I Love You, Man

Jason Segel on ainuke põhjus miks veidra ja valesti mõistetava pealkirjaga komöödiat üldse vaadata, sest kes on näinud "How I Met Your Motherit" teab, et Segeliga eksida ei saa ja nii oligi. Segeli kehastatud Sydney Fife on pealtnäha muretu elulaadiga tegelane, kes ei kohku mitte millegi ees. Filmi situatsioonikoomika muutub Segeli saabumisega kohe teravamaks ja julgemaks, sest peategelast kehastavas Paul Ruddis pole midagi naljakat. Ta püüab ja püüab, aga välja ei tule ikka mitte midagi. Rudd ei ole näitlejana hea, kuigi temalgi on olnud omad momendid. Film on arusaadavatel põhjustel päris ropp, kuigi heatahtlik hoiak võtab lõpuks siiski võimust, pereväärtused võimutsevad ning sõbrad lepivad, nutavad ja kallistavad. Rushi fännamine oli lahe nüke ning Lou Ferrigno sisse toomine tasus end mitmekordselt ära juba seetõttu, kuna ammunähtud Hämmastava Hulgi viide tagas nostalgialaksu, mis omakorda võimendas situatsiooni koomilisust. Tegemist on üsna tavalise malli järgi loodud komöödiaga, millele sarnanevaid ilmub iga aasta. Mitte millegagi originaalitsev ega üllatav film on hea paari tegelase tõttu ning mõned hetked Rushi kontserdil ja Ferrigno seltsis tõstavad niigi kesist seisu mõnevõrra paremuse poole.

Sisu ei ole just kõige paeluvam. Mõte leida ainult naissõpru omavale mehele ka teisest soost sõpru on kuidagi igav ja mittemidagiütlev. Pigem koorub lahti soov olla sõprade keskel ja samas unustamata ka perekonda. Ära peaks mainima ka Jon Favreau, kes on eelkõige tuntud Iron Mani lavastajana. Favreau vastutab filmi kõige meeldejäävamate ütluste ja naljade eest. See mees on tõsiselt andekas, kas siis lavastajana või näitlejana. Andy Samberg on mulle tuttav The Lonely Island`ist, mis on üks ütlemata andekas bänd, sest pilab kõike seda, mida mina siin ilmas ei salli. 6/10

Step Brothers

Will Ferrel on andekas koomik, kelle võimekust vaatajaid naerutada piiravad üdini halvad rollivalikud või läbinisti mädad filmid, kuigi roll ise võib olla kui päikesekiir tumenevas taevas. Old School on ehe näide Ferreli talendist ja ega Ron Burgundy ning Ricky Bobby ka kaugele maha jää. Õnnestunud filme tal siiski jagub, aga üldist heaolu hakkab vaikselt rikkuma mittemidagiütlevad ja huumorivaesed filmid, mis on koomilised üksnes mõne pisikese nüansi poolest, aga muu on labane huumor, mis polegi isegi nii loll, et oleks omas absurdses kastmes naljakas. Step Brothers kuulub Ferreli ebaõnnestunud filmide hulka ja kahjuks on see suur tühi hulk üha suurenemas. Kuuldavasti ei tohiks Land of the Lost pettumust valmistada, mis on omakorda hea põhjus see ära vaadata, sest Step Brothers ei sisendanud minusse just väga palju entusiasmi. Kurb tõsiasi on ka see, et Ricky Bobby taga olnud meeskond ei suutnud kasuvendade vahelist vihalõõma korralikult sütitada, kuigi taoline mõte ei olegi komöödia jaoks kõige halvem, aga sisust, eelkõige huumorist jäi mitmelt poolt vajaka. Vaatamata tegelaste vaimunõrkusele ja huumorivaesusele kerkisid esile mõned üksikud naljad, mis olid piisavalt kõrge absurdsuse taseme tõttu koomilised, aga midagi enamat ei tohiks vendade võimuvõitlusest pajastavast loost küll midagi leida. Halenaljakas on ka see, et filmis tuuakse esile ka loo moraal, mis muutub niivõrd mõttetuks ja ebaoluliseks, et filmi lõppedes võib nutta või naerda, aga ega siis ka midagi paremaks muutu. 4/10

Terminus

Lühifilm mehest, keda jälitab kriipsujukulaadne betoonist olevus, mis on mehe kannul iga päev, iga minut ja iga sekund, ajades vaese kontoritöölise hulluksminemise piirile. Mida rohkem aega mees vaikse, kuid veidrat tantsu harrastava olevuse seltsis veedab, seda rohkem hakkab avarduma teda ümbritsev maailm. Erinevate kujudega olevused on iga tänaval mööduva inimese selja taga. Igaühel on oma isiklik olevus, mis defineeriks justkui vastava isiku olemust või siis materiaalsuse taset. On vaid valitud inimesed, kes näevad neid järgivaid olevusi, aga need vaesekesed ei ela just väga kaua, sest pärast tõe avastamist muutub maailm hirmutavaks ja rahu ei saa enam hetkekski. Maailm on sama hirmutav olnud kogu aeg, aga nüüd, kui silmad on avanenud, ei suudeta enam niimoodi elada, aga kinni seotud silmadega oli rahu majas. Lühifilm on lavastatud ja kirjutatud Trevor Cawoodi poolt, kes on probleemile lähenenud vägagi innovaatiliselt, pakkudes midagi uut, mis on mõttelt originaalne ning ega teostuslik pool samuti väga palju maha jää. Lühifilmi kohta pakutakse seedimiseks mahukalt materjali ning kui District 9 kaasstsenarist Terri Tatchell saab valmis stsenaariumi täispika versiooni jaoks ja Kanada kodanik Cawood lavastajapukki istub, siis ootaks seda filmi kohe kõrgendatud huviga. Andeka lühifilmi eest 8/10

Big Fan

Big Fan on spordikomöödia/draama, milles vaadeldakse sporti läbi ühe omapärase, omamoodi heidikulaadse isiku silmade. Spordiks on ameerika jalgpall, mida ma ei salli silmaotsaski, aga õnneks ei viida filmis kaamerat kordagi staadionile ja mäng jääbki minu õnneks nägemata. Korra või paar seiratakse mängijat ja pallilöömist, aga see on ka kõik. Spordifilm tõesti, aga selle vahega, et sport (õigemini selle jälgimine) on kellegi eluviis, igavene armastus, kättesaamatu unistus, mille poole ikka ja jälle püüeldakse ja viimane lohutus, väljapääs nõuetest ja sundusest, reaalsus, kus eksisteerib ainult mäng ja ei miski muu. Suure fänni suurt elu lahkav jalgpalliga seostuvat furoori täis filmi ei mõjunud mulle järjekordse USA toodanguna, ka mitte väikese iseseisva filmina, vaid hoopiski inglise tükina, mis on üpriski kummaline arvamine, sest tegemist on läbinisti Ameerika teosega ja seoseid Inglismaaga paistab vähe olevat, kui neid üldse on. Big Fan meenutab teostuse, näitlejate ja lavastajatöö järgi inglise filme, aga mis seal salata, see muutiski jalgpallifänni rutiinse elu rööbastelt vajumise jälgimise veelgi paremaks. Hea on mõelda, et erinevad lavastajad võtavad teistega koostööd tehes igalt poolt malli, omandades niimoodi omadusi, mida selle maa filmilt tegelikult nii nii väga ei ootakski, kuid eelmine aasta üllatusi jagus ja neid tuleb kohe kindlasti veel.

