Army of Darkness

Kui esimesed Evil Dead`id tõstsid latti aina kõrgemale, siis kolmas osa pigem alustas uuesti hoopis teistlaadi lati kergitamisega. AoD-is pole enam õudust sellisena nagu see enne oli, aga see eest töötab fantaasiakomöödiana ikkagi hästi. Vaatamata tegevuspaikadena tuntud metsa ja onnikese hülgamist suudab Raimi uut tegevuspaika ajas ja ruumis nihutades alles hoida huumorit, seiklust, ületamatut fantaasiat ning kõigi aegade võimsamat ja lahedamat deemonitapjat Ashi, kes sai kolmandas ning ka viimases osas ennast tõsiselt proovile panna ja meeldejäävaid repliike pilduda, mis kunagi meenutades taas naeru näole toovad. See, et esimesest kahest osast kaugele eemale suunduti tõi tegelikult pimeduse jõud kõik nähtavale ning oma aja kohta on filmis aset leidvaid lahingud rüütlite ja surnute vahel väga efektsed. Muidugi nõudis selline samm suuremaid kulutusi, aga Evil Dead oli selleks ajaks arvatavasti kultusstaatuses ning kolmandat osa veidi suuremana teha polnud mingi probleem. Raimi oli taas tasemel ning tõi vaataja ette vaimukad surnud ning Book of the Dead`i päritolu loo, mis täiesti selgeks ikkagi ei saa. Kuuldavasti plaanitakse ka uut filmi. Kui Raimi teeks, siis oleks see vapustav mõte, aga kui keegi teine, siis oleneb täiesti asjaoludest, mis moodi uus film välja võib kukkuda.

AoD algab lühikese tutvustusega, mis meenutab, kuidas Ash Necromoniconiga kokku puutus ning kuidas keskaega sattus. Olles deemonite meie dimensioonist peletamiseks ussiaugu tekitanud, satub Ash ja tema ustav mootorsaag koos pumppüssi ja majaesise autoga keskaega, mil maad hoiavad hirmu all kohutavad olendid. Ettekuulutuse järgi ilmub taevast mees, kes inimesed deemonite käest päästab. Esmalt võetakse Ash vangi ning sealsete sõdade tõttu peetakse teda vaenlaseks ja nagu tol ajal kohane, siis riigivaenlased visatakse lossiõues asuvasse süvikusse, kus pesitsevad juba Ashi vanad tuttavad, aga tänu Ashi relvale ja lõppematu bensiinivaruga mootorsaele suudab ta august väärikalt pääseda ning seejärel kuulutatakse ta päästjaks. Edasi saadetakse Ash Necronomiconile järele, et siis raamatu abiga deemonite hirmuvalitsus lõpetada. Kõik ei lähe aga plaanipäraselt ning pimedus koondab väed ja valmistub väetite inimeste kindlust vallutama. Ash ja 20. sajandi tehnika ühel pool ning Necronomiconi poolt üles äratatud poollagunevate laipade ja skelettite arme teisel pool. Algamas on eepiline lahing, mis tõesti ajab nii naerma kui nutma.

AoD-i vaimukuse tase on kõrgem kui kunagi varem. Fantaasiat pritsib igast nurgast ning kohti, kus laginal naerda saab jagub küllaga, aga samas ei lähe mõte kaduma ning kogu selles surnute ja deemonite virrvarris on Ash see kõige säravam kuju. Keskajal mootorsaega rüütlite sekka minna on sama kui püüda Indiana Jonesi mõõgaga rünnata. Sind lihtsalt lastakse maha või raiutakse tükkideks. Võllanalju tehakse pidevalt ja ega ka surnud paremad pole. Skeletid räägivad lolli juttu ning mis mind eriliselt naerukrampidesse sundis oli koht filmi lõpus, kus üks veel kuivanud lihatükkidega kaetud luukere jookseb ja karjub imeliku aktsendiga "Run for your lives". Selliseid kohti oli veel ning mida rohkem neid pakuti seda koomilisemaks film läks ja üsna pea ei tundnud ma enam painavast õudusest puudust, vaid nautisin täiel rinnal lennukat horrorkomöödiat. Filmis on kõik olemas: piltilus Ashi käte vahel sulav leedi, ettekuulutusi pajatav vanake, eepilised lahingud, mõistatused, vaimukad surnud ning see kõige tugevam ja õelam vastane.

