Outlander

Mulle meeldivad viikingitega seotud filmid. Ei ole ma neid küll otseselt otsinud, aga siiani olen nii mõnegi viikingite seikluse peale sattunud. Kohe meenub "The 13th Warrior" ja "Pathfinder", mis nüüd küll eriti hea just ei olnud aga suured plusspunktid sellele, et kujutas viikingeid nende täies võimsuses. Nispel kujutas neid suurte, võimsate, karvaste ja verejanuliste meestena ning ei teinud kompromisse isegi keele puhul. Muidu jäi film ise kahjuks lahjaks.

Nüüd siis ulmelise kallakuga Norra külmades laantes aset leidev "Outlander". Viikingite ajastul hädamaandub Norrasse kosmoselaev, mis kannab pardal kahte teiselt planeedilt pärit reisijat. Laev toob aga viikingite põlismetsadesse midagi hirmsamat kui karud. Kainan, kes jäi maandumisel ellu, ühineb viikingitega, et võidelda kõigi elu ohustava hirmuäratava Morweni vastu.

Tean, et sisu on tüüpiline aga see ei heidutanud mind seda vaatamast. Tegemist on väga hea meelelahutusega selle tõsisemas vormis. Kaasa teevad Jim Caviezel, John Hurt, Ron Perlman jne. Kainanit kehastab Caviezel, kes saab rolliga üllatavalt hästi hakkama ja peaks ütlema ka, et usutavalt. Ei teki võltsi ega mängulist tunnet. Imestama pani mind fakt, et filmi ülesehitus on üllatavalt sarnanae McTiernani "The 13th Warrior"-ga.

Ka siin satub mees võõrale maale ja õpib kummalisel viisil keele ära ning ei võeta teda viikingite seas omaks, mis pärast muutub ning viimane lahing leiab aset koobastes. Üpriski sarnane. Selle peale tulin alles pärast filmi lõppu. Muidugi leidub sellises seikluslikus filmis korralikul hulgal tuntuid karaktereid ning peaaegu sama palju klišeesid. Kõik selle aga varjutas filmi äärmiselt hea visuaalne pool, tugevad efektid, Morweni tõeliselt reaalne CGI, avarad vaated loodusele ning viikingite brutaalsuse kujutamine.

Juba algusminutitel sain aru, et tegemist on filmiga, mis mulle kindlasti meeldib. Kuidagi müütiline ning eepiline oli kogu see Kainani tulek ning Morweni päritolu. Leidlikud ideed on need, mis seda filmi kandsid. Vist ei ole varem kuulnud filmist, kus kosmoselaev kukub rauajal alla või ükskõik mis ajal. Mõte on see, mis loeb. Kummalise keeleõppimise all mõtlesin masinat, mis tuleb silma suunata ning suure valu läbielamisel saab inimene kogu selle aja kultuuri, jumalate, uskumuste ja keele tundjaks. Miskipärast viidati traileris ka LOTR-ile, aga põhimõtteliselt sarnasususi ei ole siin mõtet otsida.

Kiruda saab iga asja kallal. Nii tüüpilise sisu kui ka etteaimatava lõpu pärast. Mina sellele teele ei läinud. Nautisin seda, mida pakuti. Viikingid ei olnud just sellised nagu oleks oodanud aga peaaegu. Nojah, viikingid ja inglise keel=) Morweni CGI pakkus silmarõõmu kogu filmiks. Saaki meelitav saba, vastavalt olukorrale eri värvidesse muutuv keha ning imetabaselt ilusad teravad hambad. Parim näide on näiteks Morweni otse kaamerasse suunatud lõust, mis lõõmab punast valgust nii intensiivselt, et tekib tunne justkui ta nägu põlekski ja hambad oleks kui värskelt treitud teibad. Sellised hetked rikastasid filmi veelgi. Muidugi ka Ron Perlman, kes kehastas naaberklanni juhti Gunnarit.

