Franklyn - poster, trailer

The Horsemen - poster

Terminator Salvation promo klipid

Sex Drive

Esmasel vaatlemisel tekkis kohe kerge võrdlus "Euro Tripiga", mida olen juba lugematuid kordi uuesti vaadanud ja ära pole siiani tüüdanud. Seksiralliga aga nii ei olnud. Sõbra soovitusel võtsin selle ette ja vaatasin ära aga sellist muljet nagu Euroretk see ei jätnud.
Kuidagi liigselt kulunud on teismelise eneseleidmise või tegelikult esimese kepi saamise noortefilmid. Mere taga toodetakse neid nagu Vändrast saelaudu ja vahetevahel pistab mõni meeldejääv filmike ennast masside seast välja. Kas see nüüd tervikuna nii meeldejääv oli, aga omad hetked filmis olid. Lühidalt siis sisu ka. Ian võtab sõbrad kaasa ja läheb netisõbrannaga kohtuma, lootes samal ajal, et saab lõpuks oma elumuutva kogemuse kätte ja ta vend, kes ta vastu räige mölakas on, hakkab teda austama. Nagu ikka ei lähe asjad plaanipäraselt.
Ian on siis selline poisiklutt, kellel puudub enesekindlus teha midagi uut ning püüab kõigest väest kodus hea välja näha aga see ei kuku tal hästi välja. "X-Men"-ist tuttav James Marsden mängib Iani venda, mis kukub tal pärast Cyclopsi rolle üsna hästi välja. Pidevalt vennale kuidagi haiget tegev tüüp, kes austab oma autot ülikõige ja lõpus saab tema kohta kohutava saladuse teada. Muidugi on selliste filmide juures kohe kohustuslik 2 poissi ja tüdruk, kes lähevad reisile ja seal olles avastavad midagi, mille suhtes on nad varem pimedad olnud. Iani naistemehest sõber Lance oli üks filmi koomilisemaid tegelasi. Seth Greeni ei peagi mainima, sest ta on nii või naa hea. Lance naistemagnetina ei olnud nii koomiline kui kõva mehena erinevates olukordades. Nagu vanglas olek ja veel mitmed teised. Väga absurdne kui oled vanglas ja käratad mingi suure jõmmi peale korra ja see taandub kohe ja annab patsu ka respekti märgiks. Seth Green amishina oli teine pärl ja ega neid rohkem ei leidunudki. Seth Green oli siis amish Ezekiel, kes parandas seksirallijate autot. Kummalisel kombel teadis ta kõike tänapäeva tehnikast ja pildus sarkasmi igal hetkel kui sai. 2 stonerit olid ka ägedad. Muudkui tüütasid kõiki ja lõpuks said mis tahtsid. Lõpp oli nagu ta oli. Mõistmine, et elu armastus on kogu aeg kõrval seisnud oli läägemast läägem aga selle varjutas kulminatsioon parklas netibeibega ja tema kaaslasega, Lance poolt rautatud naise mehega, Iani vennaga ja ülejäänud seiklejatega. Iani sõõrikukostüüm oli ka päris hea. Unrated versiooni pole veel näinud aga võimalik, et hinne tõuseks ka siis, aga praegu jääb:
6/10