Ei saa üle ega ümber Ashi repliikidest, mis ühtaegu upitavad tema ego, aga annavad tegelasele seda kindlat võlu juurde. Give me some sugar, baby; hail to the king, baby; groovy ning muidugi come get some. Viimane tõi meenutuste randa kohe ka pildi Duke Nukem 3D-st, mida sai omal ajal palju mängitud. Duke ütles alati mõne osa alguses ülbe tooniga "come get some". Oh jah, Duke Nukem Forever`it vist võib ainult unes näha, sest seda arendav firma 3D Realms pani pillid kotti ning paistab, et seeriat keegi jätkama ei hakkagi. Igatahes on Ash üks vaimukamaid ja meeldejäävamaid tegelasi, keda on olnud suur au filmides jälgida. Konksuga on ka plakatitel pidevalt reklaamitud kurikuulus Ashi mootorsaag, mis sai oodatust vähem ekraaniaega, aga siiski oli pumppüss piisavalt tegus, et pimeduse jõududel jalgealuse kuumaks muuta.

Ashi meenutused ehituspoe teenindajana tuvustasid natuke ka tema minevikku, sest varem pole tegelikult Ashi elu kohta midagi mainitud. Lõpp oli samuti hea. Jällegi poes, aga natuke teise nurga alt, sest vaatamata minevikus korda saadetud kangelastegudele ning südamedaami jumaldamisele suundus mees ikkagi koju, aga ei suutnud võlusõnu taas korralikult välja öelda ning maailm, kuhu Surnute Raamat ta viis polnud päris sama, mis enne. Igast küljest vaimustav film, mis hiilgab eelkõige fantaasia poole pealt ning on tegelikult lõpmata vaimukas, aga natuke kripeldama jäi kahes esimeses osas osavalt läbiviidud õuduse loomise puudus.