Ilus oli hetk kahe Thori haamriga vehkiva Gunnariga ning taustal põleva majaga. Rothgard John Hurti kehastuses oli kui klanni mõistuse hääl, kes kehastas kõike vastupidist võrreldes Wulfricu isaga. "Outlander" pakkus seda, mida tänapäeval üha vähem pakutakse ehk head viisi, kuidas veeta peaaegu 2 tundi tõsiselt hea meelelahutuse vallas. Oli seiklust ja mis kõige tähtsam koos viikingitega. Oli koletis ja oli surma. Ükskõik, mis ekraanil ka toimub peab film panema mind sellesse tõsiselt suhtuma. Ei ütleks, et nüüd õnnelik lõpp oleks olnud aga kohustuslikult läila ta ikkagi oli. Lõpp hea, kõik hea. Mulle pakkus see head ajaveetmise viisi. Mis siis, et juba tuntud teema, aga alati saab vanu asju värskendada.

7/10

The Escapist

The Escapist on film, mis on teiste suurfilmide seas tahaplaanile jäetud. Poleks selle peale sattunudki, kui ei oleks eelmise kuu Empiret lugenud, kus mainiti, et tegu on Brian Coxi parima näitlejatööga. Mingil määral on see täiesti tõsi. Kas just parim, aga tõesti hea. Kõige enam paelus mind filmi juures see, et muidugi peaosas on Brian Cox aga kõrvalosades on näiteks Joseph Fiennes ja Damian Lewis, kes on peamiselt tuttav Spielbergi sarjast Band of Brothers ja Dreamcatcher.

Lugu hargneb siis inglise vanglas 5 vangi põgenemisplaanide ümber. Frank Perry on eluaegse karistusega vang, kes püüab rahulikult elada ja mitte ennast siduda valede inimestega ehk siis nö. mees, keda kõik mingil määral respekteerivad. Kui Frank saab aga kirja tütre narkosõltuvusest ning et ta võib järgmine kord juba surra otsustab Frank vanglast jalga lasta. Oma põgenemisplaani kaasab ta 4 meest, kes kõik hakkavad ülikeerukat plaani läbi viima. Kõik pole paraku nii nagu paistab ning lõpu püänt on "mindblowing".

Niisiis, ütleks kohe ära, et kogu film oli ülimalt nauditav. Alates väga sobivalt valitud taustamuusikaga, erinevate ajaliinide näitamisega ning lõpetades kõike pea peale pöörava lõpuga. Vangla on kole koht. Võim on tugevate väärastunud vaadetega ja teisi ahistavate meeste käes ning ringi luusivad T-Bagi laadsed värdjad. Näitlejad on suurepäraselt valitud. Kuuldavasti tehti Frank Perry roll just Coxile. Joseph Fiennesi Lenny Drake oli kindlasti üks värvikamaid tegelasi. Kiilakas, kapuuts peas ja väljanägemiselt macholik ning taob pidevalt poksikotti. Vanglas oli ka kohalik narkotehas. Viv Batista valmistas piletite alusel vangidele mingi laadi narkotsi. Franki sõber Brodie oli samuti alalhoidlik, kes lõbustas ennast erinevate vangide vaheliste mängudega.

Viimane liige jõugust on Lacey, kelle vanglaelu kohe põrguks tehti. Juba võib arvata, mida tehakse värskete vangidega. Eriti kui võimutsevad sellised mehed nagu Tony. Kuidagi meenutas Tony mulle T-Bagi aga vähe. Temas oli rohkem jõhkrust aga ega tema lõpp parem ei olnud. Rizza oli siis nö. boss, kes veetis aega isegi valvuritega ja kelle vend juhtumisi Tony oli. Lewise hullumeelne nägu tagas selle, et Rizza mõjuvana mõjuks. Üldiselt oli kogu vangla hierarhia ja keskond hästi kujutatud.

Kohe alguses võib märgata pisiasja, et film algab meeste põgenemisega ning alles siis hakkab tükkhaaval näitama, kuidas kellegagi kokku saadi ja põgenemiseks vajalikku muretseti. Päris tihti võisid kiiresti vahetuvad kaadrid ajada segi oleviku ning tuleviku. Ühel hetkel paneb Lenny kokku vahendit, millega usta avada ja teisel hakataksegi seda tegema kuigi tegevus leiab aset erinevates aegades. Selline lähenemine aitas panustada sellele, et paljud tegelased leidsid oma lõpu enne kui saadi neid korralikult tutvustada. Samas meeldis mulle, et sai näha plaani detailide välja mõtlemist ja siis kohe nende kasutamist. The Escapist üllatas mind millegagi, mida ma poleks iial pealtnäha vangladraamast arvanud.