Yes Man

"Yes Man" on täpselt selline, mida IMDB-st lugedes võib arvata. Et tegemist on lihtsa heatuju filmiga, millel on kindel moraal inimkonnale. Noh, selline positiivsus on tegelikult igas teises filmis. Peamine põhjus, miks üldse vaadata seda on kindlasti legendaarse kumminäo osalus. Ilma Carrey veidrusteta poleks "Yes Man" kindlasti nii naerutav kui kellegi teisega. Kuigi samad vanad naljad ja näo venitused kumasid läbi kogu filmi suutis see mind ikkagi mõnes kohas naerma panna. Kindlasti pole tegemist viimase aja parima Carrey komöödiaga nagu mõnes kohas mainitud on. Lihtsad naljad ja humoorikad tegelased tegid oma tööd hästi. Carl Allen on elule ei ütlev mees. Ei lähe ta sõpradega välja ja ei püüa uusi kontakte oma elus luua. Ühesõnaga rutiinne mees, kellel on äärmiselt igav elu. See kõik muutub kui Carl kohtab oma vana tuttavat, kes soovitab tal minna "Jah" seminarile, kus mees nimega Terrence Bundley veenab inimesi elust viimast võtma. Nagu ikka võtab Carl asja liiga tõsiselt ning tagajärjeks on öö läbi pidutsemine, rahaline laostumine ja endale kena sõbranna leidmine. Olles suhteliselt alles "Get Smartis" Terrence Stampi näinud, siis oli tema osalemine ka küllalt positiivne. Igal pool mängib ta veidrikke. Isegi KAOSE ninamehena oli ta omaette imelik frukt. Zoe Deschanel jäi esmalt silma "The Happeningust" ning siin oli tal samuti veider roll. Omapäraste hobide ja igapäevaste tegevustega tegelev neiu, kes osaleb kummalise muusikaga bändis. Eriti lahe oli Carli boss. Prillidega inglane, kes kutsus teda kogu aeg kostüümipidudele ning üldse tegi veidraid nalju. Kui mul selline boss oleks, siis väldiksin ka arvatavasti teda. Äkki kutsub veel Harry Potteri peole vms. Carli sõbrad olid sellised igapäeva vennad, kellest ühe tundsin kohe ära. See oli "That 70s Show"-s Hyde rollis olnud Danny Masterson. Jim Carrey did it again! Vanad naljad jälle värskes kuues. Kogu tema "Jah" teraapia oli omamoodi komejant. Andis kodutule telefoniga rääkida, kellel oli väga paljudele inimestele helistada ja kohtus hüperaktiivse naisega, kellega koos tegi läbi sada imet sh. fotojooksmine ( või kuidas see oli?) ja mööda maad reisimine. Carli kimbatust oma "jah" sündroomiga oli hea parastav jälgida. Sõbrad kasutasid teda ära ja sattus kogu aeg lollidesse olukordadesse. Tekkis paralleel ka "Liar, Liar"-iga. Seal ei tohtinud ta valetada. Teeb peaaegu sama välja, sest põhimõtteliselt ta valetas alati kui ütles, et ei saa välja minna või siis vastas igale pakkumisele ei.
Carl Alleni tegelane oli omamoodi päris lahe. Lahe oli ta tegelikult pärast seminaril käimist aga pärast seda kui ta mõistis, et ta ei pea mitte kõigele jah ütlema, vaid ta peab elule jah ütlema, siis tuli välja tema enda isiksus, kes tegi alati midagi tavatut ja ootamatut. Deschaneliga sobis Carrey hästi kokku. Carli pidevalt irnuv nägu ning Allisoni hiigelsuured silmad ajasid juba iseenesest naerma. Üldse oli kogu film häid naerukaid täis pikitud. Eriti nuriseda ei olegi. Hea meelelahutus, muud midagi. Paari päeva möödudes hakkab film küll vaikselt juba ununema aga inglasest bossi repliik jäi mul igatahes kauaks kummitama: "We are spartans! You are 301".
Kuigi seda kohta vist filmis ei olnudki vaid oli ainult traileris või mu mälu petab.
7/10

Terminator Salvation Empire cover

T:TSCC - SE2 E15 - Desert Cantos

Seekordne osa oli taas selline, mis on osadeks jaotatud. Tegevus ei ole küll erinevatesse aegadesse jaotatud nagu ühes eelmises oli aga iga osa oli oma pealkirjaga. Jaotus oli siis selline: The Vigil, The Church Service, The Motorcade, The Burial, The Wake, The Recessional. Nagu eelmises selgus, siis Weaver käis pikendatud kätega tundmatu firma töötajatega lustimas ja lõpus lasi kogu kupatuse veel õhku ka. Desert Cantos jätkab täpselt sealt, kus eelmine lõppes, kui Sarah, Derek ja John otsustavad selle firma kohta infot leida ning lähevad hukkunute matustele ja püüavad sealsete leinavate omakeste kaudu midagigi kasulikku leida. Välja tuleb aga hoopis midagi muud. Firmast ei tea keegi mitte midagi. Nagu oleks maa alla vajunud. Ise ei suuda veel punkte omavahel ühendada. Kas firma tegevus on SkyNetiga seotud ja miks Weaver selle ära põrmustas? Iseenesest mõtleks kohe, et Weaver leidis, et firma olemasolu on tema plaanide vastu ning et täita oma missioon võib teiste missioone katkestada. Muidugi ei tea ma siiani, mis on Weaveri minevikus viibimise põhjus. Mis võib olla tema mission ja kuidas on see seotud John Henryga? Suurejooneline plaan käivitada SkyNet varem kui enne. Täitsa võimalik.