8/10

Evil Dead II

Evil Dead II-e alapealkiri on tegelikult sobilikult valitud Dead by Dawn, aga miskipärast tundub, et filmi reklaamimisel seda ei kasutata, vaid viidatakse ainult kui teisele osale. Muidu pole midagi senise nimetamise vastu, aga alapealkiri klapib filmi olemusega väga hästi ja ma ei leia põhjust miks ei peaks seda nime rohkem kasutama. See selleks. Arvan, et Raimi tabas oma stiili tehes teist osa, sest esimesega võrreldes on 2-ses rohkem musta huumorit ning kogu film oleks kui hüsteeriliselt naljakas, aga samas surmtõsine fantaasia/horrorkomöödia. Komöödiaks ei tahagi seda nimetada. Tundub kuidagi ebasobilik. Pigem siis juba Raimi horrorfilmiks, sest see võib paljudele nii mõndagi öelda. Ütlen ausalt väölja, et ma ei ole vanade horrorklassikutega eriti kursis ja seepärast ei oska öelda kui palju Raimi filmid tolleaegsete teiste õudukatele sarnanevad, aga Raimi mõte muuta horror vaimukaks meedlib mulle väga. Eriti kui sama asja sain nautida ka aastal 2009 uute näitlejatega ning uue tehnoloogiaga, aga mõte jäi samaks. Vahel on ebameeldiv kui korratakse vanu ideid ja teada tuntuid stampe, aga vahel on neist rohkem kasu kui kahju. Eriti praeguste massiõudukate ajastul. Teist osa nautisin tunduvalt rohkem kui esimest ja ei suutnud ka kolmas osa parem olla, aga Army of Darkness särab jällegi teiste külgede poolest. Evil Dead II sisaldab rohkem fantaasiat, horrorit ja vaimukust. Viimase tõttu ongi teine osa veelgi enam nauditavam. Dead by Dawn ei ole ainult tõsine õudukas, vaid näitab õudust läbi kõige absurdsemate ja grotesksemate deemonite, olendite ja maha lõigatud käe, millega sai ikka tohutult palju nalja kui Ash omaenda käega võitles ning seda maha lasta üritas. Geniaalselt koomiline koht. Mastaabilt on film samuti suuremaks läinud. Enam ei võidelda kurjusega üksnes onnis, vaid suundutakse vahel ka metsa vahele, kus puud neid lömastada üritavad. Mets on filmi üks kenamaid kohti. Hirmutavad puud, mis üritavad ohvreid okste vahel purustada või siis ilusatel naistel riideid seljast rebida. Pidev udu, mis maadligi hoiab ning midagi hirmsat, mis majakesele lähenedes iga puu enda ees langetab. Teine jätkab esimest sekundi pealt. Ashi loobitakse mööda metsa kuni vastu puud põrutab ja hommikul ärgates on kõik justkui korras, aga kurjus on kaval. Mis teha, kui deemonid valgust kardavad? Tuleb päev kiiremini õhtusse saata. Jälle algab võidujooks ajaga. Ash jookseb kabuhirmus taas neetud onnikesse ning alustab seekord üksipäini võitlust deemonitega. Üksi ei jää ta aga kauaks, sest eelmises osas tutvustatud teadlaste tütar ja tema kaaslased tulevad ka mägionni, et viia teadaolevalt elusale ja tervele isale Surnute Raamatu puudu olevad leheküljed. Deemonid ongi seda õnnelikumad, sest on rohkem hingi, mida imeda ja hulluks ajada. Taaskord ei anna film ainukestki hetke hinge tõmbamiseks, sest iga hetk ründab keegi majakese asunikke või tormab deemonist seestatud kohalik mööda tuba ringi. Kui esimene on painajalik ja häirivate stseenidega, siis teine on kõike seda ka, aga lisaks on Ashi tähtsuse deemonitapjana tõstmine ning veelgi enam tegelasi psühholoogiliselt painavad deemonid. Kui enne mängiti sõprade seestatud kehadega, siis nüüd lähevad käiku juba maha maetud ja mädanenud või tükkideks lõigatud sõbrad/sõbrannad. Stseen, kus Ashi armastatu hauast väljub ning ilma peata haua peal tantsima hakkab on sõna otseses mõttes judinaid tekitav, aga samas on kogu olukord koomline, sest sellist asja pole ma lihtsalt varem näinud, et ühes õudukas minnakse õuduse piiridest juba välja ja edasi tuleb ainult hullumeelsus, sest seda see ometi oli. Võib-olla on see minu jaoks ainult nii, aga ilusa meloodia saatel tantsiv laip, kes oma pead käest kätte lennutab on minu jaoks esmakordne. Raimile igatahes suur aplaus, et viis kokku õuduse ja koomika. Uusi tegelasi jagub ainult mõneks ajaks, sest ainult Ash suudab mootorsaag käe otsas deemonitele vastu hakata. Verd ja lihtsalt gore-i on ka mõnes mõttes rohkem. Ash saab kaetud tohutu hulga verega, mis justkui tuli kuuliga pihta saanud käest endast. No enam haigemaks ei saa minna, aga saab. Laibad moonduvad ja enam ei ole tuttavad näod need, kes jahti peavad, vaid hoopis tõeliste teispoolsuse olendite näod paljastuvad ja kõik see kulimineerub tohutu olendi ilmumisega, mis ka kohe majakest rappima asub. Tohutult palju fantaasiat annab igale õudukale väga palju juurde ja Evil Deadi puhul on fantaasial päris suur osakaal. Algus jättis minus midagi kripeldama. Ashi meenutust majakese kohta näidati teistmoodi ja isegi sild oli teistsugune. Mälestuste moonutamine võis ka sihilik olla, et näidata õuduse saabumise ja sellega võitlemise mälestusi ühe inimese vaatepunktist, näidates ainult tema armastatut, aga mitte teisi reisikaaslasi. Teine osa on tunduvalt parem nii fantaasia kui teistlaadi õuduse loomise poole pealt. Kui esimene võis jääda natuke ühekülgseks, siis teine lajatab sellise annuse tegevust, et hetkekski ei saa rahu.

9/10

The Evil Dead

Enne Sam Raimi selleaastast üllitist "Drag Me to Hell" pidin ikka vana õudusklassika üle vaatama. Õigemini puhta lehena vaatasin esimest ja teist osa, aga kolmas oli surnute armee tõttu väga tuttav. Need filmid läksid minust kuidagi mööda. Ma teadsin neid, aga polnud kordagi täies mahus näinud. Evil Dead`id nähtud tõttasin "Kena tüdruku põrgusse lohistamist" vaatama ja tekkis väga mõnus võrdlusmoment tuntud triloogiaga ja eriti üllatas mind see, kui hästi sama valem tänapäeval töötab. Eks õudusfilmidel on ka omad tõusud ja mõõnad, aga ma arvan, et Raimi naasis juurte juurde väga õigel ajal, sest ta tõi värskeid tuuli õudukate sekka, aga tegi seda huvitaval viisil. Ta ei leiutanud midagi väga uut, vaid rakendas endale tuttavat stiili nüüdisajal ja peaks ütlema, et Evil Dead`ilik ehmatusõudukas paistab kõigi remakede ja slasherite hulgast kenasti välja. Nüüd siis triloogia esimese osa juurde.

