsaga hakkama saanud. Filmi lavastajaks on üpris andekas Joel Schumacher ning peaosades säravad Dominic Purcell ja Henry Cavill. Esimene peaks poole telemaailmale tuntud olema, aga teise kohta ei oska midagi öelda. Lisaks osaleb filmis natsidoktorina ka Michael Fassbender. Seda peab kindlasti nägema. Igasugused natside sepitsused on alati huvitavad olnud ja seda eriti õudusfilmilaadsetes teostes. Mina jään ootama, sest trailer suutis mul huvi igatahes lakke viia.

Paradise Lost - Rise Of Denial

"Faith Divides Us - Death Unites Us" nime all ilmunud gothic metali härrasmeeste viimase albumi teine lugu, mis on endale ka video saanud. Meisterlik album ja andekad videod. PL toodab kulda ja suudab igaühe, kes on bändi ainuvõimus kunagi kahelnud, pöörata tagasi PL-i usku. RISE OF DENIAL!

Pandorum

Esimesed mõtted, mis mind seoses Christian Alvarti lavastatud ulmeõudusega valdasid, seostusid Dead Space`iga, mis on näinud ilmavalgust läbi koomiksi, animatsiooni ja kahe mängu, millest ühte hetkel ka mängin. Teine hetkeline ajuimpulss pani tööle mõtte, et äkki on tegemist millegi huvitavaga nagu seda oli Paul W. S. Andersoni "Event Horizon". Eelvaade lubas palju, sest tegemist tundus tõesti olevat justkui "Dead Space"-i ja "Event Horizon"-i sümbioosiga, kus tohutus kosmoselaevas hargneb lahti mõistatuslik ja õudustäratav lugu. Ega ma palju ei eksinudki. Alvarti teost ümbritseb omamoodi müstiline sära, mis hoiab tegevustikku pidevalt huviorbiidil, aga filmi õudukana küll ei käsitleks. Võimalik, et mõned ehmatused nõrganärvilistele, aga põhirõhk langes siiski teadmatuses olevate laeva asunike kujutamisele, et anda edasi neid valdav hirmutunne tundmatu ees. Võtmeidee, mille järgi žüsee hargnes, ei panustanud õudusmomentidele, kuigi neid ikkagi oli, vaid lõi küllaltki tumeda atmosfääri, mida iseloomustavad ilmekalt tumedad värvitoonid ning tegevuse asetleidmine pimeduses elik korralikult mittetöötavas laevas. Kaameratöö on vastavasisulise filmi jaoks natuke tavaline ja seda just laevas pesitsenud olendite rünnakute puhul, aga kõik ülejäänu pakkus silmarõõmu kui palju. Mulle isiklikult väga meeldis kaamera efektne kasutusviis tegelaste emotsionaalsetel murdumistel või siis suurema tõe arusaamisel, sest üldjuhul kasutatakse ühest kohast teise kiirelt hüppavaid kaameravõtteid tagaajamistel ja kõikvõimalike rünnakute puhul. Siin pakuti ka seda, aga kõigele lisaks anti teatav närviline ja halba etteaimav tunne edasi läbi tegelase enda, kes püüdis endas selgusele jõuda, mis on tõde ja mis mitte.