Thomas Dekker tundus alguses natuke liiga pingutav aga nüüd olen juba harjunud tema etteastetega aga vahetevahel on mõnel hetkel ikka selline mängulik tunne sees. Ei tundu, et ta võtaks rolli väga tõsiselt või lihtsalt omavolitseb rolli kallal natuke. Lena Headey valikuga ei saa üldse nuriseda. Mida rohkem teda näen, seda suurem on sümpaatsus tema vastu. Märkasin, et tal on veel eelmine aasta valminud õuduka sugemetega The Broken. Kui selle oma käte vahele  kunagi saan, siis püüan üle vaadata, sest olen teda tegelikult vähe filmides näinud. Siiani olen teda silmanud 300-s, The Brothers Grimm, Merlin, Onegin ja ongi kõik.  

Stsenaarium on see, mis on mind selle sarja juures hoidnud. Oleks kõik nagu lahtised kruvid ja seostatakse omavahel suvalisi asju, siis vaevalt oleksin, siis nii pühendunud kui praegu. Noh, mis pühendus see ka on. USA-s jooksevad kõik näitlejatele järele ja kogu elu tiirleb sarja üle arutamisest. Mina olen veel see normaalse huviga nö. fänn. Ajaliinidega pandi natuke pange küll aga kõik ülejäänud seosed on ilusti selgitatud või ootavad veel selgitamist.

Firma, Weaveri ja SkyNeti vahelist seost veel täielikult ei mõista aga aimata võib, et midagi olulist see endaga ikkagi kaasa toob. Ülisalajane firm, kelle turvatöötajad jälgivad kõikide omakeste kodusid ning kõrvaldavad neid, kes lobisema on hakanud. Mida firmas ikkagi nii salajas hoiti selgus osa lõpus kui väikesest veeloigust ilmus midagi T3-st tuttavat. Weaver õpib endiselt inimeste loogikat ning loomust. Hea näide oli kurbus, mida peaks iga naine tundma oma mehe surma puhul. Huvitav koht oli ka see, kui ta kutsus tütre oma sülle istuma ja tütar ütles, et issi süljes oli soe aga ema omas on külm ja Weaver vastas: I Know. Vastastikune mõistmine vähemalt olemas.

Cameron võib tõesti väga creepy näida kui ta oma ülistiilsetes riietes alatasa Johni jälgib ja seisab nagu post ning silmi ei pilguta. See ongi aga tema võlu. Emotsioonitus annab rollile oma raskuse ja põnevuse. Eriti kui ta järsku nutma hakkas, nagu juhtus Allison From Palmdale osas. Josh Friedman lubas, et Cameroni plahvatusest tekkinud viga hakkab jälle tema olemust mõjutama ning et lõpuks saame teada, kes Weaver on ja Jesse taustaloo selgitus pidi ka ilmnema. Jään ootele üha kasvava huviga.

The Colonel - trailer

Mel Gibsoni ülisalajane film kodusõjaaegsest kolonelist, kes läheb kurjusega võitlema. Seda näidati pärast Oscari galat saates "Jimmy Kimmel Live". Kuigi sellist filmi küll mitte kunagi ei ilmu, on trailer igati hea fantaasia vili ja veel Gibsoniga ka!

Revolutionary Road

Kui juba ühe Winsleti filmi vaatasin ära, siis pidin ka teise vaatama. Käesolev teos põhineb siis Richard Yatesi samanimelisel novellil. Lugedes natuke ühteteist Yatesi kohta panin tähele, et oma eluajal sai mees sama raamatu eest kõvasti tunnustust ning nüüd tehti siis ka Oscareid jahtiv film.Pärast Titanicut pole Winslet ja DiCaprio koos esinenud aga nüüd on nad taas koos ekraanil ja peaks ütlema, et keemia, mis nii paljusid Titanicus südamepõhjani liigutas, on siiani alles. Mitte küll enam päris samal kujul aga vähemalt on ta olemas. Pikemalt polnud varem sisu uurinud ja kuna filmiplakat on "The Readeriga" üsna sarnane, siis tekkis peas mingi ähmane arusaam draamast, kus mees ja naine saavad elavad kuskil sõjaaegsel maal ning nende elu ohustab sõda. Ei tea, miks mulle selline jama pähe kargas aga sellegipoolest on plakatid sarnased. Mõtlen just neid valgeid versioone, kus keskel on tegelased näha aga see selleks. "Revolutionary Road" polnud üldse see, mida ootasin. 