The Evil Dead ei ole minu arvates seeria parim osa, mis on tegelikult imelik, sest alati on esimesed osad need kõige paremad. Arvan, et Raimi tabas oma stiili just lõplikult teise osaga, aga ega seegi esimest halvemaks ei tee, sest ega The Evil Dead väga tavaline õudukas just ei ole. Nüüdisajal võib-olla rohkem tavalisem, aga kui mõelda aja peale, siis tollal võis see isegi päris õudne olla, aga nüüd ei ole film enam õudne, aga see eest huvitav ning põnevust üleval hoidev, sest tegelaste suremist ja pidevaid rünnakuid on nii palju ning kogu deemonite peale surutav hullus on niivõrd intensiivne, et võimatu on silmi ekraanilt tõsta kuna alati toimub midagi. The Evil Dead on veel klassikaline õudukas. Noored lähevad sügavas metsas peituvasse onni puhkama ning leiavad sealt eelmiste asunike esemed. Noored avastavad, et eelmised elanikud olid teadlased, kes korraldasid metsas väljakaevamisi ja komistasid iidse raamatu peale, milles oleva teksti nad tõlkisid ja äratasid seeläbi metsas midagi kohutavat. Noortel on muidugi lõbu laialt ning siis kuulatakse üheskoos lindi pealt raamatust loetud teksti, mis kohe ka midagi äärmiselt ebameeldivat metsa sünguses äratab. Kohe järgnevad rünnakud majakese pihta. Aknad purunevad, naised kiljuvad ja keegi uriseb keldriluugi vahel. Ükshaaval võtavad deemonid üle kõik noored ning mängivad nende mõistusega viies neid hulluse piirile, kui armastatu pidevalt surnust üles ärkab. Keegi ei pääse sellest õudusest, mis raamat vabastas. Kõik saavad tunda deemoneid endi kehades sorkimas, kui noore tüdruku hing võitleb tema hinge imeva deemoniga, aga eks pole palju arvata, kes peale jääb. Kõige tugevam jääb ellu, aga ka teda vintsutatakse mõistuse kaotamiseni, Suure tahtejõuga suudab ta kurjusele vastu seista ainult selleks, et järgmises osas võitlust jätkata.

Esimeses osas ei ole Raimi süsimust huumor nii tuntav kui teises. Esimeses pannakse põhirõhku õudusele ja hingematvate ehmatuskohtadele, mis enam nii mõjusad võib olla ei ole, aga on kindlasti häirivad ja räiged, sest ega kirjeldamatult rõve deemon, kes vahetpidamata karjub ilus vaatepilt ei ole. Raimi panustas pidevale horrorile, et vaatajal ei läheks mõte uitama, vaid jälgiks kõike, mis toimub. Isegi kui ma ei leidnud, et läbi akende tungivad deemonid väga õudsad oleks olnud lisasid neile hetkedele rohkem väärtust kostüümid ning kaadrite kiirendamise teel saavutatud laipade kiirlagunemine, mis oli muljetavaldav, sest tänapäeval näeb vähe reaalset lima ja muud möga lagunevast kolbast väljumas. Ikka topitakse hunnik arvutigraafikat otsa ning leitakse, et vaatajale kõlbab küll, aga ei kõlba. Milleks mulle mingi CGI plahvatus kui võiks näha reaalsete (tegelikult kunstlikku) lima, mäda ja soolikate väljumist laibast, mis tekitab iseenesest palju rohkem õõvastust ja jälestust. Raimi suutis kenasti loopida tegelasi deemonite meelevallas olevana ringi ning nii lõhuti kõik kapid onnikeses ära. Samuti, nagu enne mainisin, siis kaeti tegelasi igasuguse sodi ja muu oksega, mis kindlasti lisas rõvedust kraadi võrra juurde. Eriti meeldis mulle see, et kunagi ei lahkunud õudus päris täiesti vaeste noorte juurest, sest alati kobistas keegi keldriluugi all ja ähvardas kõigi hinged välja imeda. Mitte õudne, aga häiriv, kui iga sekundi tagant keegi kriiskab. Mõned ehmatuskohad saabusid ootamatult, aga oli palju neid, mida oskasin juba oodata, aga ikka andsid mõnusa ehmatustunde kui noored elu eest kollide eest põgenesid. Filmi atmosfäär on täpselt õudusfilmile omane. Pime ja udune mets, kust midagi koledat onnikesele läheneb.

