Reservoir Dogs

Kui rääkida Tarantino tuntuks saamisest, siis paistab, et tema suutis seda teha juba pärast teise filmi ilmumist, mis sai ka kohe hitiks ning nüüd kultusfilmi staatust naudib. "Reservoir Dogs" muutis tuntud näitlejad veel tuntumaks ning tõi esile tollal veel tundmatud näitlejahakatised, kellest paljud praegu igati austusväärsed näitlejad on. "Reservoir Dogs" tutvustas esmakordselt maailmale nüüdseks hinnatud Tarantinolikku lähenemist, mis jagab filmi osadeks ning esitab neid ajaliselt segamini aetuna. Lisaks tutvustatakse kõiki tegelasi eraldi ning need tegelaskujud ei ole kunagi tavalised kriminaalid ja pätid, vaid ikka räigemat sorti psühhopaadid või oma ala professionaalid. Kui järgnevad filmid on pärast "Marukoeri" aina rohkem mitmekihilisemateks muutunud, siis "Marukoerad" on väga otsekohene eriti oma tegelaste saatuste ning süžeelinide kokku viimise juures. Tegelastele ei anta teisi võimalusi ning olukord taandub lahenduseni, mis on kõige loogilisem või siis ebaloogilisem. Kriitiliste momentide lahendamine on muutunud paljude filmide juures alati konksu otsas olevateks. Nii tekib alati lootusi alternatiivse lõpu suhtes ,aga Tarantino lootusi ei hellita, sest see on lollide lohutus ning lõpetab iga pingelise hetke nii nagu see ka tegelikult lõppeks. Kui lisada veel üks nüanss stiilile, mida "Reservoir Dogs" alustas, siis on selleks kindlasti pikad arutelud tegelaste vahel, mis võivad olla täiesti tühiste asjade kohta, aga alati lõpetavad aruka mõtteteraga. Kui Tarantino pakub dialooge, siis ma naudin neid nii, et vähe pole, sest need on alati pinget lakke viivana üles ehitatud ja tahavad pidevalt tohutu süzeepöördega lõppeda.

"Reservoir Dogs"-is osaleb perfektne paraad sümpaatseid näitlejaid. Nende hulgas on Harvey keitel ehk Mr. White, Tim Roth ehk Mr. Orange, Michael Madsen ehk Mr. Blonde, Steve Buscemi ehk Mr. Pink ning muidugi sageli oma filmides pisirolliga esinev Quentin Tarantino ise ehk antud juhul Mr. Brown. Kõik tegelased on erineva taustaga ning oma ala profid, kes siis röövides, kes planeerimises, kes inimeste tapmises ja kes juhiks olemises. Oma rollidesse sobivad kõik näitlejad õlitatult ning just tänu neile töötab kogu masinavärk samamoodi. Film algab kohvikustseeniga, kus mehed istuvad laua taga ja räägivad näiteks jootraha andmisest ning Madonna loo "Like a Virgini" teistlaadset tõlgendusest. Mr. Pink (Buscemi) selgitab oma vaateid, mida tema arvab, kuidas jootraha andmise süsteem klienti ära kasutab ja seeõttu selle andmisest keeldub. Teised toovad välja vastuargumendid nagu, et teenijanna võib ainult elatuda kliendi heldusest ning et jootraha andmine on elementaarne viisakus. Võib ainult arvata, millega tulihingelise teemavaldaja Mr. Pinki vaidlus lõppeb. Esitab rea argumente, miks ta keeldub maksmast, aga see, kes meeste eest arvet maksma läks saab oma raha ikkagi kätte. Mehi seob omavahel ebaõnnestunud briljandirööv, millega film algabki. Algul kogunevad mehed laohoonesse, et haavu ravida ning välja selgitada, kes nuhk oli. Olukord muutub järjest teravamaks ning ähvardab muutuda omavaheliseks veriseks arvateklaarimiseks. Vaatajale selgitatakse briljandirööviks ettevalmistusi läbi meenutuste ja nii tutvustatakse, kuidas mehed röövplaaniga liitusid ning kelle elulõngad pärast ebaõnnestunud röövi katkesid või peaagu pooleks murdusid, kas siis juhuse tahtel või sihiteadlikult. Pärast laohoonesse kogunemist peidetakse oma jäljed ning lepitakse kokku kohtumine röövi tellijaga, et talle selgitusi anda. Vahepeal ilmuvad nii mõnedki üllatavad muutused süžees, mis võivad kulmu kortsutama või pead vangutama panna, kas siis tegeliku nuhi identiteedi või tegelaste saatuste tõttu. Ajaliselt pärast röövi algav film annab selgitusi röövi kohta ning kui kõik on selge, kuidas mehed laohoonesse jõudsid, siis minnakse filmiga edasi nii, et tuuakse välja eredamaid karaktereid ja uusi sisuliine ning film lõpeb ootamatult, jättes pooliku maigu suhu, aga kui pärast filmi istuma jääda ja lõpu üle mõelda, siis selgineb kõik ja lõpuks taandub endine mõru maik magusa kuid vahel vürtsika maitse ees ning seisab mõtetes kaua aega pärast filmi lõppu.

Näitlejate valik on filmi juures väga oluline, sest paljud praegused ja tolleaegsed staarid tegid peaaegu, et parima rolli kogu oma senise ja tulevase karjääri juures. Michael Madsen, kes hetkel ei paista filmimaastikul millegi erilisega silma kehastas ilma ühegi vääratuseta perfektselt maniakaalset Mr. Blonde`i, kelle kogu karakteri olemuse defineeris briljandiröövi juures tema korraldatud veresaun, selle tõttu isegi mitte silma pilgutamine ning politseiniku piinamine ja siin pean silmas valudes vaevleva mehe kõrva küljest lõikamist. Piinamine toimus lõbusa muusika saatel, mille ajal Mr. Blonde südamerahuga ka tantsu lõi. Tema lõpp oli ka kõige ootamatum, aga samas ka rahulustpakkuvam. Nii loob ja hävitab härra Tarantino oma vaimusünnitisi, kes paistavad silma selle eest, et võivad korda saata igasuguseid grotesksusi, aga saavutavad ikkagi minu kui vaataja sümpaatsuse. Tim Roth Mr. Orange`na veedab enamuse ajast põrandal veritsemas, aga samas suudab teha ka ühe kõige meeldejäävama rolli kahepalgelise jõuguliikmena. Steve Buscemi närvilise Mr. Pinkina oli vaatamisväärsus omaette ning Harvey Keiteli esitus professionaalse ja kõige asjalikuma Mr. White`na on sama meeldejääv kui kõik ülejäänud. "Reservoir Dogs" justkui ei sisaldakski ühtegi ülearust stseeni, vaid kõik on täiuslikult lihvitud ning paika pandud ja nii tekivad seosed seoste kaupa ilma, et midagi vahele jääks. Muusika koha pealt jätkub mul taas ainult kiidusõnu, sest selliste stseenide tarbeks nagu siin, olid valitud lood, mis andsid kogu stseenile väga palju juurde. Tarantino alustas pauguga, mille kaja siiani kuulda on.

10/10