Põgenemine on reaalselt olemas aga vaataja saab seda näha hoopis teisel kujul. Alguses seda ei mõista, aga kui ilmub paar teatavat fakti muutus kogu mu arvamus. Tooks jälle põgenemisplaani välja. Läbi torude ja veega täidetud ruumide minek oli nii mõneski kohas klaustrofoobilisuse tunnet tekitav. Jõudmine II Maailmasõja aegsesse metroosse oli kena üllatus. Puutumata metroo, mis on seisnud tühjalt juba teab mis ajast. Paari tegelase lõpp oli kohati üpriski ootamatu. Kuidagi kähku lõppes nende elu. Mõned stseenid oli päris klaustrofoobilise kallakuga. Mehed hüppasid kättesaamise hirmus vette ja nende rabelemist jäädvustati altpoolt vaadatuna ning kõik toimus pilkases pimeduses. Näha oli ainult kõikuvas kaameras rabelevat Franki. Lisaks oli visuaalse poolega nii mõneski stseenis täppi pandud.

Filmt lõppes üllataval viisil. Seda ootaks pigem õudukate puhul. Kõik alguses toimunud tegevus sai lõpus selgituse. Peaks mainima, et soundtrack on ikka tõsiselt hea. Ilusad klaveriviisid, mis saadavad meeleheitel mehi läbi tundmatuse ning alatasa meenuv viis süntesaatoriga. SPOILER Lõpp heledalt valgustatud linnastseeniga puges mulle tahtmatul hinge. Meenub unustamatu stseen trepist üles mineva Frankiga, kes nõrkeb valust ning vajub maha. Sama hetk on sünkroonis pussitamisega SPOILERI LÕPP.

Paar filmi teinud lavastaja saavutas midagi enamat kui tavalise vangladraama. Kindlasti domineeris filmi Cox aga leidlikud kõrvaltegelased, ajaline jaotus ning lõpu twist panid i-le suure ja rasvase punkti.

8/10

Kodulehel on võimalik OST-i kuulata ka: http://www.escapistthemovie.com/

A Good Year

Otsustasin siis Ridley Scotti humoorika draama üle kaeda. Tegemist on siis filmiga, kus teeb kaasa Russel Crowe ja see oleks siis juba 4-s film sama lavastaja käe all. Varsti tekib temal ka Burtoni -Deppi effekt. Minu pärast lasku käia. Nii kaua kuni häid filme tuleb olen mina rahul. Olgu neid Crowega kas või 20. Olekski viimane aeg American Gangster uuesti vaadata. Põhimõtteliselt on samalaadseid filme käiatud kogu aeg. Üpriski äraleierdatud teema aga Scotti käe all mõjus ikkagi paremini kui kui kellegil teisel. Ei ütleks, et AGY nüüd väga tasemel oleks ja ega ei hiilga see ka just eriliste sisukäänakute poolest. Pigem ootasin sellist heatuju filmi ja sain seda 100%-selt. Crowe tegemisi jägiks iga ilmaga. Jutt käib siis isekast ning eraeluta börsimaaklerist Max Skinnerist. Ta on börsimaastiku kõige suurem riskija aga teenib seejuures hiigelsummasid. Mingi aja pärast hakatakse huvi tundma, et kas kõik ikka seaduslik tema tegemiste juures on. Samal ajal sureb Maxi onu Henry, kellega ta pole 10 aastat suhelnud. Henry jätab endast maha hiigelmõisa ning viinamarjakasvatuse, kus tehakse kõige kohutavama maitsega veini. Max suundub Prantsusmaale mõisa ning otsustab selle maha müüa koos kõige kaasas olevaga. Viinamarjakasvatuse lubab ta siiski Henry ustavale töölisele jätta. Maxi töö juures läheb olukord aga pingeliseks ning mees otsustab veel mõisa jääda.Crowe Skinnerina oli ikka tõeliselt eriline kuju. Tõsine maakler, kes pildus sappi igale võimalikule sõbrale. Tema reisi Prantsusmaale oli väga koomiline jälgida ning samuti oli "LANCE ARMSTRONG" hea nüke, mis kordus samuti piisavalt, et mitte tüütavaks muutuda. Maxi saamatus ning oskamatus maal hakkama saada oli kuidagi ülimalt naiivne. Jah muidugi, iga linnavurle on maale jõudes käpard ning iluleedi. Päris nii see ka nüüd ei ole aga midagi sinna kanti. Scotti idee oli siis näidata ülimalt enesekeskse ning oma mälestused hüljanud mehe muutumist, kui ta kohtub lõpuks elust ununenud inimestega, kes temaga sõbrunevad ning näitavad, mis tegelikult elu suurimad väärtused on - elu elamine ja sõna otseses mõttes. Moraal oli kohe alguses selgemast selgem aga tema muutust oli kogu filmi vältel huvitav jälgida. Fanny Chenali kehastanud Marion Cotillard oli kuidagi tuttav ning arvan ajusoppidest meenus mulle 2007-nda aasta Etith Piafi elu ekraniseering. Kõige enam vürtsitaski filmi just Skinneri käitumine ja jonnakus, mis lõpuks viis ka eesmärgini. Kohe alguses oli näha ka väikest Freddy Highmore, kes on nüüdseks juba paljudest kohtadest tuttav. Kogu film oli soojades toonides, mis rõhutas hästi viinamarjakasvatuse olulisust ning vanade mälestuste meenutamist. Linnas oli rohkem tumedad toonid, mis rõhutas just seda ametlikkust ning töökust aga kollased rahustavad toonid tõid esile vaimu ergastumist ning puhastumist linna rutiinist ja üksluisest elust. Kohutava maitsega vein ei olnudki tegelikult nii halb kui oled seda tõeliselt proovinud. Mõnusalt kulgev film eneseleidmisest ning mälestuste taasavastamisest.