Triloogias märkasin kaks korda, et alati kui kurjus metsas kena neiut taga ajas, siis kätte saamisel oli esimene asi seeliku kergitamine ja riiete rebestamine, mis oli üpris vaimukas, sest haige on ju mõelda, mida võib nooruk arvata. Kurjus saabub ja kukub vägistama? Nii hulluks ei länud olukord kordagi, aga lihtsalt huvitav tähelepanek. Bruce Campbell on mees, keda võib erinevaid rolle pidi teada, aga arvan, et peamine allikas tema tuntusele pärineb Ashi rollist, sest edasised osad viisid seda tegelast väga palju ja mitmeid samme korraga edasi ja seda kõike mulle väga meeltmööda. Ühekorraga vaimukas, hullumeelne, taibukas, aga ka kättemaksuhimuline mootorsaemõrvar, aga see tuleb juba järgmise osa juures jutuks. Eriti palju huvi pakkus Necronomiconi ehk The Book Of the Dead`i ajalugu. On olemas lugu, kust see leitud on ja kust see pärineb ja mis eesmärgiga loodud. Ajaloo tutvustamine annab lisaks mullast tõusnud õudusele ka raamatule üleloomuliku aspekti juurde, mis väljendub kõige paremini nii, et raamat on midagi igavest ning iidset, mida oskavad kasutada ainult kõige targemad. Film sisaldab palju elemente, mis on ajale vastu pidanud, aga on ka kohti, mis enam ei tööta nii nagu peaksid. Sellegipoolest pakub film väga palju rõvedust ning haigeid ja häirivaid õudusmomente, mis enam küll ei ehmata, aga on siiski huvipakkuvalt leidlikult lahendatud.

8/10

Let the Right One In

Pole palju vampiirifilme, kus peaosas oleksid lapsed ning filmi sihtrühm oleks nii noored kui ka täiskasvanud. "Las see õige sisse" on ühteaegu armastusfilm kui ka vampiirifilm, aga eelkõige seda kõike Rootsi moodi. Kui otsida äraleierdatud teema kohta värsket, omalaadset ja judinaid tekitavat filmi, siis on see film just see õige. Arvasin, et film peegeldab üksnes vampiiri ja nooruki suhet, aga teema läks hoopis kaugemale kui oleksin osanud arvata. Film võib olla ilus kui ka räige näidates vampirismi pahupooli läbi kohalike nakatamise ning veristamise. Tavaliseks ei saa "Let den rätte komma in`i" kindlasti nimetada. Tegemist ei ole maailma parima filmiga, aga minu südame võitis film sellega, et on piisavalt omapärane, et teistest tunduvalt eristuda.

Oskar on 12. aastane posike, keda kiusatakse koolis ja sõpru tal praktiliselt pole. Oskar elab emaga koos paneelmajas ning veedab aega üksi siseõues mängides. Oma viha ja suutmatust kiusajatele vastu hakata elab ta välja puu peal, mida ta vahetpidamata noaga toksib. Sellega seoses ilmneb filmis üks tähelepanuväärsemaid stseene, mis on ühteaegu hirmutav kui ka tavapäraselt lapselik. Ühel ilusal talvepäeval kolib Oskariga samasse majja kummaline tüdruk Eli oma isaga. Kummaline sellepärast, et tüdruk ei söö, on kahvatu ning käib paljajalu ka kõige külmema ilmaga. Oskar hakkab ebatavalise tüdrukuga hästi läbi saama. Eli julgustab Oskarit kiusajatele vastu hakkama ning ajapikku muutub sõprus aina tugevamaks, aga on ainult üks asi. Nimelt on Eli vampiir ning seetõttu ei ole miski enam Oskari elus tavaline. Samal ajal kummitab linna mõrvade laine. Ohvreid veristatakse...

Vampiirifilmid on mulle alati meeldinud. Mitte muidugi kõik, sest vampiiriteemat saab nii labastada kui ka naeruvääristada. Kõik muidugi oleneb, kuidas film tehtud on, aga üldjuhul tehakse nõrku filme, mis üritavad tõsised olla, aga kukuvad läbi. See eest on niivõrd palju ja häid filme tehtud sel teemal, et silme eest läheb kirjuks. "Let the Right On In`i" põhirõhk ei olegi vampirismi jõledustel ja ohvrite vere imemisel, vaid pigem kahe hingelise püüdest eemalduda millegist ebameeldivast. Oskar koolist, kus teda pidevalt togitakse ning kodust, kus ema talle eriti tähelepanu ei pööra. Eli, aga tahab olla koos Oskariga, aga peab alati temast distantsi hoidma, kui ei taha, et sõbrast saaks järgmine ohver. Need kaks tegelast muutusid filmi jooksul päris lähedasteks ning kõik nendega toimuv haaras suures mahus kaasa ja lasi lahti alles lõputiitrite ajal, kui mustal taustal lumi langema hakkas ja rahu saabus. Kahe tegelase sõprus oli eriskummaline, sest mõlemad olid omast maailmast. Üks oli vampiir ja teine lihtsalt üksik poisike, kes otsib sõpru. Oskari rolli oli valitud omapärane nooruk, sest ta suutis hästi välja mängida sellise ebaleva ja häbeliku osa, mis võis ka julmemaks muutuda, kui tegemist oli kättemaksuga kiusajatele. Vampiiri ossa oli samuti vastav inimene võetud. Tea, kas oli ka väga imelik mängida sellist rolli, sest ütleme ausalt asi läks vahepeal päris räigeks. Igatahes, hea tööga sai hakkama. Muud tegelased veel peale Eli isa olid väga stereotüüpsed. Neilt ei olnud midagi ootamatut oodata, vaid sai rahulikult mõelda, et niiviisi käitudes te kaugele ei jõua. Siinkohal pean silmas Oskari kaitseingli Eli raevu kiusajate suunas.