Patton Oswalt kehastab oma ema juures elavat Pauli, kes armastab tulihingeliselt jalgpalli, kuid ei soostu oma lemmikmeeskonna nägemiseks piletit lunastama. Rutiinne allmaaparklavahi töö, järjekordse mängu tulemusi ja käesolevat hooaega arutava raadiosaate kuulamine, sinna helistamine ja valmiskirjutatud asjaliku ja intelligentse teksti lugemisega ennast erilisemaks muutmine, emotsiooniderikas kaasaelamine New York Giantsile igal selle matšil, kuid mitte tribüünil tuhandete teiste fännide keskel, vaid parklas televiisori kõrval. Koos sõbraga arutatakse kõike mängudest, käiakse koos parklas kaasa elamas ja pärast järjekordset keevalist, kuid hingestatud kõnet raadiosse, helistatakse üksteisele nagu väikesed lapsed, kellel on midagi väga tähtsat öelda. Nii kiidab sõber Pauli geniaalse improvisatsiooni eest. Iga järgnev päev möödub nagu eelminegi. Pole erilisi vahejuhtumeid, Pauli elu ei ole eriline, see on lihtsalt kummaline, isegi halenaljakas. Tasapisi ilmuvad probleemid, millest Paul hoidub sihilikult kõrvale, soovides, et asjad oleksid nii nagu nad on alati olnud. Paul elab ema juures ja käib olematu palgaga tööl. Tema vend on rikas ettevõtja, kellel on ka korralik pere. Ühesõnaga musterpoeg, kelle üle oleks iga ema ääretult uhke. Pauli õde on samuti oma eluga midagi asjalikku teinud, aga mitte tema kallis vend, kes on tembeldatud pere mustaks lambaks, kuigi otseselt seda välja ei öelda. Eks igal perel on oma tabu teema. Paul ei loll, samuti ei ole tal puuet ega ka õppimisraskusi, aga talle meeldib olla see, kes ta on. Kes on Paul Aufiero? Tal ei ole naist, last, korraliku tööd ning ta elab vananeva ema juures, tema suhtlusringkond piirneb ühe sõbraga ning ta on oma eluga täiesti rahul. Teised tema ümber tekitavad probleeme, leiutades Paulile unistusi ja soove, ideid ja tahtmisi. Ühel hetkel saabki pere võimaluse muuta Paul kõigile kasulikuks. Paul ja sõber Sal satuvad täiesti juhuslikult peale oma iidolile Giantsi mängijale Quantrell Bihopile. Koos asutakse teda jälitama läbi kahtlaste narkohõnguliste rajoonide, suutmata ise midagi imelikku märgata. Jälitustöö lõpeb ööklubis Bishopi juurde minemiseks julguse kogumisega ning kui julgus saabub, siis saab Paul julmalt peksa. Järgneb haigla, politseijuurdlus ja siis saabub vaikus. Ei mingeid pretensioone, kaebusi ega märke rahulolematusest. Suur fänn ei riku lemmikmeeskonna šansse isegi ekstreemolukorras. Meedia ja pere arvab teisiti ning Pauli pisike, kuid turvaline ameerika jalgpalli pallidest koosnev kindlus variseb kokku. Kindlapiiriline Paul kaotab selguse ja üritab kõik korda seada. Mitte ennast paremaks muuta, vaid et ikka meeskonnal paremini läheks. Kõik muu on ebaoluline. Kui on vaja ohverdusi, siis teeb Paul neid nii meeskonna kui ka enda au nimel, aga eelkõige jalgpalli nimel, Jalgpall oleks talle kui must auk, mille sisemuses valitseb igavene tuli, mis sümboliseerib mänguhinge, Pauli puhul aga tema elu, turvalist kindlust. Turvaline kindlus, mis kaitseb teda silmakirjalike pereliikmete eest, paik, mis eksisteerib üksnes temas endas, kuid maailm liigub edasi. Loo moraal? Miks on vaja aidata kedagi, kes ise leiab, et ta ei vaja abi? Üldjuhul ei tea kõrvalised isikud paremini, kui "abivajaja". Kui abi palutakse, siis on teine asi, aga kui mitte, siis jätke hing rahule. Lase ma olla selline nagu olen.

Komöödia ja draama piiride peal tantsisklev lavastaja Robert D. Siegel esitab huvitavaid küsimusi inimese eksistensi kohta. Seda, kas on mõtet filmi nii sügavale laskuvana võtta on igaühe otsustada. Siegel ei paku lahendusi, kuidas kellegi elu paremaks muuta. Selle asemel tutvustab ta mitte eriti meeldivat tegelast, kes tundub olevat abivajaja, eluheidiku rollis, kuid tegelikult on ta endaga rahul ja pole meie asi teisiti öelda. Mõistlikku ja ka natuke rõvedamat huumorit jagub piisavas koguses, et end tegelastega kiiresti ühele lainele viia. Karakterid on suhteliselt sarnased, aga see pole tingimata puudus. Paul on eriline. Temasuguseid rohkem ei leidu. Pingeline finaal lööb tugevalt templi otsaette ja kordab uuesti Pauli elu kreedot, milleks on meeskonnavaim ja mänguhing ja mitte miski muu. Kasutades ära vaataja teadmisi ja eelarvamusi viib Siegel nad valele teele ja paneb uskuma, et lugu ei saagi lõppeda teisiti, kui traagiliselt. Lavastajana ja stsenaristina üllatusi pakkuv Siegel ei talla tuntuid radu, vaid loob omaenda pisikese raja, millel laseb meil tallata ja vaadata, kuidas see lõpeb. 7/10

The Secret of Kells

Tegemist on viimase aja ühe kõige ilusama 2D animatsiooniga, mille eriline ilu paistab välja igast detailist, pidevalt tegelasi saatvast loodusrikkast taustast, meeleoluka viisi saatel ilmuvatest sümbolitest. Vesivärvidega loodud taust, loodus ja taevas on elav, looduslik ja mitmekesine, muutudes vastavalt olukorrale, kas kurjuse etaloniks või ülistuseks muinasjutulisele metsale. Läbivaks teemaks on Kellsi raamat, mille saamislugu see Oscarile kandideeriv film ka kajastab, aga mitte tõeseid fakte pakkuvas kastmes, vaid legendipõhises võtmes edasi antuna. Tom Moore`i independent animatsioon saavutab võrreldes paljude teiste väga edukate ja hinnatud sellel ja eelmisel aastal ilmunutega peaaegu sama taseme ja isegi ületab seda, mitte küll sama tehnilise stiiliga, vaid hoopis erineva joonistustiiliga. Filmis kostuv muusika on Iiri rahvamuusika sugemetega ning lisaks imeilusale pillimuusikale lisandub korra ka lummav soololaul, mida esitab metsas elav haldjatüdruk Aisling ehk siis hääleandija Christen Mooney. Muusika ja pildikeele võluv kooslus loob 1 tunni ja 15. minutilise filmi jaoks täiusliku põhja. Film ei kaldu Disney`likku naiivsusesse, vaid loob kiirelt oma tegelaste ja maailmaga hästi töötava loo, mida ilmestavad värvikirevad looduslähedased visuaalid, teemakohane muusika ja sisu, mis sobib igati legendil/reaalsusel põhinevatel faktidel üles ehitatud mütoloogiaga.