7/10

Parimad tunnuslood

Mõtlesin, et teen väikse nimekirja lemmikumatest lugudest erinevatest filmidest/sarjadest. Lihtsalt vahel on nii, et kui film on hea, siis on nii ka selle tunnuslooga ja kui hästi läheb võib päris mitu aastat mööduda aga ikka kuulad vahetevahel seda sama lugu. Viimati on päris mitu lugu minu meelisnimekirja kogunenud. Lugusid tuli juurde näiteks tänu Wrestlerile ja Gran Torinole ning muidugi on neid veel eelmine aasta ja ka see aasta olnud. Tõtt öelda ei olegi lugusid nii palju kui esmalt arvasin. Kas ma olen liiga vähe filme näinud või lihtsalt jäävad ainult vähesed lood meelde aga kõige meelepärasemad lood on siis sellised:

1. The Wrestler - Bruce Springsteen filmist "The Wrestler"

2. Gran Torino - Clint Eastwood & Jamie Cullum filmist "Gran Torino"

3. You Know My Name - Chris Cornell filmist "Casino Royale"

4. Transformers Theme - Black Lab filmist "Transformers" Tegelikult filmis seda polnud aga hästi haakub sisu ja kogu temaatikaga

5. Caterwaul - ... And You Will Know Us by the Trail of the Dead filmist "The Invisible"

6. Samson & Delilah - Shirley Manson sarjast Terminator: The Sarah Connor Chronicles

7. If I Was Your Vampire - Marilyn Manson filmist "Max Payne"

8. The Ballad of Serenity - Sonny Rhodes sarjast Firefly

9. I Will Be Heard - Hatebreed filmist "xXx" Bänd ise on ka üks kauaaegne lemmik ja seda mitte Dieseli filmi pärast=)

10. Passive - A Perfect Circle filmist "Constatine"

The New World

Uut maailma vaatama asudes ei pannud ma tähele näitlejate nimekirjas Christian Bale nime ning seetõttu tabas mind filmi keskel positiivne üllatus. Uus maailm on järjekordne versioon John Smithi ja Pocahontase igipõlisest armastusloost, mida rikkus vaen Ameerika põlisrahvaste ja sissetungijate vahel. Peaosades Colin Farrel, Christopher Plummer, Wes Studi, David Thewlis ning vähest ekraaniaega saanud Bale. Terrence Malicku lähenemine indiaanlaste kirjeldamisesse ning nende suheitesse võõramaalastega on teistsugune. Kõige enam köitis mind Smithi ja Pocahontase koosviibimised. Alati kui nad koos viibisid valitses nende vahel vaikus. Isegi siis kui naine oli juba keele selgeks saanud. Selle asemel näidati neid mõlemaid üksteise seltskonda nautimas ning kõike seda saatis vaheldumisi, kas siis Smithi või Pocahontase monoloog. Pean hoiatama, et film kulgeb ikka väga aeglaselt. Raskema unega isikutel võib lõpuni vaatamine raskeks osutuda. Minul sellist probleemi pole. Üldiselt püüan alati filmid lõpuni vaadata. Pidevalt tekkis mulle pähe mõte, et kogu see rahulik tegevus ning üksikasjalik olustiku näitamine oli kui raamatust pärinev kirjeldus. Kõik justkui oligi jutustavas vormis. Omapärane visioon. Minu tähelepanu