Huvitavalt kombineeriti laste-,vampiiri-ja armastusfilmi elemente, mis koos andsid enam kui rahuldava tulemuse, sest tegemist on filmiga, millelaadset ma varem näinud pole. Kindlasti olen sisu poole pealt, aga teostuse ja mõtte poolest eristub film minu jaoks eriti. Kõige parem omadus on kindlasti teema rahulik areng ning lõpukulmintsiooni ootamatus ning vapustavalt tabavalt kombineeritud veealused kaadrid koos vee peal toimuvaga. Kogu aja jooksul saab kõik olulise ära näidata ning rohkem nagu juurde ei tahagi. Kaameratöö on huvitav, sest näidatakse päris pikki kaadreid nii vampiiri rünnakust kui ka näidatakse ekraanil toimuvat kaugelt võetuna ning seetõttu mahub kogu ümbrus ekraanile ära andes näiteks paneelmajade vahel lumes jalutavale Oskarile päris rusuva olemuse. Ütleme ausalt. Lasnamäe majade ja muude sarnaste vahel ei ole just eriti lõpus jalutada, sest pikad hooned saadavad sind igal sammul ja alati võib olla keegi, kes sind jälgib.

Ei saa öelda ka, et filmist ka õudus puuduks. Näljane Eli oli päris kõhe. Näiteks siis, kui ta alati varjus viibides imelikke häälitsusi tegi. Huvitav oli ka see, et kunagi ei näidatud korralikult Eli näljahoogusid ega lastud kaamerat rünnakute ajal päris ligidale. Alati säilus kindel vahemaa. Selline lähenemine ei anna toimuvast päris selget pilti ning seetõttu tekib vaatajal aina suurem huvi. Kõike ei peagi näitama. Parem hoida mõningad kohad varjatuna ning lasta fantaasial kaasa töötada. Väikse armsa tüdruku äkilised rünnakud olid tõsiselt jubedad. Fakt, et ta vampiir on haihtub Oskariga koos olles ning siis järsku toimuvad jõhkrad rünnakud ja verise näoga ning läikivate silamdega Eli jälgib ümbrust nagu kass. Vampiiri surm läbi päikesevalgusega kokkupuute oli samuti üks huvitavamavaid kohti. Pealkiri saab ka piisavalt tähendusrikka selgituse. Mõnusalt hirmutav, aga samas mitte üle piiri minev. Iga külje pealt omapärane saavutus, mis õigustab kiituste sadu igat pidi.

Nagu ma varem maininud olen, siis on mul nõrkus talviste ilmade vastu filmides. Midagi maagilist on öösel tänavalambi valguses langevatel lumehelvestel. Tasased lumekuhjad, kus on näha vaid üksiku loomakese imepisikesi jalajälgi, mis tasapisi lakkamatu saju tõttu kaovad. Miskipärast tungib talv mulle sügavale hingesoppidesse äratades mingi lapsepõlve mälestuse, aga ma kunagi täpselt ei tea, mis see on, aga tean seda, et see on hea mälestus. Miskipärast meenub samuti Tove Janssoni Muumioru lugude jutustus"Trollitalv", mida ise olen lugenud väiksena kirjastuse "EESTI RAAMAT" poolt aastal 1975 välja antud Janssoni juttude kogumikust "Muumitroll", milles esimest osa "Trollitalve" esimest lehekülge ilmestab kaunis must-valge joonistus krõbedast talveööst, kus taevas helendab kuu ning maa on keatud sileda lumega, kus on näha tillukesi jalajälgi kaugusesse kadumas. Samuti on pildil kõveraks vajunud puu, millel lehvivad veel viimased lehed. Pigem meenutab puu lumest välja kargavat looma, kes sirutab end pimedusesse valgust toova kuu poole.