"Pandorum" on ulme kõige tavalisemas mõttes, kuigi filmis ei saa näha piki kaadreid kosmoselendudest või maabumistest teistele planeetidele. Pigem eelistatakse jääda kahe ukse vahele ning seeläbi luuakse tugevalt hingetungiv isoleerituse tunne, mis ei anna endast esmapilgul eriti tunda, aga kui põhitegelane jääb pimeduses roomates õhušahti kinni ja ei saa enam aru, kus on õige suund, siis tekkis küll mõnus situatsioon, kus sai kujutada kas või iseennast antud olekus. Nii mõnedki situatsioonid lahendati leidlikult, mis andsid üldpildile pidevalt midagi juurde. Filmi teostus ja mõistatuslik esimene pool ehitasid üles mõjusa paranoia teemalise, segadusekeskse üldkuju, millele lisati juurde ka asjaolusid veelgi keerulisemateks muutev mälukaotus ja mälupiltide, kui mosaiigitükkide kokku panemine. Filmi minimalistlikkus oli kohati isegi üllatav. Põhitegelasi on nii umbes 6. Tegevus tiirleb enamjaolt kosmoselaeva läbi uurimise ümber, mille käigus avastatakse nii mõndagi, s.h ka kohutav kõiki kiirelt hauda viiv saladus. See, et otsustati jääda väiksemamõõdulistesse ruumidesse, teenivad minu simis plusspunkte. Alles viimane veerand toob sisse suuremaid vaateid laevale endale ning muutusi endisesse olustikku. "Pandorum" püüab olla psühholoogiline õudusfilm, aga selle koha pealt muutubki sisu kehvapoolseks, sest vaatamata tegelastepõhisele kaamerakasutusele ning paranoiaseguste motiivide ilmsikstulemisele ei suuda Alvart hoida filmi stiili kahel joonel korraga. Üks joon on tühi õudustäratav tundmatu laev, mida uurivad mälukaotusega meeskonnaliikmed ning avastus, mis pühkis lõpus kõik halva enda eest ja pani mind filmi vigadele andestama. Teine joon on mälukaotustega tegelaste tegelikud palged ning neid nüristav kosmosehaigus Pandorum. Viimast joont saab õnnestunuks lugeda ainult sel juhul kui arvestada ühte tegelast ja tema motiive ning tema seost laeva saatusega, aga koht, kus film kokku jookseb, tekib seal, kus hakatakse avaldama saladusi elik siis sisupöördeid. Taastuvad mälupildid, tegelaste motiivid ja pandorum haigusena ei loonud korraikult funktsioneerivat tervikut. Paljud mõtted jäeti lahtiseks, aga äkki oli see sihilik? Arvan, et mitte. Alt mindi ideega, et sisuauke täidavad vaatajate fantaasiad, aga mõnikord ei rahulda vaataja teadasaamishuvi tema enda fantaasia ega loogiline järeldus, vaid on vaja korraliku faktipõhist või hägust, aga pikalt järele mõeldes selgemaks muutuvat tervikut, mida kahjuks seekord ei antud ja nii tekibki filmi suurim miinuspool, millest on lausa kahju, sest sellise potentsiaaliga ideega saaks valmis teha aju kõiki vatsakesi tõmblema paneva loo.

Rääkides taas kaameratööst, mida ma küll enne juba tegin, pean ära mainima ikkagi selle, et vaatamata sisulistele vigadele on film üles võetud väga energilisel viisil, et mitte ükski stseen poleks lihtsalt ühe koha peal seismine. Omamoodi meeldejääv on ka filmi esimene kaader hüperunest ärkavast Bowerist. Kogu stseen on kummaliselt pingestatud ning Boweri abitu tõmblemine ja summutatud karjed lisavad pinget üksnes juurde. Ootamatud rünnakud, kiired jooksud, tormakad võitlused või brutaalselt haigete väljanägemistega olendid (eelkõige pean silmas lapsvärdjaid) - kõik olid vastava žanri jaoks ootuspäraselt head või isegi ületasid mõnda ootust. Film haaras end õuduse loomisel kohe haardesse, sest olid olemas kõik selleks vajalikud faktorid. Vaataja teab algselt toimuvast sama palju kui pikast hüperunest ärganud tegelased, üksik reisija kondab pimedates koridorides, hääled, välgatused millegist liikumas - kõik töötab hästi kuni enneaegseni kordidorites ringiluuravate olendite paljastamiseni. Oleksin eeldanud, et olendeid näidatakse täies hiilguses pikema aja möödudes ning enne mängitakse hirmu ja teadmatuse tasandiga. Teatud pinge säilus, aga teistviisi oleks olnud palju efektsem. Sisupoöörded olid tegelikult päris andekad ja oleksid olnud veelgi paremad, kui neid oleks osatud ka korralikult kokku köita. Lõpus ilmavalgust näinud kogu filmi olemust muutev uus mõte muutis senise filmi ka kohe paremks, sest muutus kõik, mida ma oma arvates ennist arvasin, kus laev on ja kuidas see sinna sai.