Sissejuhatus on väga aeglane ning aegamisi avaldatakse härra ja proua Wheeleri salajased unistused ning et nad on väga erilised kui võrrelda teiste kuivade ja rutiinsete endaga rahul olevate äärelinna elanikega. Kuna tegemist on abielupaari probleeme lahkava draamaga, siis jäi kogu teema äärmiselt võõraks. Pole ma ei abielus, ei ela äärelinnas ning ei taha oma elus midagi drastiliselt muuta. Vähemalt hetkel mitte. Kes teab? Kunagi elan ka vaikses äärelinnas võib olla ja unistan põnevamast elust, kus saan oma kauaaegseid unistusi täide viia. Nääh, vaevalt. Kuskile äärelinna ma küll nüüd ei koli.üüd kaldusin teemaga juba isiklikule tasanadile aga ärge kartke, oma blogi enda igapäevaprobleeme lahkavaks kohaks ümber kujundama veel ei hakka. Kogu film oli huvitava montaažiga ning heliribaga, niipalju kui seda seal oli. DiCaprio on ikka omas mullis. Selliseid näoilmeid ja muid emotsioone nägin juba Spelbergi "Catch Me If You Canis". 

Võib olla mulle lihtsalt tundub, et DiCaprio sarnaneb kõikides oma rollides eelmstega. Igatahes, nii mulle paistis. Olles alles Winsleti näinud natsikurjategijat kehastamas, oli tore vaheldus näha teda tavalises rollis ehk antud juhul pereema omas. Wheelerid on juba mõnda aega Conneticuti äärelinnas elanud ja paistavad oma eluga rahul olevad. Tegelikult painab neid mõlemaid soov olla keegi teine ja teha mdagi muud. Mitte, et neile oleks pere kasvatamine vastu aga kunagi kui nad kohtusid, siis valdasid mõlemat suured soovid ja teadmine, et elu ootab veel ees ja võib palju huvitavat ja silmaringi laiendavat korda saada. Kui ükskord perega maha saad, siis enam muule ei mõtle ja aegamisi ähmastuvad unistsused rutiinsesse ellu kuni ükskord nad taas avastad, siis tulevad need hinge vaevama ning elumuutvaid plaane tekitama.

Nagu enne mainisin, siis jäi teema mulle võõraks. Ei suutnud ma endale aduda Wheelerite kurbust ning soove põgeneda neid aheldavaist äärelinna ahelatest, aga samas mõistisn vabalt, kuidas võib selline elu tekitada soovi teha midagi teistsugust. Mis on teistsugune? Äkki naisepetmine või hoopis tüütute naabrite närvivapustuse saanud poja külastamine. Revaolutionary Roadil tehti mõlemat. Ei ütleks, et see oleks elu põnevamaks muutnud aga kindlasti muutis Wheelerite tahtejõu oma soove täitmiseks tugevamaks. Otsustatakse Pariisi kolida ja mis naabrid ütlevad. Nemad vaatavad neid nagu oleksid nad peast soodaks läinud ning nad tuleb kiiremas korras selgusele tagasi peksta. See, et ühed suudavad köidikutest vabaneda aga teised mitte muutus filmi jooksul üha huvitavamaks teemaks. Eriti kui seda toob kogu aeg esile naabrite närvivapustuse saanud poeg John. Muideks, selle rolli eest kandideerib Michael Shannon ka Oscarile. Tema roll oli kindlasti meeldejääv aga mitte Oscari vääriline. Ta esindas kui Wheelerite mõistuse häält. Ta mõistis, et Wheelerid on erinevad ning nad suudavad ja tahavad sellisest elust lahkuda, mida ka John põlgab. 

