Mirrors

Aleksander Aja "The Hill Have Eyes" oli tõsiselt hea aga 2003-nda aasta "High Tension" ei suutnud mulle midagi pakkuda. Sisu oli ülepakutud ning kogu film keskendus naise veristamistööle. "THHE" aga oli tugeva psühholoogilise alatooniga õudukas, mis jäi kauaks meeli kummitama. Nüüd siis selle aasta "Mirrors" oli samuti hea aga jäi kuidagi tavaliseks ega suutnud midagi eriti uut pakkuda. Võikad stseenid peeglitega olid tõesti hästi tehtud. Nii mõnigi stseen vanas kaubamajas tuletas meelde just läbi tehtud mängu "Condemned: Criminal Origins", kus oli ka üks osa kaubamajas ning iga nurga peal olid mannekeenid ja nende hulka olid peitunud nendesarnasteks maskeeritud hullud. See oli mängu üks haigemaid kohti.

Peategelane on "24"-st tuttav Kiefer Sutherland, kes kehastab siis endist uurijat Ben Carsonit. Pärast töö juures inimese tapmist ei suuda ta sellest üle saada ning hakkab jooma. Pereelu on tal täiesti sassis ning kuni oma elu jälle korda saab elab niikaua õe juures. Ben võtab vastu töö Mayfloweri kaubamajas, kus toimus kunagi kohutav tulekahju. Kaubamaja on siiani varemetes ning tema tööks jääb sealne öövalvur olla. Juba esimestel päevadel kogeb Ben hirmasid nägemusi põlenud inimestest aga ta näeb neid ainult peeglites. Ben hakkab uurima, mis tegelikult juhtus ja avastab selle käigus nii mõndagu hoone mineviku kohta. Samas ohustab hoones peituv kurjus kõiki tema lähedasi. Ben jookseb ajaga võidu, et peatada peeglitaguses maailmas olev kurjus enne kui hilja.

Üldiselt sellised uurivad õudukad lähevad mulle hästi peale. Umbes nagu "The Ring" jne. Sutherland on omapärane näitleja. Eriti võib seda  "24"-s täheldada. Siin mängib ta aga viinakuradiga võitlevat endist uurijat, kes ei suuda lahti saada halbadest mälestustest, millega tema karjäär lõppes. Kiefer suudab hästi edasi kanda tegelase masenduse ning peeglite mõjul tekkinud näilise hulluse. Kõrvalosadest võib välja tuua Amy Samrti, kelle tegelane leidis oma lõpu filmi kõige võikamal viisil. See on siis see vannitoa stseen. Tõsiselt häiriv koht. Muidu aga kummitav hoone ning selles peituv tume saladus on üpriski tüüpiline.

 Suurema osa filmist nautisin hoopis põlenud kaubamaja kujutamist ning peegli taga oleva kurjuse ilmutisi. Üldse peab üks õudukas ikka väga hästi tehtud olema, mis suudaks mind tõsiselt ehmatada. Ka siin oli rohkem põhirõhk veristamisel ning moonutatud näoga ohvritel kui õudusmomentidel. Lõppvaatus oli päris kena. Kurjuse poolt seestatud lõhkise kehaga ringi jooksev naine oli häirivalt osavalt kujutatud kuid see oleks veel parem olnud kui ta poleks niimoodi ringi tõmmelnud. Poleks arvanud, et selline lõpp võib olla. Pigem, et niikuinii saab kõik Beniga korda ja saab oma naisega jälle kokku. Lõpp muutiski filmi paremaks, sest see polnud niivõrd tüüpiline.

6/10                                    

Die Hard - Music Video

Die Hardi maratoni puhul ei saa mainimata jätta ka Guyz Nite muusikavideot, mis tehti ekstra selle puhul kui Live Free or Die Hard välja tuli. Iga kord kui seda vaatan tekib himu uuesti tetraloogia üle vaadata.