Julgen kindlal meelel öelda, et üle pika aja on Dennis Quaidi näitlemine hea. Viimati oli ta nii hea vast "The Horsemen"-is. Tema segaduses kapteniimago muutub filmi jooksul millegiks palju intrigeerivamaks. Ben Foster on muidugi filmi parim näitleja. Viimasel ajal paljuga silma paistnud Foster on kuidagi väga lahedalt karismaatiline ning näitlejaannet tõestavad tal ka erinevad rollid, kus on teda mõnikord raske ära tundagi. Igatahes, nende kahe mehe näitlejatöid nautisin ma täiel rinnal. Samas loodi stiilne karmi tšikki imago ka põhitegelaste sekka kuuluvale naisosalisele Antje Traule, kes vaatamata kõikidele klišeelistele ootustele ei olnudki filmi parim kütt, vaid oli lihtsalt segaduses reisija. Kõige ebameeldivam näitleja peaks filmis olema Cam Gigandet, kes teatud vampiirifilmis oli haigutama panevalt igav, aga seekord mitte. Oma roll oli tal kanda. Natuke üürike, aga tõepärane ja seda eriti just Pandorumi kui haiguse poole pealt. Kükestava atmosfääriga, heade näitlejatega, intensiivsete kaameravõtetega, efektsete võitlustseenidega, pöördelise lõpuga, aga natuke vildaka sisuga ulmeõudusfilm, mis pole üldse nii halb kui paistab. 7/10

The Messenger - trailer, intervjuud

"The Messenger" on tänavu aasta ilmunud draama kaotustest, mida sageli mõttetud ja provotseeritud sõjad endaga kaasa toovad. Minu huviorbiiti langes film seetõttu, et peaosades on viimasel ajal heade osatäitmistega silma paistnud Woody Harrelson ja Ben Foster. Harrelsoni sooviks vahelduseks ka draamas näha, kuigi ei saa öelda, et ma "Zombielandi" nautinud poleks. See film oli viimase peal. Harrelsoni saab see aasta veel näha Emmerichi katastrooffilmis "2012" ning teistmoodi superkangelasefilmis "Defendor", mis tundub olevat küllatki omapärane. Ben Foster on huvitav näitleja, sest ta suudab rolli täiesti ära kaduda ("3:10 to Yuma") ning kehastada ülima stiilsusega igasuguseid kiiksuga tegelasi ("Hostage","30 Days of Night"). Viimati nähtud ulmeõuduses "Pandorum" suutis Foster mind taas üllatada. Arvestades, et "The Messenger" on lavastatud Oren Movermani poolt, kes oli Bob Dylani eluloofilmi "I`m Not There." juures kaasstsenarist, siis ei saagi palju viltu minna. Ootan filmi suure huviga. Collideri intervjuud Harrelsoni, Fosteri, Movermani ja Mortoniga.