Taustad jaotuvad mõnikord justkui pildiraamideks, kus tegelased hüppavad ühes raamist teise. Tagataust on elav ja laialivalguv nagu vesivärvidki. Stiili muutlikkus saabub metsast lahkumisega ja tegevuspaika, Kellsi kloostrisse jõudmisega. Väheste, kuid teravate värvidega loodud pilt muutub iga hetkega paremaks, sest tegevuspaigad on pidevalt muutumas ja seetõttu joonistuse/animatsiooni stiil muutub samuti, pakkudes söega tumendatud valget tausta, näidates inimesi mustendavate mehikestena, tuues värvide vahetumisega esile hetkeemotsioone, mis varieeruvad pahaendeliste tegelaste, hirmunud põgenejate, loodustnautiva haldja maailma ja kloostrivälist maailma avastava Brendani vahel. Brendan on varakult vanematest ilma jäänud kloostrikasvandik, kellel hoiab silma peal range onu, kes on kõiki ohu eest kaitsva müüri ehitamise peale pidevalt mõeldes kaotanud ühe kindla omaduse, mis kerkib esile vend Aidani saabumisega. Vend Aidan on Iona saarel asunud kloostri viimane ellujäänu, kes saabub Kellsi püha raamatuga, mille kuulsusrikkus ja tähtsus mõlgub paljude sealsete elanike meeltes. Tänu vend Aidanile, kuid onu, abt Cellachi soovide kiuste avastab noor Brendan raamatu olulisuse ning loob metsa avastama minnes suhteid seal pesitseva mängulise haldja Aislingiga. Igal lool on oma varjupool ning põhjast saabuvate sõdalaste surmav hingus saabub ka Kellsi lähedusse, tuues endaga kaasa surma ja hävingu. Viikingeid on kujutatud väga asjalikult. Selle asemel, et teha neist põhitegelastega välimuselt ja olemuselt sarnanev vaenupoolt esindav osa, muudetakse nad kurjuse kehastusteks, kes ei sarnane ei looma ega inimesega. On vaid mustad kujud, punaselt põlevad silmad ja teravad mõõgad. Nende saabumist ennustavad kurja kuulutavad oomenid ning kohalejõudmisel muutub nii pilt, kui ka muusika. Jääb ainult must, valge, punane ja taustaks kõlavad marsisammud ning madalahelilised sõjahüüded. Heli - ja pildikeele abil muutuv atmosfäär on mitmes kohas hästi tabatud, ühel hetkel ilu ja rahu looduse keskel, aga teisel kiirelt liikuvad varjud puude vahel ja halva märgiks kujunevad süsimustad rongad taevalaotuses.

Minu jaoks saabus The Secret of Kellsi tipp Aislingi lauluga, aga süvik lõpuga, sest 1 tund ja 15 minutit jäi paraku liiga lühikeseks. Mitte filmi jaoks, vaid minu enda jaoks, sest lõputiitrite ajal kõlavat muusikat kuulates soovisin, et film oleks 15 või 30 minutit pikem. Lugu leidis oodatud lahenduse, tegelaste saatused tõid neile rahulolu ning kummitama jäi vaimustav Bruno Coulaisi loodud muusika. 8/10

The Messenger

Oma debüüdiga tugevalt lavastajakarjääri alustanud Oren Movermani linateos ei ole sõjafilm. The Messenger ei lahka seda, mis on õige ja mis vale, see näitab kõigest valu, mis on kaotuse igavene kaaslane, see näitab, kuivõrd erinevalt üritavad inimesed valu kaotada või sellest üle saada, aga kui kaotusvalu, sõjakoledustest üle saamine ja süütunne korraga pulbitsema hakkavad, siis langeb ka kõige tugevam mees. Moverman ei lange kasutatud süžeeliinide võrku, vaid kaldub osavalt neist eemale, tuues sisse ootamatuid keerdkäike ja sujuvat, kuid sügavat, karakteriarendust. Stsenaarium ja tegelased on filmi parimad osad, sest saavutavad kõrguse, mille poole püüdles ka Jim Sheridani Brothers, kuid karakterite ja näitlejate headus pole veel jäämäe tipp. The Messenger ei ole perfektne teos, ka siin leidub ebakõlasid ja tuntuid klišeesid, aga taolisi eksisamme on niivõrd vähe, et kogu film on tervikuna jõuliselt teiste seast esileastuv.

Surmakuulutajate tööd pole minu teada üldse varem, kui põhiteemat käsitletud. Ben Foster on üks ütlemata hea näitleja, kes sulandub õlitatult igasse valitud rolli ja enda kordamisest ning ebausutavusest ei saa tema puhul rääkidagi. Rollivalikud - ja sooritused on olnud huvipakkuvad ja tema talenti tunduvalt edasi arendanud, aga temas on see personaalne kallak iga osatäitmise jaoks, mis muudab need teistest eristuvaks. Woody Harrelson haarab endale iga aasta jaoks nii palju projekte, et varsti polegi kinodes ühtegi filmi, kus tema poleks pea - või kõrvalosas. Kolmandaks peaosaliseks kujuneb oma rolli elavalt ja tõepäraselt välja mängiv Samantha Morton, kes on mulle tuttav Sheridani In Americast ja Spielbergi Minority Reportist, kus ta teadaolevalt kehastas selgeltnägijat. Häiritud olemisega selgeltnägija roll oli mul esimene pilguheit Mortoni võimetesse ja selle põhjal palju ma üldse tema filme näinud olen, pean Iraagis mehe kaotanud Olivia rolli tema parimaks. The Messenger on karakteripõhine, sisutihe, üllatusi pakkuv ja tugeva sõnumiga film, mis kaldub olema küll sõjavastane, kuid ei rõhuta seda hoiakut nii palju, et saaks muutuda sõjavastaste propagandaks. Pigem pannakse sõjast läbi käinud sõdurid vaatama silma lahingutegevuses lähedasi kaotanud kodanikele ja nii lepib iseendaga traumeerivaid kogemusi maha suruv sõdur Will Montgomery, kes on tembeldatud ka nö. sõjakangelaseks. Teine surmakuulutaja on reeglitest kinnipidav, samuti Iraagist läbi läbi käinud Tony Stone. Surmakuulutusi laiali viivad tegelased on alguses täielikud vastandid. Üks on muserdunud kangelane, kes ei suuda tundetu näoga jälgida pisaraid täis valguvaid nägusid, teine on aga justkui kivikuju, kes loeb äsja kurbi uudiseid kuulnutele külma näoga ette võimalusi, kuidas sõjavägi saaks leinajaid aidata. Esmajoones keskendutakse kahele sõdurile, neid rõhuvatele mõtetele ja üksinduses tekkivale raskusele, mis surutakse maha tööd tehes, baaris aega viites ja endale tundetut muljet jätva soomusrüü ehitamisel. Stsenaarium on tihe, pakkudes üllatusi kohtades, kus on oht tekkida pidevalt käsitlust leidnud konfliktil või dilemmal. Aegamisi sõdurid sõbrunevad, moodustades omavahel nii sideme, mis põhineb mälestuste jagamisel ja ligimesega suhtlemise vajadusel. Endale adumata, aitavad mõlemad üksteisel koormast vabaneda ja sõjakoledused selja taha jätta. Foster ja Harrelson on ideaalsed ekraanipartnerid, neist hoomab inimlikkust ja ehedust, mis muudab filmi ja kogu teemakäsitluse veelgi tugevamaks, reaalsemaks ja seeläbi kaasahaaravamaks.