Asjad ei lähe nii nagu plaanitakse ning suurtest uhketest plaanidest jääb alles vereplekk põrandal, mis ootab ära koristamist. Mõlemad küll tahtsid oma liigselt mugavast elust lahkuda aga kui teha mugavus veelgi mugavamaks, siis tekivad kahtlused, kas on vaja üldse lahkuda ja siin ilmnebki loo moraal. Sa võid soovida oma elult mida iganes aga kui elu sind hellitab ja su pere soosib, siis miks teha midagi muud kui elu läheb aina paremaks. 

Lõpp hämmastas mind.  Ülejäänud film oli mulle võõras aga teema mingil määral huvitav. Muidu ei kirjutakski nii palju vist. Lõpus meeleheitest korda saadetud teod ning ütlemised tõid kaasa kurvad tagajärjed. 

Peaks mainima ka, et Wheelerite omavahelisi pingeid tõusmas ja langemas näha oli peaaegu sama huvitav kui jälgida, kuidas hullumeelne maniakk ilusaid tüdrukuid taga ajab. Lõpp aga oli see, mis tekitas tunde, et see film ikkagi mulle meeldib. Üldiselt jättis külmaks aga lõpu pööre ning härra Wheeleri kurbust ja meeleheidet täis jooks äärelinna ühesuguste majade vahel, mida saatis kena muusika ning aeglustatud pilt, määras mulle ära, et hoolimata ebahuvitavast sisust suutis "Revolutionary Road" mind liigutada

8/10

The Reader

Nüüd on veel parimale filmile kandideerivatest näha Milk, mille jätsin just meelega viimaseks, sest hoolimata positiivsetest arvustustes on see kõige ebahuvitavam. Kes teab, äkki hoopis üllatab mind. Eks vaatab.

2008 paistab olevat Kate Winsleti aasta. Osales Sam Mendezi ning Stephen Daldry filmides, mis mõlemad kandideerivad päris mitmele Oscarile. Viimati ehk saigi Winsleti "Finding Neverlandis" näha. Kuigi vahepeal oli ka päris korralikult rollisooritusi, pole ma nende peale veel sattunud.

"The Reader" oligi umbes täpselt selline nagu sisimas juba ette teadsin. Tõeline oscarifilm. Kui see ei saa võitu, mis siis veel saab? Kummaline on see, et mõni aeg tagasi osales Winslet ka Extras, kus ta mängis ka holokaustiga seotud filmis ja veel mainiti, et nüüd saab kindlasti Oscari, sest II Maailmasõjaaegse sisuga filmid saavad selle alati. Noh, nii nüüd juhtuski. 

Sisu tiirleb noore Michaeli ja temast päris korralikult vanema Hanna Schmitzi armuloo ümber. Hanna varjab endas aga saladust, mis tuleb Michaelile ilmsiks alles pärast mitmeid aastaid kestnud eemalolekut. 

Kate Winslet sai tõesti väga hea tööga hakkama. Kiidan teda suurest haipimisest hoolimata. Esimestes kaadrites Winseltiga ei tundnud teda äragi. Näojooned on samad aga eemalt oleks nagu teine inimene. Hanna Schmitzi roll just kergete killast ei olnud. Pidev paranoia ja kummitavad mälestused üleelatust ning hiljem oma saatusega leppimine ning ülestunnistus. Viimati sai nii palju keha näha vist siis Titanicus, aga ega siin ei priisatud. 

Paljas keha välkus igas teises kaadris. Ralph Fiennesi osa oli jällegi tugev nagu alati. Tal on võime mängida kaotatud armastusega ning traagiliste saatustega osi väga hästi. Fiennes alustas ja lõpetas ning seda mitte just südantliigutavalt aga nii nagu üks sõjadraama peakski. Kas Winslet väärib nii suurt tähelepanu? Kindlasti. Kas see on 2008-nda aasta parimate filmide seas? Kindlasti aga originaalse žüseega ning kogu temaatikaga "The Reader" eriti ei hiilga, sest juba sisututvustust lugedes võib aimata, kuidas film algab ja lõpeb. Ega palju mööda ei pannudki, välja arvatud Schmitzi saatus muidugi. Hiljem kui Schmitz vanglas viibis võis juba aimata, miks tõesti see roll võitu väärib. Winsleti väsinud silmad ning kurnatud nägu kandis endas nii kahetsust kui ka lootust parema järele. 