Zombieland

Läbi aegade on zombiefilmid filmimaailmas ja ka üleilmses popkultuuris olnud tähtsal kohal. Üha sagedamini kujutatakse kõike zombidega seonduvat tõsiselt ning alati püüeldakse millegi enama poole, mis kindlustaks ühe või teise ajusöödiku filmi kultusstaatuse või kui see ei õnnestu, siis püütakse millegi väga erilisega lagedale tulla, mis oleks originaalne ja piisavalt meeldejääv. George A. Romero elu eesmärk tundub olevat vändata valmis vähemalt iga paari aasta tagant uus film, aga kuna tema oli see isik, kes zombied meile nii tuntuks tegi, siis ei saagi öelda, et ta niimoodi järjest uusi filme lavastades paha peal väljas oleks. Ise olen Romero filmidega maha jäänud. Olekski viimane aeg need paar filmi, mis ta nüüd välja on lasknud, üle vaadata. Zombied on huvitavad olendid, sest nendega saab nalja teha võib-olla isegi rohkem kui kasutada neid äkilise meelega inimvaresid tõsistes filmides, mis on täis sügavat dramaatikat ja suuri tundeid. "Shaun of the Dead" on ehe näide Briti huumorist ja kuidas zombied võivad vahel ka päris lõbusad. "Zombieland" ei ole uusversioon Edgar Wrighti filmist ja samas ei võta ka Ruben Fleischeri lavastatud komöödia brittidelt erilist malli, vaid on üsna uuenduslik. Huvitav on ka asjaolu, et Fleischeri jaoks on tegemist esimese filmiga ja peaks ütlema, et ta alustas igatahes võimsalt. Tegemist on läbinisti absurdse filmiga, mille meeldivuse taset hoiavad üleval hästi valitud näitlejad ja suurepäraselt kirjutatud tegelased.

Columbus on üksik rännumees zombiedest laastatud figuratiivsel kõnnumaal, kus linnad on inimtühjad ning nurga taga veritsevad üksikud ebasurnud. Zombied varitsevad lollikesi näiteks kõige elementaarsemates kohtades nagu seda on näiteks WC või supermarket, aga kui ringi ei vaata, siis oledk mõnele raskekaallasele sarnanevale zombiele suutäieks. Columbuse elu Zombimaal on reeglitega raamistatud. Kui murrad reegleid, siis murrad kas kaela zombiehordide eest põgenedes või hüpatakse sulle momentaalselt kõri kallale. Reegleid austav Columbus on nii alati kõige julmemate tagajärgedega olukordadest pääsenud. Columbus pole pikka aega ühtegi inimhinge näinud ja suur on tema üllatus kui kohtab juhuslikult ennast tõsiseks kauboiks pidava Tallahasseega, kes nõustub Columbusega koos reisima. Teel kohatakse kahte näiliselt hädas olevaid neidu, kelleks on Wichita ja Little Rock. Naised tõmbavad meestel naha üle kõrvade ja seda isegi mitu korda järjest. Asjaolude sunnil asutakse üheskoos teele maagilisele rännakule, mida kõige paremini iseloomustab absurdsus ja terav karakterikoomika ning seda kõige paremas mõttes. 

Muidugi ei mõtle ma siinkohal, et sisu ja tegelased oleksid nii originaalsed, vaid hoopis seda, kuidas on käsitletud zombietemaatikat ja kuidas on üles ehitatud filmi narratiiv, aga mainimata ei saa jätta ka üleüldist teostust, mida täiustavad ilmekalt juba algustiitrid ning Columbuse reeglid, mis ilmuvad teatud situatsioonides ja saavad kõrvalise kahju osaliseks. Columbust kehastab mitmel pool endale nime teinud Jesse Eisenberg, kes saab argliku, natuke nohikliku, aga lõppude lõpuks päris asjaliku tegelase kujutamisega maru hästi hakkama. Columbus on ka filmi jutustaja elik selgitab erinevaid olukordi, kasutades omaenda reegleid. Selline omalaadne lähenemine annab kogu filmile tohutult palju juurde, sest "Zombieland"`-ist õudust oodata ei maksa. Gore`i momente jagub, aga põhirõhk on siiski tegelastel ja sellel, kuidas tappa kolelõustasid üha leidlikemal viisidel. Ma poleks kunagi uskunud, et näen kauboi kaabuga meest bandžoga zombiet välja kutsumas. Veel vähem oleks arvanud, et satun peale filmile, kus tapetakse ära üks kõige palavamalt armastatud komöödianäitlejaid. Sel hetkel kiitsin oma tahtejõudu, mis hoidis mind traileritest ja liigsest uurimisest eemale, sest kui oleksin enne filmi ühe andekama koha kohta teada saanud, siis oleks olnud ka üks suuremaid üllatusi kadunud. Dialoogid tegelaste vahel on arukatest ja humoorikatest kildudest pungil. Juba see annab mõista, et tegu pole ainult möllufilmiga, kuigi sisu on antud juhul ilmselgelt puudulik, sest sellel pole eesmärgistatud sihti. Arvan, et see on taotuslik, sest kõike arvesse võttes on sisu kõige vähemolulisem asi, millele üldse mõtlema peaks. Tegelased ja nendega koos läbielatu omandab stsenaariumi, kui sellise juures, palju suuremad mõõtmed. Kui tuua ainult üks asi välja, mis oleks filmi juures kõige parem, siis ma ütleks kohe kindlasti, et selleks on tegelased.