Die Hard With a Vengeance ja Live Free or Die Hard

Kolmandat osa olen näinud siis ainult seda lõikamata versiooni. Sama versioon, mis TV 3-s jookseb, kus filmi alguses teatab, et see on täiesti lõikamata. 3-mas osa oli siis just oma mõõtmetelt suurem kui eelmised. Vähemalt oli ta seda niikaua kuni ilmus 4-as. Seekordne pahadik on jällegi mulle väga meelt mööda. Üks parimaid näitlejaid Jeremy Irons. Ei saa ka mööda vaadata Johni abilisest Samuel L. Jacksonist. Kui esimeses oli hoone, teises lennujaam siis kolmandas linn ehk siis NY. See mulle kõige rohkem meeldibki, et terroristiaktsioonidega on mindud väga kõrgete panuste peale. Kõikvõimalikud kihutamised, tulistamised, õhkulendamised, tunnelis sõitmised kui tulvavesi selja taga on ning mida iganes hullu veel, olid väga hea käega tehtud ja pole ka ime kui McTiernan tagasi oli. Kõige selle vahele mahtus kenasti koomilisi kohti nagu see taksosõit, algus getos jne. Willis pole Johni juures oma šarmi kaotanud ja kogu masinavärk töötab kenasti. 8,5/10

4-as osa on lahe sellepärast, et sain võimaluse minna kinno vaatama veel ühte McClane vägitükki kui juba suurem olin, sest 5 -aastasena ei jaganud ma igasugustest McClanedest mõhkugi. Peab ütlema, et LFoDH oli mõõtmetelt tõesti suurem kui 3-as nii mitme asja poolest. Hea näide on näiteks reaktiivlennuk maanteed hävitamas ning siis John selle tiival ratsutamas, samuti ka politseiautoga helikopteri hävitamine ning üldse olid efektid kuidagi väga kõike võimendavad. Näiteks see koht tunnelis kui John peitub seina taha ning veoauto vastu seina põrutab. Justin Long eriti hea valik ei olnud.

Muudkui kobises ja kobises kogu aeg. See on ka mingi uus trend, et topitakse mingi nooruk sisse, kes lakkamatult lobiseb kogu aeg. Seekordne pahadik ei olnud nii sümpaatne kui olid olnud eelmised aga lõpu poole harjus temaga juba ära. Küberterrorism on tegelikult hea mõte aga tänapäeval on see nii etteaimatav, et seda võiks kasutada. McClane on vanaks jäänud.

Seda on näha ta silmadest ning näost aga see ei takista tal lasta enda õlast kuuli läbi ega teha veel sada imet. Ta võib vana näida aga peksa annab pahadele ikka ning ülihäid repliike pillub samuti nagu kuulipildurist. McClane on tagasi. Ei tea, kas ka 5-s tulekul? Elame näeme 8/10

Tuli meelde kinos üks seik. Seal silla peal hakkas McClane juhitav veok ümber minema aga imekombel seda ei juhtunud. Selle peale hakkas mingi suurem rühm inimesi plaksutama=)

Die Hard ja Die Hard 2: Die Harder

Mõtlesin, et kuna vaatasin niikuinii TV 3-st kõik 3 osa uuesti siis kirjutan ka neist natuke blogisse. Järgmine arvustus oleks siis Die Hard With a Vengeance ja Live Free or Die Hard kohta.

Mis siin siis öelda? Die Hard on ja jääb klassikaks. See andis eeskuju ning tegi Willisest hetkega kuumima actionstaari. Miks aga see nii hästi peale läks? Tänapäeval muidugi ei pruugi see nii hea paista aga siiski. Tegemist on lihtsa mehega. Ei ole ta pealtnäha mingisugune macho ega paista ka hullu relvakangelase moodi. Tegu on tavalise inimesega, kes satub ebatavalisse olukorda. Muidugi on Die Hardi taga ka Joel Silver, kes on tuntud just selliste filmide poolest. Alan Rickman oli tollal veel tundmatu kuju aga vaat kui hästi sobis ta sellist ida-saksa härrasmees-terroristi mängima. Blondid sakslased on justkui täiuslikud terroristid, keda McClane ükshaaval maha nottida sai. Die Hard on ju tõsine actionfilm aga Bruce Willis suutis muuta McClane tegelaskuju niivõrd koomiliseks ja kaasahaaravaks samal ajal. Nii palju kuldaväärt ja meeldejäävaid tsitaate oskab Willis ainult pilduda. Muidugi on film ka iga märulisõbra unistus. Plahvatused, kokkupõrked, tulevahetused- kõik on olemas. Samas ei seisne Die Hard ainult lahedas möllus vaid seda möllu väga huvitvaks muutvad näitlejad. Lisaks toimus Nakatomi Plaza rünnak jõulude ajal ja lõpus kõlab ka minu ammune lemmik "Let it snow". Lõpukaadrites näeb alati vaest McClane-i, kes on täiesti vaeseomaks pekstud ning üleni verine. Ta ei päästa olukorda, sest on kangelane vaid sellepärast, et ta on juhtumisi seal ja tal on oskused ja tahtmine midagi korda saata. Die Hard 9/10