Korraga tuuakse sisse mitu liini, mis kõik leiavad sobiva lõpplahenduse, muututama kordagi tuntud käiku kasutavaks. Will Montgomeryt tabab kiindumus lese vastu, mis ei olegi tavaline, oodatav kiindumus, vaid hoolitsusel ja kaastundel põhinev käitumine, mis ei hargne lahti ega ka lõpe nii, nagu on seda demonstreerinud paljud teised. Surmakuulutaja amet ja selle mõju sõdurile, sõdurites asetleidev heitlus ja sellele alla vandumine, vajadus olla kellegagi, rääkida end vabaks, panna teisi mõistma. Mõtteid tekitav karakteriarendus areneb üha uutele tasanditele, viies sõduri lese juurde, kus on taas omad dilemmad, aga mitte oodatavad ja labased, nagu näiteks eetikanormide murdmine. Sisu ei jää ühte paika kauaks, vaid võtab kätte ja viib tegelased taas uuele tasandile, kus antakse edasi teistsugune, erinev võimalus õppida karaktereid tundma nii, et nad ei kanna sõdurivorme, vaid kannavad iseendid ning püüavad olla need inimesed, kes siia ilma sündisid. Idee kannab end uusi harusid pidevalt lahti ajades edasi, ilmestades sõnumit pisidetailidega nagu Iraagist saabunu vestlus sõpradega, kus räägitakse kamraadist sõjatandril, aga kui mainitakse, et ta on lahkunud, saabub vaikus, mõistmine ja põgenemine ruumist, kus keegi ei saa mõista seda, mis on toimunud ja toimub seoses sõja mõjuga hingele ja mõistusele. Üksik hing pubi taga, kes vajab abi, aga kui seda pakutakse, siis tõrjub pakkumise eemale, sest ei oska end aidata, aga kui ei osata end aidata, siis kuidas saavad seda veel teha teised. Mitme erisuguse süžeeliini põimumisel kerkib esile ühtne mõte, mis kannaks esmapilgul sõja vastast sõnumit, kui eri nüanside ligiastumisel ei ole teemakäsitlus nii ühene, vaid osalt ka mitmeti mõistetav, kuid kõige arusaadavam juhtmõte seisneb ikkagi sõja mõjus inimesele.

Morton, Foster ja Harrelson moodustavad võimsa koosluse, mis annab edasi pingest säriseva ekraanikeemia, muutes nii paremaks niigi hästi kirjutatud karakterid, kui ka sisulise poole, mis on kõike muud, kui halb, vaid ühtlase tempoga pidevalt arenev lugu häiritud meeltega inimestest ja nendevahelistest suhetest. Kui Brothers on tugev karakteritelt, siis The Messenger on tõstab lati kõrgemale sisu osas, kuid ei unusta seda tehes tegelasi. Kõige üllatavam on see, kuidas Moverman võttis ette lesestunud Olivia ja Willi suhte. Ta ei tekitanud konflikti, kuigi eeldus selleks oli täiesti olemas. Eeldused osutusid valeks ja teada tuntud õige ja vale käitumise segadust ei tekkinud, vaid suhe arenes loomulikul teel, olles mitte pealetükkiv ja klišeeline. Suhe laabus mõistetavalt tavaliselt, pakkudes nii palju huvitavamat versiooni kahe sõjas räsitud hinge suhtest. The Messenger kandideerib Oscarile kahes kategoorias. Woody Harrelson, kui parim kõrvalosa ja parim otse kinolevi jaoks kirjutatud stsenaarium. Kui võidab olen rahul ja kui mitte, siis ega see filmi väärtust kuigi palju ei alanda. 8/10

The House of the Devil

Tohutu päevinäinud maja, mis kajab kiiksatustest ja kääksatustest, peidab endas saladust. See on saladus, mis paljastub iga täiskuu ajal. Kõhe lugematute tubadega maja kutsub endasse süütu noore näitsiku, kes ei aimagi, et saabub majja ajal, mil hoone leiab endale uue tähenduse ja et seda teha, on vaja ainult ühte tüdrukut. Ühte kesta, kes annaks elu nimetule, ühte hinge, kes kannaks endas koormat, ühte ema kellegile või millegile. Eesmärk? Tuua siia ilma hävitaja, moonutaja ja teha seda ükskõik, mis hinnaga. Ajal, mil levisid jutud satanistlikest kultustest, langesid nende ohvriteks paljud pahaaimamatud noored. Hirmujutud saatanakummardajatest osutuvad reaalsuseks ning ohvrite veri kisendab iganenud maja põrandal, otsides väljapääsu kuratlikus valguses helkivast majast. Ellujäänuid ajab taga teadmine nendega tehtust. Oleks nagu õudusunenägu, aga mis on olnud, see on olnud ja oma saatuse valib igaüks ise või tehakse seda nende eest. Vahel ei piisa ka eneseohverdusest, sest saatus mängib alatasa vingerpusse. Seetõttu ei anna ka viimase piirini aetud segaduses ohvri ennasthävitav valik oodatud tulemust ja kurjuse alge hingitseb edasi.

Samantha otsib tööd, et saaks endale osta jõukohase maja. Ta ei kannata enam lärmaka ja ebameeldiva toanaabri seltskonda. Aeg on astuda esimesed sammud iseseisva olemise poole. Maja olemas, aga raha mitte. Raha saamise võimalus küll on, aga uhkus ei luba raha teenimatult võtta, tuleb leida teine varjant. Saatuse tahtel kerkibki üles sobiv tööots, mis on küll lihtne, aga tasuv. Elurõõmus Samantha usub, et on leidnud oma võimaluse ja tahab seda kasutada iga hinna eest, nägemata kirjeldamatule ohule vihjavaid märke. Raha terendab silmapiiril, see pimestab kõik muu, kuid pimeduse hajumisel saabub mõistmine, aga siis on juba liiga hilja. Väärika vanusega maja kõrvalises piirkonnas ei anna eeldust tulevasele ohule, kuid majja sisenedes kerkib üles võigas hõng hirmu järele. Toimub kahestumine tegelase ja ja vaataja perspektiivides. Samantha kolab majas ringi, sorib sahtlites, lõhub asju elik teeb kõike seda, mida teeks üks uudishimulik nooruk. Olles mitte teadlik teda ümbritsevast ohust, liigub ta lähenevale õudusele aina ligemale. Vaataja teab ja näeb kõike, midagi pole varjatud, välja arvatud täistõde juhtuva kohta, aga Samantha kuulab muusikat, sööb pitsat ja vaatab televiisorit õndsas teadmatuses. Kõik mis seostub vähemalt poole filmi jooksul majas peituva saladusega paisatakse vaatajale näkku, aga kogu olukorra võlu seisneb selles, et Samanthale ei anta isegi põhjust karta ja lõpus tasub ta selle eest rängalt. Märkan laipu, näen pealt mõrva, aiman ohuallika lähedust, mõistan maja ümber luuravaid tegelasi, aga Samantha liigub mulle ilmselgest mööda, aimamata jubeduste olemasolu ja nende saabumist enne, kui on liiga hilja. Vaikne, tasane, nokitsev teekond algusest keskpaigani on kui vibunöör, mida tõmmatakse aegalselt pingule ja kui vibu on seatud korda, saabub ohvrile, aga mitte vaatajale ennenägematu plahvatus, mida saadab pingestav muusika ja olukorra võikust efektselt demonstreeriv kaameratöö, paisates vaikse ja tasase suhtumise öhe, tuues sisse äkilise brutaalsuse ning Samantha psüühilist seisundit hävitava jõu. Murdepunktile eelnenu langeb tuhaks ja alles jääb oodatud slasher, mis lõpeb sama kiiresti kui algas. Oleks nagu kaks erinevat filmi: psühholoogiline õudusfilm ja slasher satanistliku temaatikaga. Üheskoos moodustavad need koosluse, mida vaataks veelgi. Vaatamata filmi jäigalt poolitavale murdepunktile on Saatana majas nii palju teisi elemente, mis muudavad filmi sedavõrd nauditavaks. Näiteks retrohõnguline taust, tolleaegne muusika, Samantha soeng, filmi kinematograafia, mis toetab perfektselt nii aega, kui ka kohta, tekitades tunde, et tegemist pole eelmise aasta filmiga, vaid hulga vanemaga. Pisidetailid kokku liites ja lisades need klassikalise õudusžanri omadustega, ongi valmis Saatana maja, mis meelitab, ahvatleb ja kui lõks langeb kinni, siis hirmutab. 8/10