suutis film igatahes kõita. Mind pani imestama Colin Farrelile ja Balele antud ekraaniaja vähesus ning dialoogi nappus. Smithil e. Farrelil oli rohkem tema mõtteid väljendavaid monolooge kui tavalist dialoogi tegelastega. Tema oli esimene, kelle maailmavaade muutus pärast indiaanlaste juures elamist ning nende elu tundma õppimist. Olustiku kujutamine ning asulate rajamine oli nagu ikka. Maadeavastajad olid patriootilisusest pungil ning püüdsid oma ilusaid ideaale kuidagi reaalsusesse tuua. Kui aga satud kohta, kus ei suudeta põliselanikega rahulikult läbi ajada, siis pole loota ka nende abile karmides tingimustes, millega tavaliselt harjutud pole. Muidugi tekib ka võimuvõitlus ning kõige enam usaldatakse Smithi, kes olukorra halvenemise tõttu samuti kukutatakse. Pocahontast kehastanud Q`orianka Kilcher on tõeline iludus. Eks ta kujutaski süütut looduse poolt vormitud inimest, kelle naturaalsust hakkas varjutama Smith, Rolfe ning võõralt maalt tulnud tarbijalikud ideed. Kui kedagi filmis silmas pidada, siis selleks on kindlasti indiaani iludus. Tema uitmõtetega ning mõtisklustega kaadrid olid kõige mõjuvamad. Olin varem lugenud Pocahontase saatusest ning TNW oli sellele väga lähedal. Muusikal on ka üsna oluline roll. Eriti Smithi ja Pocahontase jalutuskäikude ajal. Kahjuks oli nii mõnigi koht kas liiga pikk või ebaoluline ning tahest tahtmata tekkis paar igavushetke. Sellest hoolimata jäi film paariks päevaks kummitama. Eriti just jutustav ning ülimalt rahulik kulgemine algusest kuni lõpuni.

7/10

Babel

Ajal mil Paabel meie kinoekraanidele koputas, jäi see mul miskipärast vaatamata. Minuga on sageli nii, et ei lähe lihtsalt mõnda filmi vaatama, sest tean, et sisu on kurvamaiguline või siis üldiselt masendav. Praegusel ajal on see sündroom muutunud. Ei taha lihtsalt käest lasta võimalusi näha kinos meisterlikke filme ainult sellepärast, et tahaks midagi teistsugust näha. Üks asi on tahtmine aga kui film on hea, siis jätab see märgi ikkagi maha. Ükskõik, mida enne arvasin. Nii oli ka siis Paabeliga. Peaks mainima, et sama asi oli ka Sügisballiga. Sõber kutsus ja kutsus, aga ma tahtsin midagi muud näha, mis ei oleks nii depressiivne. Igaühel omad vitsad.Innaritu on mulle eelkõige tuttav 21 Grammiga. Muid tema teoseid pole näinud. Okei, Powder Keg on ka mainimst väärt. See, et Paabel sügav, mitmekihiline ning mõtlemapanev on, sai kohe päris alguses aru. Peaosades siis Cate Blanchett, Brad Pitt ning tasemel kõrvalosatäitjad, kes andsid mitmetele pöördepunktidele palju juurde. Film keskendub siis 4-le loole, mis on kõik omavahel suuremal või väiksemal määral seotud. Päris alguses saab näha ameerika abielupaari Marokos reisibussiga sõitmas.