Alguses mulle miskipärast tene osa eriti ei meeldinud. Ei teagi miks aga pärast mitmekordset nägemist meeldib see mulle peaaegu, et sama palju kui esimene. Olen juba enne maininud, et filmid, kus leidub lumesadu on minu jaoks väga südantsoojendavad. Ma ei tea, lihtsalt pime öö ning vaikne lumesadu on niivõrd maagiline=) Teine osa keskendub siis terroristidele, kes võtavad kaugjuhtimisega üle New Yorgi lennujaama. Ükski lennuk ei saa maanduda ning ühe lennuki peal on ka McClane naine Holly. McClane asub taas tegutsema. Kui esimeses mõnitati kuulsusehullu reporterit siis teises mõnitati reeglites kinni olevat lennujaama politseinikku. McClane ja politseiniku vaheline sõnavahetus on niivõrd hea sõnastusega, et lihtsalt peab südamest naerma sel hetkel. Samuti osalesid filmis sellised praegused tegijad nagu John Leguizamo ja Rober Patrick. Teine osa on lavastatud soomlase Renny Harlini poolt, kes minu arvates sai korraliku tööga hakkama. Ta oli taasloonud jällegi tasemel McClane karakteri ning kõik sellega kaasneva möllu. Kõrvaltegelased muutsid filmi veelgi värvikamaks. Näiteks see tegelinski, kes töötas lennujaamas torustikega ning need lennujaama politseinikest vennad, kellele pärast tuli aru pähe aga nende pidev jutuvada oli juba klass omaette. Samuti on ka seekordne pahadik omaette tüüp. Lihvitud sõjaväeliste oskustega kolonel. No, mida veel tahta. Teine osa hiilgas samuti vägevate plahvatustega ja igasuguste trikkidega, mille abil John nende abil võimatust olukorrast pääseb. Nende filmidega on see, et need küll kihavad tavalisest hea ja kurja võitlusest aga see eest on vürtsitatud niivõrd värvikate tegelastega, efektidega ning McClane koomilise ja põikpäise iseloomuga. Pole muud öelda kui Yippi-ki-yay, John McClane
8.5/10

Get Smart

Mäletan kui sai tatina Don Adamsi esituses "Get Smarti" vahitud. Tema need imevidinad, mis kunagi korralikult ei töötanud (vähemalt tema kätes) ja KAOS ning CONTROL on klassika.

Nüüd siis pandi tõusev täht Carell otsa ja pean ütlema, et valem töötas peaaegu sama hästi. Võib olla on Carelli Smart liiga ilustatud ja oleks justkui näha, et ta nagu väga püüaks aga film on hea versioon kunagisest klassikalisest sarjast. Don Adams oli sinna rolli lihtsalt loodud aga Carellil polnud ka midagi viga.

Sisu keerleb siis KAOSE ja CONTROLI igipõlise võitluse ümber, mis olevat pärast Külma sõja lõppu läbi saanud. Sugugi mitte. KAOSE käepikendused tegutsevad ikka ning samuti ka CONTROL, kes püüavad neil sabas püsida. Maxwell Smart on siis selline natuke häbelik ning arglik analüütik, kes ülekõige unistab saada agendiks nagu seda on Agent 23 (Johnson). Tema töö on ülimalt detailne ning selle poolest teda nii väga hinnataksegi. Ülemus leiab, et ta ei kõlba agendiks, sest tema töö analüütikuna on liiga hea. Kui aga peakorterit rünnatakse ning kõik välisagendid satuvad rünnaku alla, siis ei jää ülemusel muud üle kui panna Max agentide ridadesse. Koos Agent 99-ga asuvad nad KAOSE esindaja Siegfriedi jälile. Kui alguses tundub, et Max on saamatu, siis seda ei ole ta kindlasti. Paljudes olukordades on ta suuteline olla teistest peajagu parem.