Hearts in Atlantis

Kunagi, kui oli kõikvõimsa VHS-i ajastu, nägin täiesti juhusliku filmi vaatama asumisel reklaami "Hearts in Atlantisest", mis tundus tollal filmina, mida peab nägema. Kihevile ajas mind fakt, et peaosas oli Anthony Hopkins ja trailer tundus olevat kuidagi väga müstiline. Nüüd on sellest ajast vähemalt 4-5 aastat möödas, aga filmi trailerit nüüd uuesti vaadates oli tunne sama ja film oli kõike seda, mida mina filmi puhul naudin. Liigutav, armas lugu lapsepõlve rõõmudest ja täiskasvanuks saamisest, kuhu on lisatud müstikat seoses ajastu ja maailmakorraga. Peaosa kuulub Hopkinsile, kes on täielikult omas mullis ja veelgi enam, tema tegelasega seostuvad mitmed vihjed sõjale kommunismi vastu, mida aga ei avalikustata täies mahus, andes nii tema karakterile jäädava müstilise olemuse, sest lõppude lõpuks ei olegi olulised riikidevahelised mahhinatsioonid, vaid lapsepõlve maagilisus ning Ted Brautigani saabumisega kaasnev muutus Bobby ja tema ema elus. Läbi ja lõhki soojades toonides esitatav film on mälestus täiskasvanud Bobby Garfieldi elust, kes suundub lapsepõlvesõbra surma järel tagasi kodulinna, kus saab teada, et ka teine vana sõber on manalateele läinud. Minnes tagasi lagunenud lapsepõlve maja juurde, naaseb jutustus minevikku, kus hargneb lahti lugu, mis sai alguse siis, kui Bobby ülakorrusele kolis kummaline mees, kes tundus teadvat kõike. Üha rohkem Ted`iga kokkupuutuv Bobby saab Tediga väga lähedaseks, umbes nagu isafiguur, aga kõik ilus on määratud lõppema ning lugu siirdub elurõõmsuselt traagikani, mis on Scott Hicksi poolt hästi lavastatud ja tugeva karakteriarendusega filmi puhul vägagi mõjus, pannes tundma nii mõndagi, kui Tedi saatus tuleb uksele koputama.

Noort Bobbyt kehastab Anton Yelchin, keda on nii noorena üsna lahe jälgida. Bobby kaaskonda kuulub tema tüdruksõber Carol ja sõber Sully. Koos veedetakse Tom Sawyeri stiilis jõe ääres aega ja nauditakse üksteise seltskonda. Suvi, seikluslikud mängud, suburbia moodustavad ühtse mälestuse lapsepõlvest, mil kõik oli võimalik ja reaalse elu karm tegelikkus polnud veel võimust võtnud. Esimestest kaadritest alates oli mulle selge, et tegemist on filmiga, mis mulle kohe kindlasti meeldib. Algustiitrid ja vastav muusika on loodud täpselt sellises stiilis, et halba filmi siit tulla ei saagi. David Morse, kes kehastab täiskasvanud Bobbyt, on piisavalt teenekas näitleja, et võib ekraanil püsida vaid loetud stseenid, aga ikkagi suudab jätta väga sümpaatse jälje. Bobby suhtlus kummalise üürnikuga teisel korrusel on järgemööda Bobby enda ja Tedi kohta detaile avaldav karakteriarendus, mis muutub müstika lisamisel veelgi intrigeerivamaks, sest Tedi saladusesse ei süübita, antakse vaid mõningad vihjed. Anthony Hopkinsile kirjutatud tegelane ja dialoogid on tänu näitlejale endale mitu korda paremad. Hopkinsi võlu seisneb selles, et ta on võimeline imema endasse ükskõik, millise tegelase ja alati kukub see tal maruhästi välja. Ted Brautiganil on võime anda edasi ajutine anne näha ja kuulda teiste mõtteid, aga mitte selle kõige selgemas tähenduses. Ted võib mõneks ajaks jääda liikumatusse asendisse ja korrata kindlaid lauseid, aga see, mida ta näeb, või siis loeb kujutluspiltidelt, märkidelt jääb enamjaolt saladuseks, aga müstikasse mitte eriti palju laskuvasse filmi sobib taoline käsitlus hästi, sest põhimõte teeb end vägagi selgeks ka ilma müstikata, kuid seda peaks ikkagi loo kohustuslikuks osaks lugema, mitte aga lihtsalt kõrvalepõikeks. Müstikat suurendab veelgi see, et Ted palub Bobbyil hoida silmad lahti ja öelda talle kohe, kui märkab tänava peal midagi kummalist nagu sildid postidel, silmapaistvad autod ja mehed riietatud musta. Andes paarisõnalise valgustuse põhjusele, miks Tedi jälitatakse, muudetakse mehed mustas deemonlikeks varjudeks, kes luuravad kõrvaltänavatel ja tunnevad jälitatavate hirmu. Kaval nõks, et muuta nad justkui ebamaisteks tegelasteks, kuigi seda nad ei ole, aga mõte on see, mis loeb ja minu puhul see töötas.

Lisaks Tedi ümbritsevale saladuseloorile ja Bobby lapsepõlverõõmudele segatakse loosse piisavas annuses karmi reaalust ja inimlikku nõrkust, kasutades selleks Bobby ema töökoha nimel tehtavaid pingutusi. Kogu film täis tähelepanuväärseid stseene. Näiteks kõik stseenid, kus Ted laskub transi ja saabub hetkesse kaasa kiskuv meloodia. Tedi jutustus jalgpallist ja poisi isast on samuti mainimist väärt, sest kellele ei meeldiks Hopkinsit jutustamas kuulata. Suuresti tänu Hopkinsi liigutavale näitlejatööle on stseenid möödunud aegu meenutavast Tedist hiilgavad. Hopkinsi vaataks justkui kuskile teadmatusse kaugusesse, aga samal ajal, kui Ted räägib lapsepõlvest tekib perfektne hetk, kus Ted nagu näeks silme ees mingit mälupilti, vaatajale seda ei näidata, aga pilgust on näha, et ta on kuskil kaugel ära, kaugel mälestustes. Äraolev pilk, hetke meeleolu, muusika ja tundmus millegist kaugest on veatult tabatud. "Hearts in Atlantist" võib võtta kui emotsionaalset, tunnetel põhinevat draamat, aga ka nö. õpetliku moraaliga filmi. Mina võtaks seda kui mälestust lapsepõlvest, kus on alati see üks päev, mil tundub nagu oleksid kuskil maagilises kohas, umbes nagu maagiline Atlantis. 8/10

Trade

"Trade" on 2007. aastal Sundance`il esilinastunud film inimkaubandusest, mis sai omal ajal miskipärast päris korraliku kriitika osaliseks, kuid paistas, et rahvale, kui sellele osale, mis ei kuulu kriitikute eliiti, läks film hästi peale. Minuga on sama lugu, sest "Trade" pakub siiski midagi teemakohast, näidates kõike realistlikult - jõhkralt ja rõvedalt, kuid filmi juures on oluline inimlik vaatevinkel, mitte teada saamine, kuidas süsteem täpselt töötab. Ma ei ole maailma inimkaubandusega kursis ja seetõttu ei oska ka öelda, kui tõeseid fakte film esitab, aga see on kindel, et millegagi pole ehku peale mindud ja teatav osa vastab kindlasti tegelikkusele. Filmi juures köitis mind see, kuidas on sisu jaotatud mitmeks eri osaks ja loomulikult puutuvad enam-vähem kõik osad üksteisega kokku. Laste ja noorte naiste seksiks müümine ja nende kõikvõimalik ärakasutamine on leidnud kõlapinda päris mitmes varasemas filmis. Arvestades möödanikku vajunud filme, siis ei paku "Trade" sisuliselt väga palju uut, aga viis kuidas lähenetakse probleemile, annab loole palju juurde, sest paljastatakse kõike muud, kui seda, kuidas oleks võimalik peatada globaalseid mõõtmeid omavat süsteemi. Selle asemel, et pakkuda universaalset lahendust, näidatakse nende inimeste elusid, kes on sattunud elusid puruks tampivasse mehhanismi, kust pääseb, kas elu või surmaga, tihtipeale surmaga.