Hetk hiljem tabab naist juhuse tahtel mängiva karjapoisi kuul. Edasi keritakse aega natuke tagasi ja saab aru abielupaari omavahelisest pingelisest suhtest. Järgmisena näeb karjapoisse ehmatuses ära jooksmas kui nad avastavad, et nende relvast tulistatud kuul tabas bussi, mis kohe ka seisma jäi. Kolmas lugu tiirleb Jaapani tüdruku ümber, kes püüab oma ema surmast üle saada aga samas on tugevas stressis ning eemaldumas oma isast. Neljas lugu kirjeldab Mehhiko päritolu lapsehoidja reisi üle piiri, et jõuda poja pulmadele. Iga lugu lõpeb mingi määral traagiliselt. Jällegi mõni rohkem, mõni vähem.

Alguses ei saanud täpselt aru, mis ajahetkedel lood aset leiavad. Iga lugu on natuke nihkes eelmisega. Selline lähenemine annab ülevaate iga loo tegelaste juhtumistest ja kuidas nad lõpuks seotud on. Brad Pitti rollisooritus ei olnud just mu lemmik ega ka Blancheti oma. Just ameeriklaste loo tõsidust rikkus natuke aeglane kulgemine aga lõpptulemus korvas selle. Pigem sümpatiseerusid mulle rohkem Maroko karjuse lapsed ning traagilise lõpuga Mehhiko reisile läinud lapsehoidja, kelle päev algas rõõmsates toonides aga lõpuks muutus tema elus kõik, mida tundis. Karjusepoiste saatus lõpus võttis piltlikult öeldes kurgu krampi. See on see barjäär. Mitte keeleline vaid kultuuriline.

Ei saa mõista teist kui sinu enda eelarvamused takistavad selgelt mõtlemast. Siin filmis on takistused erinevad. Isa ei suuda tütart mõista ega aidata. Mees püüab lootusetult oma naist päästa, mida takistab jällegi poliitilised olud. Üks sõimab teist ja tulemuseks asjade aeglane kulgemine, mis oleks võinud viia halbadele tagajärjedele. Karjuse kohene tapjaks tembeldamine. Selle asemel, et olukorda mõista ja saada aru, kuidas miski juhtus hakatakse hoopis kohe jõudu kasutama. Lõpuks mõistetakse kui tühisel põhjusel surid või said haavata mitmed inimesed. Jaapani tüdruku murdepunkt oli kõige imelikum ja tükk aega ei saanud ma temast aru.

Kurttumm tüdruk, kellel on raskusi enda väljendamisega mõistab aegamisi oma kaotust. See küll laheneb kummaliselt aga arusaadavalt. Visuaalselt kena, kaasahaaravad tegelased, mitmekihiline sisu, mõtteid tekitav lõpp - see ongi Paabel

8,5/10

AVGN: Game Over

Niisis, on välja tulnud uus Nerdi mäng. Eelmist varem mänginud ei ole. Game Over peaks aga igale Nerdi jälgijale meelt mööda olema. Mulle vähemalt on. Mängus on kõike, mida tahta. On olemas Nerdi kõnepruuk, mootorsaed ning veel ja veel. Kellele mäng liiga kerge on, siis peaks ikka ka surma saamist proovima, sest see on lihtsalt lahe. Ise olen veel paar levelit läbi teinud aga olemas see mul on. Saab tasuta alla laadida ja järjekordset AVGN-i üllitist naerdes nautida.
Link siis ka: http://www.mediafire.com/?xemmdzj2tyi
PS. Alguses võtab laadimine ligi 5 minutit aega nii et peab olema kannatlik või nagu laadimise juures olev tekst teatab - so be fucking patient.