Pean ütlema, et pugistasin naerda ikka peaaegu kogu filmi. Koomilisi kohti oli ohtralt. Samuti oli ka tüüpilisi nalju, mis enam eriti ei mõjunud. Näitlejad olid hästi valitud. Eriti ülemus ehk siis Alan Arkin. Vot kui kui teda vanameheks sõimata, siis ootab sõimajat vägev paremhaak=) Märkasin, et Hiro oli ka siia filmi sattunud. Hathaway oli samuti tasemel 99-na. Kingatelefon lihtsalt pidi siin olema. Muidu poleks olnud tõelise "Get Smart"-ga tegemist. Johnson pole minu jaoks kunagi eriti hea näitleja olnud. Tema filmid on ikka sellised ühemehe fiaskod olnud aga komöödiasse nagu see, sobis ta hästi. Film leidis kuidagi hästi oma rütmi minu jaoks ning üldse oli üle pika aja hea Carelliga filmi vaadata. Ega paistis, et eelarvega koonerdatud poldud. Kõik efektid, nii palju kui neid oli, olid tasemel. Mis muud öelda. Soovitan vaadata nii "Get Smart"-i filmiversiooni kui ka tõsiselt hea komöödia pärast.

7/10Sarja avalugu:

The Ice Harvest

Mõtlesin, et pole ammu John Cusackiga filme näinud. Viimane oligi "1408", mis oli üsnagi hea vaatamine. Eriti sellepärast, et seda sain vaadata USA-s viibides. Maakeeli oleks antud film siis "Õhukesel jääl". Tegu on sellise musta komöödia hõnguga krimifilmiga, kus lisaks Cusackile on peaosades veel Connie Nielsen, Billy Bob Thorton, Oliver Platt jne. Tegemist on siis mõnusa  krimkaga, mida on vahel hea vaadata. Pead sisulahendustega eriti vaevama ei pea ja saab rahuliku südamega seda jõuluaegset siginat-saginat jälgida.

Filmis on 2 meest Charlie (Cusack) ja Vic (Thorton), kes varastvad suuremat sorti maffiabossi kassast natuke raha ehk siis nii umbes üle 2 miljoni. Linnast mehed veel tormi ja libeda tee tõttu lahkuda ei saa. Niisiis, ei jää muud üle kui oodata. Vargus ei jää varjatuks ning  maffia peksumees Roy jõuab meeste jägedele. Charlie on natuke ebalev ja arglik vennike ning hakkab kohe kartma aga Vic võtab asja rahulikult. Asi muidugi rahulikuks ei jää ning üldse ei ole asjad nii nagu alguses paistavad. Ikka peab keegi teist tüssama ning rahaga jalga laskma.

Film algab ise jällegi tulevikus ja siis minnakse tagasi sündmuste alguspunkti. Viimasel ajal tundub, et olen näinud just neid filme, kus alguses mindakse tagasi ning näidatakse, kuidas miski juhtus. Cusackit on ikka tore jälgida. Üldse on minu arust tegemist tasemel näitlejaga kuigi filmid tal just teab mis väga head ei ole aga vaataks alati kui võimalus on. Antud filmis on ta alguses arglik advokaat, kes ei taha, et valed inimesed teaksid, et töötab maffia heaks. Lõpus aga mõtleb elu üle järele ning teeb otsustava valiku nii oma elu päästmiseks kui ka uueks alguseks. 

Thorton teeb tavapärase rolli sellise kahepalgelise kahtlaste asjadega tegeleva tüübina. Kui alguses tundus, et jäädakse vahele Charlie rahaga laiamise pärast, siis tegelikult ei sõltunud asi temast. Ta oleks nii või naa kutuks tehtud. Kuna Charlie ise oli maffia advokaat, siis seepärast oligi tal nii lihtne ligipääs taolistele summadele aga kui nii juhtub, siis on ju enam vähem selge, kes võis varguse taga olla. Seepärast Roy kohe Charlie pidevalt külastatavates stripibaarides käiski. Ühe sellise koha baarmen oli üks meeldejäävamaid tüüpe. 

Eriti just sellepärast, et ta viis täide oma ähvardused murda näpud ühe strippari mehel, kes teda vahetevahel peksis. Muidugi oli koomiline koht kui mees saadud obadustest maas oigas, siis baarmen rääkis rõõmsalt, et läheb viib lapsed lõbustusparki. Lisaks oli ka üks kummaline politseinik, kes sattus oma 3 korda Charlie tegemiste peale aga lasi ta alati minema, sest tahtis sellele samale maffiabossile pugeda. Miskipärast tundub, et Oliver Platt muid osatäitmisi ei teegi kui selline naistemees ja ropu suuga joodik. Connie Nielsen oli nö. suur sõbranna Charliele, kes osutus sama kahepalgeliseks kui seda oli Vic.