David Krossi osa ei saa ka mainimata jätta. Päris korralikult sai tema vanusele mõeldes hakkama. Ei tea, kas oli väike kramp ka sees, kuna oli nii suurte tähtedega ühises filmis. Temaga peaosas olen näinud "Knallharti". See on ka meie kinodes jooksnud kui ma nüüd ei eksi. Juba seal oli tema andekust märgata aga tegelikult väga suurt näitlemisvõimet "The Readeri" roll ei vajanudki. Mulle ta istus hästi ja ilusti suutis rolli edasi kanda ka täiskasvanud Michaelile.

Sisaldas küll juba kasutatud teemat aga omad erilised elemendid suutsid vaatamise päris nauditavaks muuta. Ei kurda vähemalt igavuse pärast. Tegevus oma mõtet ei kaotanud, igal asjal oli eesmärk. Kui esimene pool oli armastusfilm, siis teine pool kohtudraama. Oma teatud oskuse puudulikkuse tõttu, mida ta väga häbenes, nõustus võtma süü enda peale koonduslaagrites korda saadetud õuduste suhtes. Eks päriselt on ka II Maailmasõja käsitlemine filmides väga huvitav olnud. Alati jälgitakse, kas faktidest kinni peetakse ning hinnatakse kõrgelt neid filme, mis tuletavad neid aegu meelde ja suudavad vaatajates teatud kurbust tekitada. 

Film, mis on oma temaatika poolest huvitav, teostuselt väga viis ning põhimõtteliselt oleks tegu kui ühemehe showga ehk siis antud juhul Winsleti omaga.

8/10

Inglorious Basterds - posterid

Black Sunday

Tegu on siis teise filmiga Soprano poolt välja pakutud programmis Ühine filmi vaatamine vol.2. Esimene mõte oli, et et teggu on hoopis Thomas Harrise raamatu põhjal vändatud filmiga aga ma eksisin. Tegu on Mario Bava horrorfilmiga, millest pole ma igatahes varem kuulnud. Ei ole üldse palju selliseid filme vaadanud, nii et ei oska ka õieti neid hinnata. Kõik tundus kuidagi väga võlts ja ülepakutud aga eks ma lähen tegelikult tolle aja piiridest välja. Kindlasti võis 1960-ndatel päris tugeva teosega tegemist olla aga mulle ei suutnud see suurt midagi pakkuda. 

Film oli üdini must-valge ja selle all ei mõtle ma filmi värvi, vaid hoopis kohustuslikke elemente igikurjadest ja üdini headest tegelastest. Kuri oli nii halb kui olla sai ja Katja ning tema ustavad sõbrad olid nii süütud ja siirad kui veel olla said. Mõnes mõttes oli tore jälgida tolle aja arusaama tõelisest horrorist, kus kohutava muusika saatel neab keegi kedagi oma suurte silmadega ja viib kõiki enda teel hukatusse. Keskpaigas hakkasid mulle vastavad stereotüübid juba meeldima. Kui alguses oli näitlemine väga pinnapealne, siis lõpu lähenedes võis teatud kaasaelamise tunne ka sees juba olla. 

Muidu ei suutnud kuidagi kaasa tunda tegelasele, kes tagus kepiga plastikust nahkhiirt heitlesid hingesegaduses pildi ees, mis pidevalt muutus. Igatahes peaks mainima, et efektidega oli palju vaeva nähtud. Eriti põnev oli nõia silmade tagasi tekkimine, mis meenutas mulle kohe kolmapäevast Heroeste episoodi, kus Claire isal ka silmas olev auk kinni läks aga see selleks. 

Meeldis väga sissejuhatus. Mul on teatav nõrkus, kas siis ajalooliste või muude filmide suhtes, mis algavad monoloogiga, kus hääl jutustab iidsetest aegadest või mis ja kuidas keegi surma sai ning nüüd surmast tagasi tulles kättemaksu vannub. Hiljem tundus küll, et just professori hääl oli jutustaja olnud aga ma võin eksida ka.

Ükskõik kui kriitilise pilguga ma seda selle vanuse pärast vaatasin, siis tuleb ikkagi au anda, et selline tasemel efektidega kuigi äärmiselt etteaimatava sisuga ja tegelaste saatusega filmike tehti. Meeldis üldine mõte ja ka teostus, aga tegelaste kuiv dialoog ning suhteliselt etteaimatav sisu peletas huvi edasise arengu ja kõige muu suhtes.

6/10