Ilus, armas, räige, hirmutav, omapärane film: 9/10

Devildriver - Pray For Villains

Kangelane on alati see, kes päeva päästab ning kõki süütuid kurja eest kaitseb. Kangelane teeb alati seda, mis on õige. Ei tee valikuid, mis tooksid kaasa halba teistele, vaid alati järgib üldist heaolu. Kõik see ongi ka kangelase nõrkus. Kurjuse jõududel pole headusega midagi pistmist. Nemad võivad ohverdada oma eesmärkide nimel kõiki ning on sellega äärmiselt rahul. Kangelane ei tee ebamoraalseid valikuid, aga seda just kurjus ära kasutabki ning päeva lõpuks võib kangelane headuse eest võideldes hoopis surra ning need, kes jäävad kurjuse meelevalda peavad palvetama kurjamite poole, et säästa endid nende viha eest.

Ühesõnaga Ameerikamaa metallistide uusima albumi samanimeline video just sellisest teemast pajatabki ning teeb seda rajult. Bänd läheb iga albumiga aina paremaks ja arenemisruumi tundub neil veel jaguvat. Pray for Villains on aga eelmisest albumist tuntavalt erinevam nii vokaali kuistiili poolest, kuid ühtlane sarnane omadus jookseb igast albumist läbi.

HP 6 - posterid

Aaaa....young love

Keegi on vist armukade

Ega temagi austajaga rahul pole

Veider, aga see eest huvitavam

Lord Voldemorti kuri käsi ulatub isegi nooremate sekka

X - Men Origins: Wolverine

Bryan Singeri esimesed kaks X - meeste filmi on tasemel koomiksiadaptsioonid, aga on ka märksa tõsisema tooniga, kui paljud teised tollal, kui filmid esmakordselt ilmusid. Praegu ainult tõsiste koomiksifilmide poole püüeldaksegi. Esimene osa on tutvustava eesmärgiga, mis omas ka muidugi suuremat mõtet ja näitas kuradima hästi, kui hästi võivad mutandid võidelda või kuidas nende probleemid on samal ajal üpris aktuaalsed ka reaalses maailmas. Kõik see vähemuste rõhumine ja nende relvile sundimine tuleb kaunis tuttav ette. Teine osa X - meeste seeriast viis juba tuttavad tegelased suurema ohu ette, millega võideldes ilmnesid mitmed viited erinevate tegelaste minevikku ja muidugi pole halba ilma heata ning paar tegelast kadusid jäädavalt ainult selleks, et järgmises osas taassündida. Kolmas osa on minu arvates liialt palju kriitikanooli saanud. Tegelased on kõik enam vähem samad, aga üha uute probleemide ees. Kolmas osa on vast kõige vaatemängulisem ja siinkohal mõtlen just lõpus aset leidnud suuremat sorti lahingut ning Golden Gate`i silla õhus lennutamist. Kriitika õigustab ennast kohati lombaka stsenaariumi ja paljude tegelaste kõrvaldamise eest, millest oli mul kõige enam kahju, sest kadusid tegelased, kelle edasist arengut oleksin tahnud näha, aga võta näpust. Lõpp oli maiuspala, sest sidus kokku nii mõnegi lahtise otsa, aga andis ka võimaluse jätkamiseks. Sellegi poolest jäävad Singeri filmid kõrgele poodiumile, kuid kolmas peab aga neile alt üles vaatama. Et asi oleks selge, siis mainin oma arvamuse Wolverine sünniloo kohta kohe ära. Gavin Hood ei jõua ligilähedalegi Singeri versioonidele ning panustab üksnes maad vibreerima paneva möllu peale jättes tegelaste arengu poolikuks ning ühekülgseteks. Hood ei olnud kõige parem valik tegemaks filmi, mis peaks jahmatama efektide poolest ning tutvustama X-meeste tuntumat tegelast. Ta sai sellega hakkama, aga sellisel viisil, mis enam mitte kedagi ei üllata ega kaasa elama pane. Siis jääbki ainult üle nautida efektset märulit ning Logani saamist Wolverineks, kes vaatamata nõrgale filmile jäi endiselt koomiliseks ning tõsiseltvõetavaks tegelaseks. Loganit tutvustatakse esmakordselt aastal 1845, kus näidatakse idüllilist pereelu, mis lõhkeb kui seebimull pärast isa vägivaldset surma sõbra käe läbi, kes osutub Logani isaks ning seega Logani sõber Victor ei ole keegi muu kui tema vend. Koos põgenevad vennad veretöö eest süüdlasi otsijate eest ning lubatakse alati teineteise eest hoolitseda. Edasi kulgeb vendade ajalugu läbi suuremate ja väiksemate ilmasõdade ning saadakse kokku kolonel William Strykeriga, kes pakub neile võimalust loobuda põgeniku elust ning liituda sõjaväelise grupeeringuga, mis koosneb üksnes mutantidest. Koos suundutakse Nigeeriasse, et leida selles piirkonnas alla kukkunud meteoriidi asukoht. Selleks piinatakse kohalikke, et neid rääkima sundida. Kõik peale Logani on piinamise suhtes ükskõiksed ning nii tekibki konflikt, mille tulemusena Logan rühmast lahkub ja rahuliku elu peale läheb. 6 aastat saab Logan rahulikult elada kuni tema tüdruksõber tapetakse, mille tõttu Logan suundub halastamatule kättemaksuteele, mis peab lõppema üksnes Victori ehk Sabertoothi ehk Mõõkhamba surmaga. Stryker pakub Loganile võimalust, kuidas tunduvalt tugevamast Mõõkhambast jagu saada ning selleks ongi siis adamantiumist küüniste siirdamine, mis asendavad nõrgemaid luuküüniseid. Pärast seda satub Wolverine valede ja pettuste võrku, kust ta püüab meeleheitlikult välja saada. Tal see peaaegu õnnestubki, aga nagu öeldakse: mida rohkem võrgus sipled, seda rohkem ennast ise sisse mässid. Victor ei kujune Wolverinele ainsaks võimsaks vastaseks, vaid selleks saab Weapon X-i programmis loodud mutantvärdjas, kes on mõlema mehe endine kamraad.