 Film oli täis pikitud süsimusta huumoriga vürtsitatud kohti, mis muutsid vaatamise päris nauditavaks. Lõpu, kui sellise peale kohe ei tulnudki. Pärast oli hea mõelda, et loogiline jah, aga tegevuse käigus lihtsalt ei märka igat pisidetaili. Pärast lasi Charlie rahaga jalga ning alustas uut elu koos joodikust sõbraga. Lõpp hea. Kõik hea.

7/10

Terminator: The Sarah Connor Chronicles SE2 E13- Earthlings Welcome Here

Niisiis kätte on jõudnud juba 13 osa ja kuuldavasti peab nüüd 13-nda veebruarini ootama, et näha uut ( http://www.fox.com/blogs/terminator/). Püüan selle aja siiski üle elada ja kirjutan lõpuks siis praegusel hetkel viimase osa ära enne pühi. Minu arvates pole sari muutunud ei igavaks ega kordavaks. Pigem tundub, et nüüd on tegijad kindla peal väljas ja kui neid ei ähvarda sulgemise oht, siis on parem ka töötada. 

Ka seekordne osa lahkab Sarahi kinnisideed 3 täpi suhtes aga seekord viib tema suund teda sihile ja jõutakse nii enam vähem arusaadavale selgitusele, mida need 3 täppi õigupoolest tähendavad. Osa algab sellega, et Sarah viibib UFO konverentsil ning uurib nähtusi, kus olevat nähtud 3 kujutist. Tuleb välja, et nö. UFO-de terminoloogias on kolmel kujutisel suur tähtsus. Sealselt esitlejalt saab ta aga infot blogija Abrahami kohta, kes väidab, et olevat töötanud kunagi ülisalajasel projektil, kus kasutati samalaadset mettalli nagu millest on tehtud ka SkyNeti kodukootud plekkmehed. 

Edasi hargneb osa edasi nii, et Sarah avastab, kes Abraham tegelikult on ning püüab välja uurida, millega ta tegeles ja et kas see võib tulevikule potentsiaalselt ka ohtlik olla.  Stseenid, kus Sarah üksi jääb, kummitaks teda justkui tema eelmine elu. Küll ta näeb ennast süütu ettekandjana enne kui John veel sündinud oli. Polnud selliseid muremõtteid, millega nüüd kogu pere pidevalt kokku puutuma peab. 

Samas oli ka selline koht kui Sarah kohvikus laua taga istus. Ta vaatas korraks kõrvale, siis järgmisel hetkel istus tema vastas ta ise nuga kõrval kõikumas ja lauale kirjutatud "no fate". Kui osa alguses hästi tähele panna siis on kohas kui Sarah ettekandjana juukseid sätib ja korraks selja taha vaatab, näha selja taga seisvat säravate silmadega endosekeletti. Ilmselt kummitas Sarahit mõtted tema eelmisest elust, mis võisid olla tingitud Abrahami identiteedi avastamisest. Mida enam nad uurivad seda salajast projekti, seda enam püüab keeegi neist lahti saada. 

Abrahamist saadaksegi lahti aga enne seda käis ta psühiaatri juures ning midagi meenus tema tööst, mis võiks Sarahit tema otsingutel aidata. Sarah lähtub Abrahami juhtnööridest ja satub laohoone peale, kus saab raskelt sealse valvuri käest haavata ning hoonest väljudes näeks kui UFO-t. Siin tekkib dilemma. 

Kas see oli silmapete või nägi ta tõesti seda, millega valitsus tegeleb? Kui nüüd meenutada, siis olid filmides juba T3-es algelised lendavar masinad. Siis on täiesti võimalik, et tänu muutustele nii mineviku kui ka tulevikus, on sõjaväe arsenal paari lendava masina arvelt suurenenud.

Siit võib kohe edasi minna vana hea sõbra Cromartie juurde. Weaver tahab, et Ellison õpetaks talle, kuidas tehavahet heast ja halvast

Miks see nii oluline küll on? Miks on vaja, et John Henry mõistaks inimloomust ja kõike muud sellega seonduvat? Kindlasti on seegi samm seotud kuidagi Weaveri plaaniga kiirendada SkyNeti levikut. See on minu teooria küll aga miks peaks tehnoloogiafirmat juhtiv Terminaator veel minevikus olema? Ei oska nagu muid põhjuseid välja tuua. 