See, kuidas zombiekatastroof juhtus ja kas kuskil on veel suurem hulk ellujäänuid, jääb tahaplaanile. Paari mõttepausiga selgitatakse, kuidas viirus lahti pääses, aga ei midagi enamat. Rohkem infot ei jagata, aga miks peakski? Linnad on laastatud ja kaos valitseb kõikjal, aga mitte Hollywoodis. Mõni mees käib olude kiuste endiselt golfi mängimas. Woody Harrelson on nii multitalentne näitleja, et talle sobiksid kõik rollid, k.a zombitapja oma. Kõige absurdsemad ideed ja naljad käivad läbi Tallahasse isiksuse. Mõnes mõttes peaks tegu olema puhtalt komöödiaga, aga lähedaste kaotusvalu annab end siiski vahel tunda ja toob nii vaataja, kui ka tegelased tagasi maa peale, aga seda ainult hetkeks ja endine olukord areneb lepase reega edasi. Tallahassee haige iha Twinkide järele viis paljud olukorrad viimase piirini ja seda mitte selle tõttu, et lagunevad igiliikurid neid jälitasid, vaid hoopis sel põhjusel, et Twinkisid lihtsalt ei leidunud enam mitte kuskil ja see ajas päevakangelase kohutavalt marru. Lõpus sai ta siiski selle, mida nii väga ihaldas. Wichita`t kehastab vägagi sümpaatne Emma Stone, kes tõestab koos oma väikese õega, et ka naised võivad zombiesid materdada nii, et neist hakkab lausa kahju. Filmi mõte ei seisne mitte zombiapokalüpsise üleelamises, vaid sellega leppimises ja pisiasjade nautimises. Täpselt nii nagu õpetab Tallahasse agarale õppijale Columbusele, kuidas nautida pisiasju, õpetatakse tallegi nii mõndagi. Üheks nendeks on kindlasti filmi põhikreedo: kui tahad elada kaua, siis peame elama ja töötama koos ja alles niiviisi on võimalik korraldada tapatalguid, milllesarnaseid zombied veel näinudki pole.

Rühma teod ei pruugi alati olla kõige loogilisemad. Ehe näide on Wichitast ja Little Rockist, kes lähevad lõbustusparki lõbutsema, vaadates mööda faktist, et piirkond kihab zombiedest. Fleischer võtab kätte ja kasutab ära kõike, mida oleks zombiemaal võimalik teha. Kogu film oleks nagu lõbustuspark, kuigi see väide kinnitab end täielikult alles viimases lahingus, kus ei ohverdata kedagi ja armu ei anta kellegile. Algustiitrid seadistavad Metallica saatel vaataja koheselt vastavale sagedusele, et olla valmis sisenema zombiemaale, kus saab aiakääridega tappa inimliha õgivaid pärdikuid ja süüa Twinkisid.

8/10