Kuidas pakkuda lahendusi ja vastuseid probleemile, kui reaalselt pole siiani üle piiride viidavaid seksiorje päästetud? Milleks anda lahendusi, kui saab teravalt susata valitsustele, kes on liiga ametis raha taga ajamisega? Me ei leia piiriületajaid, sest me ei otsi neid. Kuidas üldse saab kedagi aidata, kui ei teata, kus abivajaja asub? Ametnike rohkus kaotab inimlikkuse, inimlikkus on aga see, mis paneb märkama pisiasju ja kui keegi euroopaliku välimusega karjub piirialal asuvas vanglas, et ta rööviti ja veeti üle piiri, siis ei mühatata selle peale, vaid hakatakse asja uurima, aga nii need asjad kahjuks ei käi. Jälgida tuleb raha liikumist, ülejäänud harud ja miljonid elud on ohverdatavad - kasutades kõrge ametiisiku loosungit võtab film kokku kriitilise osa ja üldise suhtumise. Esmalt võetakse käsile noored, naiivsed tüdrukud, kes saabuvad suurte unistustega mõnest Euroopa riigist. Üldiselt vaesest perekonnast pärit või lapsega kodus olevad naised suunatakse juba kodumaa reisibüroos valele teele ja Mehhikosse jõudes pole need mitte reisibüroo esindajad, kes ootavad neid lennujaamas. Suurte lootused minna läbi Mehhiko Ameerikasse langevad tuhaks ning kogu endine maailma variseb kokku. Järgmisena võetakse ette tänava pealt röövimised. Väike tüdruk sõidab rattaga Mehhiko vaesemas rajoonis, aga see ongi äri jaoks hea kasvupind, sest eeldatavasti ei hakka keegi sealt röövituid otsima ning tüdruk röövitakse päise päeva ajal. Meeleheites vend Jorge asub õde otsima ja satub kokku ka teise üksiku hingega, kes otsib kedagi kunagi kaduma läinut. Nii põimuvad eri inimsaatused, aga mitte läbinisti, sest mõni elusaatus katkeb kohe väga ootamatult. Ohvrite, lähedaste ja röövijate kaudu antakse edasi tõepärane ja haiglane kujutus, kuivõrd palju halba on üks inimene võimeline teisele tegema. Pedofiilide ja muude haigete inimloomade tegudel hoitakse terav silm peal, kuid ei laskuta ekstreemsustesse, vaid vaatajat sunnitakse tundma igat hetke, mil vihjatakse väikeste tüdrukute saatuste kohta, kui nad on kaubikutega kõrvalisse kohta jõudnud ja enampakkumise järel põõsastesse viidud. Lõhkirebitud, tolmus vedelev nukk annab tunnistust vägivaldsel viisil röövitud lapselikust süütusest ja hävitatud meeltest.

Lavastajatöö ja hea stsenaarium toovad ehedalt esile inimeste kannatused ja probleemi olemuse, laskumata tuntud radadele ja kasutamata naiivseid motiive. Näitlejatööd on universaalsed. Kõik sobivad oma rollidesse valatult, küll aga tooks eraldi välja poolatari Alicja Bachleda, kes sooritab tõesti märkimisväärse rolli. Kena ja rõõmus naine, kes muutub aegamisi rõõmutuks, hingetuks kehaks kuni jääb alles murtud hingega ja ängistava näoga nukk, kellelt on rebitud viimnegi lootus. Öeldakse, et lootus sureb viimasena, täpselt nii juhtubki ja veel ideaalselt ajastatud ja valitud muusikapala saabumisega, et antud stseenist pigistatakse välja maksimum. Poolatari etteaste kandis ligi poolt filmi, ülejäänu jäi teiste päralt. Pärast dramaatilist sisupööret on visalt edasiareneva loo juures tunda pidevat surmahõngu, mis annab aimu, et v aatajat ei kostitata õnnelikku lõpuga. Võib-olla hetkeks tekib pingemaandus, aga kurjus levitab kurjust ja seetõttu kannatavad kõik lähedased, kes ei tea isa pahategudest, nemad lihtsalt armastavad teda. Tekib lõppematu ring, millest välja murda on võimatu ja isegi kui on, siis ei taga kättemaks südamerahu, vaid hoopis lähedastest kinni hoidmine. Film, mis on sageli kompromissitu valikutes, salatsev karakterites ja läbinisti tugev draamana, välja arvatud mõni välja praagitav stseen, pakub kõigele lisaks ka teostust, mis kannab rasket probleemi ideaalselt edasi.

Kinematograafia on Mehhiko kujutamisel tavaline võimendatult kollakas, aga sobiv arvestades kliimat ja olustikku. Kaameratöö tabab korraga märki nii mitmes kohas, et ei jäägi muud üle kui öelda, et Jorge (Mehhiko tüdruku vend) otsingud muutusid hetkega adrenaliinirohkeks tagajamiseks, sest värisev, hüplik kaamera tegi oma töö, lisades stseenidele tohutu energilisuse. Muusika, mille hulka kuulub Hispaania lauljatari Bebe lugu Malo ja Rufus Wainwrighti Agnus Dei, on võrratult ilus ja mis kõige tähtsam, väga sobivalt paigutatud. Kõik karakterid kannavad oma koormat, kellel on laps kodus, kes on andnud lubaduse kellegi leidmiseks, kes on liiga noor, et kõike täielikult mõista. Inimkaubitsejate suhtes vastikust tekitava sõnumiga linateos annab jõhkra pildi sellest, kuidas lapsi ja naisi võidakse kohelda nagu mängukanne, lelusid, väärtuslikke rahaallikaid, hävitades kõik selle, mis tegi neist endise isiksuse ja muutes nad röövijatega sarnasteks. Welcome to america... 8/10

Kill Theory

"Tapateooria" on minu silmis täielik läbikukkumine nii sisuliselt, kui ka teostuselt, sest ei suuda pakkuda mitte ühtegi originaalset ideed ega üllata ka efektsete steenide poolest, mis annaksid kas või midagi juurde täiesti mannetule filmile, mis ehmatab igavusega ja tekitab õudust korduvkasutuses olnud klišeede elustamisega. Jube kui halb film muudab nõrgaks ka kõik näitlejatööd. Sageli leidub samalaadsetes noorteõudukates mõni üksik sümpaatne näitleja, kelle rollisooritus on ainuke päikesekiir kogu filmis, aga "Tapateooria" on igast küljest nõrk. Vaatamata kõigele halvale, on põhiosa näitlejatest mulle tuttavad väga meeldivatest sarjadest. "Veronica Marsist" tuttav Tedduy Dunn, kes teatavasti kehastas sarjas kahepalgelist Duncan Kane`i ja ulmeseriaali "4400" vaatajaskond peaks kohe ära tundma Patrick Fluegeri, aga tuntud näod ei taga head vaatamist.