Aga tõesti, kui John Henry saab aru, mida ta Cromartie kehaga teha saab, siis mis juhtub. Samas kui John ei mõista inimelu väärtust, ei ole tal nende kõrvaldamisega probleeme aga kui ta saab seda kuidagi mõista. Kas ta siis otsustab mitte tappa, sest südametunnistus ei luba? 

"Earthlings.." oli nii uusi sisu keerdkäike pakkuv kui ka samas kurbliku alatooniga. Näidati ära kuidas Riley ja Jesse minevikku tulid ja kuidas Riley mitte millegi tavalisega enam harjunud polnud. Kõik, mis ta tulevikus nägi, oli tuhk ja varemed. Mitte midagi ilusat ega säravat. Tundub, et Cameron sai aru, et Riley pole see, kes ta väidab ennast olevat. 

Näiteks see tätoveeringu koht. Miks Cameron pakkus, et tahab teha tiigri või hundi kujutise endale käe peale kui samad loomad olid "Allison..." osas. Andis ta sellega mõista, et teab Riley kohta või oli tema esimene reaktsioon tätoveeringule just see, mida kunagi näinud oli? Täitsa võimalik. Riley lõpp oli nii nagu ta oli. Eriti nagu põhjust selleks polnud. Võib olla viis teda selle teeni Jesse peale käimine ja see, et ta pidi kogu aeg Terminaatori läheduses viibima, kes ta elu tegelikult põrguks tegi. 

Öelge mida tahate aga Sarah sümpatiseerub mulle üha enam. Tema monoloogid on lihtsalt hindamatud. Kui Linda Hamilton andis Sarahi rollile tugevuse siis Lena Headey annab sügavuse .

Joss Whedoni "Dollhouse"

Tulemas on siis Joss Whedoni, kelle "Firefly" andunud fänn ma olen, uus sari, mille esimene osa peaks ilmuma 13. veebruaril FOX-is. Kindlasti hakkan vaatama juba sellel põhjusel, et Whedon selle taga on. Samuti on tagasi ka Tim Minear, kes ka "Firefly"-ga seotud oli. Tundub, et jällegi midagi uut ja huvitavat on teleekraanidele ilmumas.

Osades siis imekaunis Eliza Dushku, Amy Acker, Harry Lennix (peaks "Matrix"-ist tuttav olema) jne. Sisu tiirleb asutuse nimega Dollhouse ümber. Seal asutuses hoitakse inimesi, keda kasutatakse erinevate missioonide täitmiseks. Iga kord kui ülesanne läbi on, tühjendatakse nende mälu ja asendatakse uuega. Kui just ülesannete täitmisel ei olda, siis elatakse justkui nukumajas. Üks "nukk" nimega Echo hakkab tasapisi mõistma, kes ta on ning mis tegelikult toimub. Samal ajal püüab keegi väljaspoolt nukumaja olemust paljastada.

 http://www.imdb.com/title/tt1135300/

Promovideo:

Klipp:

The Prestige

Are you watching closely? - nendel sõnadel on antud filmis ülitähtis roll. Need annavad aimu, et miski pole Cristopher Nolani 2006-nda aasta mustkunsti filmis nii nagu arvame. Nolan oskab oma filmid muuta salapärasteks ning väga kaasakiskuvateks. Võttes näiteks kas või "Memento". Alles lõpus sai aru, mis tegelikult toimus.

"The Prestige" keskendub kahele rivaalitsevale mustkunstnikule Robert Angierile(Jackman) ja Alfred Bordenile(Bale). Alguses on nad head sõbrad, kes töötavad suurte mustkunstnike heaks lavatöölistena ja unistavad saada ise sellisteks nagu nende tööandijad. Kahest mehest kõige erinevama iseloomuga on Borden. Tema sooviks oli, et trikid ei oleks lihtsad tegemisel ega vaatajatel ära arvamisel. Ta tahaks pinget tõsta, et rahvas ehmataks arvates, et mis nad laval nägid ongi tõsi. Angier aga on esmaklassiline showmees, kes oskab oma trikke rahvale hästi maha müüa. Kuigi Angier ei mõtle ise oma trikke välja vaid kasutab Bordeni ideesid aga oma versiooni järgi, sest triki tegemise viisi ta ei tea. Kogu filmi läbib mõlemat meest kinnisidee, et kuidas keegi trikki tegi. Borden jällegi on esmaklassiline mustkunstnik aga ei suuda oma trikke rahvale hästi maha müüa. Seda siis Angier ära kasutabki, müües Bordeni originaalseid trikke uskumatu showga maha. Sellest saab alguse kahe mehe vägikaikavedu, mida ei kannusta ainult tunnustuse eest võistlemine vaid ka Angieri lähedase surm.