The Horsemen

Blade Runner [Final Cut]

Blade Runneri näol on minu jaoks järjekordselt tegemist filmiga, millest olen palju kuulnud ja mida vilksamisi olen näinud aga pole kunagi teist korralikult üle kaeda saanud. Nüüd sai see kohutav viga korvatud ja hinnatud Ridley Scotti ulmekas ära vaadatud. Filme noore Fordiga peaosas on alati lust vaadata. Eriti pean silmas Star warsi seeriat, kust Fordist on kõige meeldejäävam tema pidevalt viltune suunurk. Nüüd, kus BR vaadatud, ei mõista ma, miks see mul siiani vaatamata oli, sest välja tuli see ju pärast Alienit, mis on iga endast lugupidava filmifänni lemmikfilm=)

Esiteks, meeldib mulle väga Scotti loodud futuristlik ühiskond. Selline idee meenutab paljude uuemate sarjade/filmide tulevikunägemusi. Esimene mõte tänaval hiinlasi kõndimas nähes oli kohe, et nii on ka mu lemmiksarjas Fireflys. Tulevikuga üle piiri ei mindud. Olid küll õhuteid mööda liikuvad masinad aga olid ka traditsioonilisel viisil ehk mööda maad liikuvad masinad. Linn oli säilitanud oma endise näo. Igal pool on ikka räpased agulid, mahajäetud hooned ja üldse sellised kohad, mis meile praegu nii tavalised olid. Olgem ausad. 

Film tehti 1982 ja kujutati aastat 2019. Siis võis mõelda, et nii suure ajavahemikuga muutub palju aga praegu vaadates oleks tegu justkui praeguse ajaga aga lisandunud on kosmoserännud ning igat sorti masinad. Kohe alguses tutvustatakse ka olukorda. Maaväliste piirkondade avastamiseks ning seal kaevandustel töötamiseks on loodud Replicandid, kes on inimestele äravahetamiseni sarnased. Ainuke erinevus on see, et Replicandid ei suuda inimemotsioone jäljendada. Selle asemel areneb neil selleks oma viis. Ford kehastub siis Rick Deckardiks, kes on nn. blade runner. 

Ta kuulub võimude hulka, kes tegelevad Replicantide kõrvaldamisega, et nad ei sulanduks linnarahvaga kokku ega hakkaks elama kui inimesed. Replicandid said tagaotsitavateks pärast maavälises koloonias toimunut mässu. Pärast intsidenti kuulutati kõik Replicandid hävitamisele ning loodi selleks ka vastav võimuorgan. Maale tagasi saabuv kosmoselaev kaaperdatakse 4 Replicandi poolt, kes suunduvad ristiretkele, et pikendada oma eluiga. Nimelt on iga "skin job" 4 aastase kestvusajaga. Ühte neist kehastas ka Rutger Hauer. Deckard, kes on tegelikult erus saadetakse Replicante leidma.

Alguses arvasin kohe, et tean juba, mida nendest inimmoodustistest arvata. Et nagu tapamasinad, kes jäljendavad inimesi. Küllalt näinud sellist teemat juba. Nojah, minu pealiskaudne arvamus löödi uimaseks ja visati pimedasse nurka. Inimesed, mis inimesed. Nendel sai vahet teha ainult tänu seadeldisele, mille kasutamisel küsiti kahtlustatavalt kontrollküsimusi ning testi käigus muutub siis subjekti iirise suurus. Kogu filmi aja nautisin seda teatud kuma, mis kõike ümbritses. Näiteks koht, kui hiinlane viib Deckardi jaoskonda, siis on hästi näha, kuidas auto tõuseb sombusest linnast tuled läbi hägu kumamas. Selliseid hetki oli veel.

 Suured plusspunktid selle eest igatahes. Replicandid olid sellised veidrad kujud. Võisid kohati olla isegi mõistvamad kui inimesed. Sellega seoses meenus kohe lõpp Haueriga. Võimas lihtsalt. Replicantide tootjafirmas sattus Deckard kokku Rachaeliga, kelle olemus ei olnud täpselt nii tühine ja saatus ei olnud nii kurvamaiguline kui nii mõneski kohas arvama hakkasin. Meeldis väga Scotti lähenemine. Stseenides oli rõhutatud rohkem tegevust kui ümbrust. Mitte, et ümbrus siis halvemini teostatud oleks. Seda mitte. Lihtsalt mulle tundus nii. Eks iga vaataja näeb filmi erinevalt. Ford on andekas igas vanuses. Selles pole kahtlust. Scott on oma ala meister. Ka selles pole kahtlust. Film kannab sisu tugevalt edasi, pinge kasvab pidevalt ja hajub alles lõpus, kui Ford paberkujukese üles tõstab. 

9/10