Ainukeseks headuseks võib lugeda algust, kus tutvustatakse pahelist vaimuhaigla patsienti, aga mida aeg edasi, seda rohkem saab selgeks, kes hakkab noori kimbutama. Viimane stseen lõpust on samuti üllatav, mitte küll mingi ootamatu sisukäänaku tõttu, vaid hoopistükis teatava infokillu paljastamisega, mis seostub tapetud noortega. Taolise filmi puhul saab vist igaüks ainuüksi sisututvustusest aru, et on kaks võimalust, kuidas film lõpeb - 1) Kõik surevad. 2) Üks jääb ellu. Isegi hullumeelse tapja motiiv jääb tahaplaanile, mis peaks tegelikult olema filmi olulisemaid osi. Keskendutakse ainult lollide noorte lollidele valikutele, mis saavutavad mõnikord kohe väga erilise arulageduse. Filmis pole mitte mingisugust pinget, sest igavus lämmatab kõik muu ära. Mõni pisike pingekolle tekkis vahepeal, aga see oli liiga nõrk ja pidi olematute näitlejatööde ja sisu tõttu ala vanduma ja häbiga nurk ataanduma. Ausalt öeldes pole ma kunagi filmi vaadates pikali heitnud, aga "Tapateooria" sundis mind seda tegema, sest mind lihtsalt ei huvitanud, mis saab tegelastest, kuigi 1 ja pool tundi muutusid piinarikkaks kogemuseks, säilus siiski elementaarne või siis haiglane huvi selle kohta, kuidas tegelased surevad, aga see oli ka kõik. 1/10

Lake Mungo

Lake Mungo kuulub dokumentaalset stiili harrastavate filmide üha täienevasse kogukonda. Ainuke erinevus seisneb selles, et see väga eksitava plakatiga film püüab vaatajat veenda, et on täielikult dokumentaalne teos, mis kajastab minevikusündmusi, kuhu juurde kuuluvad ka asjaosaliste intervjuud ning osaliselt rekonstrueeritud stseenid näitamaks juhtunut nii reaalselt, kui võimalik. Antud valem töötab üsna hästi, luues reaalse õhustikuga teose järve uppunud tüdruku surma tagamaadest, kuidas see mõjutas tema perekonda, kuidas leinast üle saadi ja et olukorda veelgi põnevamaks kruttida, on loosse segatud ka üleloomulik aspekt kummitava tütre Alice`i näol, kes ei saa oma märjas hauas rahu ja on miskipärast sunnitud kahe maailma vahele sattununa ilmutama end leinavatele vanematele. Alice peidab endas saladust, mis kõik viib tagasi reisile Mungo järvel, kus juhtus midagi, mis ei oleks pidanud juhtuma. See miski rebis Alice`i liimist lahti, kuni saatusliku päevani, mil teda enam ei olnud.

Igale korralikule dokfilmile omaselt leidub siin intervjuusid vanematega, sõpradega ja mälestusi taasloovaid kaadreid ning puudu ei ole ka vaimude maailmaga seonduvast isikust, antud juhul parapsühholoog. Nii on tahetud luua tõepärane olustik, kuid filmile seatud raamistikust väljumine toob sellisel juhul kaasa üldise tempo langemise ja kaasahaaravuse vähendamise. Pean silmas mõningaid stseene, mis kaldusid olema rohkem reaalajas, kui minevikus toimunud. Samuti ei tohiks juba juhtunud üles võttev film näidata mõnda avastust, kui pingelist süžeepööret, sest nii hakkavad mängu tulema tuntavad märgid, mis on omased mängufilmile. Kui paar tempot maandavat stseeni välja arvata, siis on tegemist vägagi huvitava ja osavalt vaatajaga manipuleerides pinget üles ehitava teosega, mis ei muutu igavaks isegi siis, kui kaotatakse üleloomulik osa, alati säilub olukorra inimlik pool. Vaimude maailma ei siseneta õuduse ega äkiliste ehmatuste kaudu, vaid kasutatakse tavalisi koduvideosalvestisi ja fotosid. Videokaadrid tühjast majast suudavad tekitada parajas annuses kõhedust ning Mungo järvel juhtunu tõmbas korraliku jõnksu läbi, sest suurem osa üleloomulikkusest ei omandanud eriliselt tuntuid sisulisi võtteid, vaid säilitas salapära ja seetõttu on mõni koht ootamatuse tõttu parajalt ehmatav, aga mitte sellises traditsioonilises võtmes. Pigem aeglase, kuid teadliku sammuga saabuv ehmatus, mille mõõtmeid pole võimalik ette näha, sest sisuline pool haarab pideva info juurdevoolu tõttu endasse ja laseb korraks lahti, kui saabub öine hetk kuivanud järvel.

Intervjueeritavad jätavad lähedasi sidemeid omavate perekonnaliikmetena tõepärase mulje, selles pole mingit kahtlust. Perepoeg oli ainuke, kes jättis maigu ebausutavast rollist. Antud kontekstis töötab taoline mänguline dokfilm hästi, sest võimendab reaalsete žanrikaaslaste poolt kasutatud stiili. Meeldiv oli ka samm leinast ja kummituslikust osast eemale tütre ellu, mis andis omakorda mõista, et tegelikult polnud tütar pooltki nii tore ja kena. Erinevaid sisuliine arendati teistega kooskõlas, miski ei jäänud teistele jalgu ja see tagas ka pideva huvi toimuva vastu. Õnnestunud dokumentaalne film, mis küll astub natuke üle piiride, aga jätab siiski efektse mulje. Huvi toimuva vastu kasvas pidevalt, sest kogu aeg lisandus juurde tegelasi, kellel kõik oli rääkida oma lugu, oma versioon Alice`ist. Kolm põhilist teemat said piisavalt palju kõlapinda, et säiluks tõepärasus. Soovitan siiralt, sest lavastajal siiski on, mida vaatajale pakkuda. 7/10

The Book of Eli

Daybreakers, Carriers ja The Book of Eli on käesoleval ja eelmisel aastal ilmunud vendade poolt lavastatud üllitised. Viimasel ajal on režissööridest vennad olnud väga tegusad ja sellest annab märku ka tõusev kvaliteet, eriti kui pidada silmas Eeli raamatut, mis on arvatavasti alanud aasta kõige suurem üllatus, sest vaatama minnes ootasin üksnes head postapokalüptilist põnevikku, mis on üleküllastunud võitlus- ja tulistamiststeenidest, aga kõik minu ootused osutusid valeks ja tulemuseks on hoopis küllaltki mitmel teemal mõtteid tekitava teosega, mis ei ole loomult suurejooneline möllufilm, aga ei ole ka väga sügavale valitud temaatikasse langev draama, vaid on hoopis midagi vahepealset, aga mõnikord piisab ka sellest vahepealsest, et nautida filmi sellisena nagu ta on, mitte aga jälgida filmi ja pidevalt mõelda, mida oleks vaja juurde ja mida oleks vaja eemaldada. Tõtt öelda ei ole Eeli raamatus mitte ühtegi üleliigset stseeni, kaadrit, dialoogi ega tegelast. Kõik on täpselt paika pandud ja nii töötabki Albert ja Allen Hughes`i film kõige paremini, olemata liialt pealesuruv, aga samas ei ole stsenaarium ega läbi kogu filmi juurduv kõikehõlmav mõte lihtsameelne, vaid pakub midagi igaühele. Iseasi, kuidas keegi pakutu vastu võtab, seda seedib ja uuesti välja laseb, aga see teebki Eeli raamatule head, sest igaüks võib arvata seda, mis talle kõige paremini sobib.