Mida film edasi seda kindlamini saab öelda, et Nolan on seda väga kindla käega teinud. Ei olnud selliseid ebalevaid hetki, kus sisuliin katkenud oleks ega muud sarnast. Kõik oli väga tugev. Nii stsenaarium kui ka näitlejatöö. Michael Caine kehastab Cutterit, kes on alguses mõlema mehe sõber. Pärast aga Angieri insener aga hiljem hoopis midagi muud. Kogu film oleks kui üks suur trikk. Algab tavalise asjaga, mida vaatajale tutvustatakse. Antud juhul siis kahe mehe elu. Siis hakatakse nende eluga tegema midagi ebatavalist ehk siis pidev rivaalitsemine, trikkide saladused ning muidugi ka kurikuulus Tesla. Ning viimane osa ehk siis prestiiž avaldab selle, mida vaataja kogu aeg oodanud on ehk tegelikult siis selle, mille peale keegi tulla ei suutnud, kuidas kogu film võiks kulimineeruda. Samuti on film kenasti jaotatud. Algab tulevikuga( mõnes mõttes ka siis olevikuga) siis näidatakse minevikku ja siis veel kaugemat minevikku, kuidas mõlemad mehed alustasid. Film oli kenasti täis pikitud üllatavaid sisupöördeid kuid ükski teine pööre ei suutnud üle trumbata seda, mis lõpus ilmnes. Sai hea ülevaate, kuidas võis vanasti mustkunstnikke töö välja näha. Kõik see ettevalmistus, silmapete ja kavalate illusioonide tekitamise viisid. Aga see, mis alguses ühe mehe jaoks paistab kui kaval trikk, ei pruugi seda alati olla. Üks mees on ikkagi tõeline tegija aga teine rohkem showmees. Vastavalt siis Borden ja Angier. Bale ja Jackman särasid muidugi igas stseenis. Märkasin, et koos "The Prestige"-ga oleks see Balel kolmas film Nolani käe all. Kohe näha, et nüüdseks on mehed üksteist mõistnud ja saanud aru, mida tahavad ja kuidas seda rahvale pakkuda. Oma üllatuseks avastasin, et Tesla abilist mängis ei keegi muu kui Gollum ehk Andy Serkis. Tesla oli selline salapärene kuju. Nii Angier kui ka Borden olid käinud tema esitlusel aga Bordeni veaks oli see, et ta ei uskunud Tesla töösse. Angier uskus, et jõuab Bordenilt varastatud päeviku abil tema suurima triki saladuse juurde, milleks oli siis Ümberpaigutatud mees. Borden saatis ta aga valedele jälgedele, kuid seda ta ei teadnud, et Tesla pole mingi suvaline tüüp. Tänu temale sai Angier oma suurima triki. Nii oli mõlemal mehel lõpuks trikk, mille saladust kumbki enne filmi lõppu teada ei saanud.

SPOILER: Ja kui see saladus teatavaks tuli, hakkasid mu närvilõpmed kummaliselt tõmblema. Angieri trikist sain juba enne lõppu aru, et ta teeb koopiaid ning siis iga kord uputab nad ära. Borden sattus sinna alla lihtsalt kogemata ja tembeldati seejärel mõrvariks. Bordeni trikk oli minu jaoks mõistmatu. See, mis välja tuli, oli täiesti ootamatu. Kaksikvend ikkagi. Kõige lihtsam versioon aga seda ei paku keegi, sest see on liiga lihtne SPOILERI LÕPP

Väga mõjuv teos Nolan & Co poolt. Enne lõpukaadreid minu huvi igatahes ei kadunud ja kui lõppes, siis sai rahulikult mõtteid mõlgutada, et mida ma nüüd tegelikult nägin.

9/10