Tegelaste omavaheline harmoonia, areng ja aegamisi pöördeid pakkuv sisu on peaaegu täiuslikult kooskõlastatud pruunika, hõbehallika visuaaliga, mis on tuntava teravuse poolest silmapaistvalt ilus, eriti kui tegemist on päikeseloojangu või ühte kaadrisse mahutatud kõrbevaatega ja huvitaval kombel rõhutatakse päris tihti ka taevast, mis sulandub hallikaspruunide värvide seguna maaga üheks, luues nii meisterlikult loodud tausta, mis sobib postapokalüptilise žanri esindaja juurde ideaalselt. Kaameratöö ja hoolikalt kalkuleeritud stseenid väärivad kiitust, sest igat võitlus - ja tulistamisstseeni, nii palju kui neid üldse oli, saatis professionaalsuse ja innovaatilisuse maik. Niivõrd kuivõrd muidugi, sest ega Eeli raamat ei hiilga särava originaalsuse poolest, aga see, kuidas stseenid läbi viiakse pakub pinget, tuntavat leidlikkust ja pidevalt liikvel olev kaamera üksnes suurendab seda. Nagu sai öeldud, siis on tegemist filmiga, mis leiab aset pärast apokalüptilist sündmust, mis on põrmustanud tsivilisatsiooni ja löönud inimkonna laiali, kellel pole ei juhti ega ka lootust, eesmärki, millele toetudes ellu jääda ning inimlikust säilitada. Mainitakse korra, et sõjas oli süüdi Piibel ja seetõttu hakati pärast sõda neid ka hävitama kuni polnud enam ühtegi alles. Olukord paremaks ei muutunud, raamatud vajusid tuhka ja sama tegi ka inimkond, keda asusid juhtima võimuahned lindpriid. Rändur nimega Eeli liigub läände, kaasas viimane raamat omasuguste seast. Eeli loeb seda iga päev ja elab selle järgi ning kui vaja, siis tapab selle nimel kõik, kes tahavad temalt raamatut võtta. Eeli kohtub väikelinna isanda Carnegie`ga, kes ihaldab seda, mida kanna Eeli. Algab klaperjaht, kus Eeli kaaslaseks on Carnegie naise tütar Solara ja raamat, mis peaks neid kaitsma ja juhtima.

Vennad alustavad filmi julgelt, pakkudes vaatajale pikka aega jälgida Eeli askeldusi kõnnumaal ning pikki aeglustatuid kaadreid, millel on otstarbekas võlu olemas. Esimesed minutid lõid kohe pahviks, sest arvutiga loodud taust ja üleüldine värvidemäng lõi koheselt keskkonna, mille ära tundmiseks ei pea ühtegi sarnase olustikuga filmi varem näinud olema. Kõik öeldakse ära ühe hetkega. Aeglaselt langeb kaamera läbi langevate tuhatükkide maapinna poole, möödub laibast, mille kallal maiustab näljane kass ja suundub siis peiduurkasse, kus peitub vaikne ja rahulik vaenlane, jahimees. Edasi kulgeb film üsna aeglaselt, mis oli minu õnneks, sest miski ei saagi vist olla parem sissejuhatus tundmatusse maailma, kui näidata, kuidas asjad käivad ja seda ilma dialoogita, vaid sellise võluva asjaga nagu seda on jälgimine. Siis lükatakse hammasrattad tööle ja senine rahulik olek hakkab üha kiiremat tempot arendava muusika saatel muutuma teguderohkemaks, kuid siiski mitte sellisel määral, et kaoks varasem rahulik meelestatus. Nagu filmi pealkirjast võib järeldada, siis peaks olema tegemist jumalikku missiooni omava mehe rännakuga, aga arvestades nõrka filosoofilist puudutust, mis peaks olema algus millegile suuremat kõlapinda väärivale, kuid vennad otsustavad selle koha pealt jääda piisavalt pinnapealseks, et temaatika sobiks igaühele. Oluline on jällegi see, kuidas sisu enda jaoks mõtestada. Jumalik sekkumine või lootuse, elu eesmärgistatuse tekitamine? Umbes nagu iidsetel aegadel. Orjadel oli elu halb ja kannatusterohke ning seetõttu vajati midagi, mis eesmärgistaks nende elud, et igapäevane piin oleks mõtestatud ja et sel kõigel oleks ka kõrgem mõte, mis neid kannustaks ja paneks lootma paremale siinses või hauataguses elus. Täiesti oma tahe, kuidas võtta Jumalalt saadud juhendeid, mida Eeli nii innukalt järgib. Õnneks ei paku film ühemõttelisust ja seegi lisab teatava väärtuse, mida tuleks vististi alati hinnata. Denzel Washington on niivõrd sümpaatne näitleja, et kui film ei ole õnnestunud, siis ainiti tänu temale on mistahes osatäitmine vaadatav. Üksikuks ränduriks looduna võitleb ta käsitsi - ja mõõgavõitlustehnikaga, mille kallal olevat ta ka kõvasti vaeva näinud. Vaev tasus end ära ja silla varjus asetleidnud surmatants annab mõjuva alguse rünnakute jadale, mis enam lõppeda ei taha. Mila Kunise kehastatud Solara ei ole määratud olema sidekicki väärtusega tegelane, vaid on iseseisvalt arenev karakter ning Kunise sarm ja välimus paneb teda jälgima ja kuulama. Üle ega ümber ei saa ka Gary Oldmanist, keda oli hunnitu rõõm näha ükskord ka korralikus rollis, mis ei oleks ei häbiväärne ega ka võimekuse piire vähe kompav. Vastupidi, Oldman mängis kerge vaevaga välja filmi kurikaela osa, keda võib võtta ka kui valeprohvetit. Oldman nautis Carnegie rolli, seda oli ta silmist ja olekust näha. Ei ühtegi kohmetust, vaid puhas etteaste mõnikord leebe, teine kord jõhkra juhina.

Kinematograafia ja montaaž saavutab Hughes`i vendadel meisterliku taseme, kordagi ei ületa nad oma võimeid, vaid teevad seda, mida kõige paremini oskavad. Kaameratöö pakkus mulle ühes kindlas stseenis uskumatut naudingut. Ma olin kümne küünega kinotoolist kinni haaranud ja ei uskunud, et lisaks varem mainitud üllatustele saabub ka kindel koht, kus kõik meeled olid keskendunud pildile ja helile, millest üritasin iga mööduva minutiga viimast võtta. Silmas pean inimsuse vastaste kalduvustega vanapaari majas toimunut vastasseisu Eeli, Solara ja Carnegie vahel, mis oli üles võetud minu hingele kosutusena mõjuva kaameretööga. Kaamera tormab kuulidest lõhkirebitud majast välja tulevahetuse keskele, piilub korra kuulipildujasse ja siirdub tagasi majja. Kohe haaratakse kaadrisse põhitegelased, kelle vahel hakkab kaamera kiiresti pendeldama, omandades nii käsikaamera tuttava stiili, kuid säilitades samal ajal üleüldise hoiaku. Hughes`i vendade filmide tugevaim külg ei pruugi olla korralikult arenev sisu, aga lavastajatena on nad leidnud ühise keele ning nii oskavad nad esile tuua selle, mida filminduses nii väga armastatakse, efektsuse, mis ei hakka piirama ei sisu ega ka tegelasi, vaid saavutab teatava tasakaalu.

Eeli raamat omab minu silmis kvaliteeti, erilisust, mis mind köidab. Sisuline külg ei saavuta teemakohast sügavust, kuid suudab end sättida nii, et kõik töötaks õlitatult. 8/10