Hugh Jackmani osatäitmine ongi päästeingel, kes muidu nadi filmi tuhast kõrgemale tõstab. Liev Schreiberi kehastatud Victor oli natuke ülepakutud, aga samas lõbusalt maniakaalne verehimuline kassmees. Teiste osatäitmiste kohta nii palju, et näitllejad olid valitud sobivalt, aga puudujääk tekkis sellest, kuidas neid tegelasi koheldi ja seda tehti halvasti, sest neile anti tohutult vähe ekraaniaega või kõrvaldati silmapilk ära. Eriti vastukarva oli ühe üpris laheda tegelase nagu seda oli Deadpool tutvustamine ning siis kogu filmi ajaks ekraanilt kadumine ja lõpuvõitluse jaoks taasilmumine. Täiesti ebavajalik. On kuulda olnud, et alguses pidi Ryan Reynoldsil hoopitükis suurem roll Deadpoolina olema, kui tal seda lõppversioonis oli. Arvan, et film oleks siis tsipake paremaks läinud, aga mitte drastiliselt. Paljud tegelased ei sümpatiseerunud üldse ning tundusid pigem ebavajalikud kui olulised osad filmi juures, sest tänu Wolverine`i saatuse rõhutamisele said need tegelased tunda vähese ekraaniaja mõju ja seetõttu tähtsusetuks muutumist. Filmi ülesehituse ja üldise teostuse stiil oli samuti vastukarva. Ei meeldi mulle üledramatiseeritud tegelased ega südant lõhestama paneva muusika saatel plahvatuse juurest ära kõndimine, sest nii muutub tõsiseltvõetavate karakteritega koomiksifilm pigem äärmiselt kunstlikuks ja mängulikuks, mis antud filmi juures see kõige suurem taak oligi.

Gavin Hood on hästi hakkama saanud draamafilmidega, aga suureeelarvelise koomiksifilmi jaoks valiti siiski vale inimene. Isegi Brett Ratner oleks paremini teinud. Logani tegelasest veel, et tema uued küüned läikisid kogu filmi väga kahtlaselt ja isegi siis kui need olid just vastase sisikonna pahupidi pööranud. Kuidagi imelik. Ei saanud siis sellist väikest, kuigi häirivat asja parandada. Nüüd siis mainiks ära, mis filmi juures hea on. Kui varasemad X-meeste filmid on nähtud ja need meeldinud, siis on kaks võimalust. 1) Toetudes varasematele filmidele on sünnilugu rahuldav ja pakub üksnes seoseid varasemate filmidega ning Logani humoorikat ja traagilist kuju. 2) Film on absoluutne möödalask muidu väga hea loo kohta, millest oleks saanud valmis teha päris vaimustav teos. Ise jään sinna esimese võimaluse juurde, kuigi rahuldav on veel hästi öeldud, sest vägisi kisub alla rahuldava. Weapon X-i programmiga sai seoseid luua teiste filmidega, mis oli väga meeltmööda, sest nii sai läbi mõelda, kes ja kuidas Xavieri kooli sai ning miks Logan oma minevikust hiljem midagi ei tea ja ennast teises osas leidma läheb ning Strykeriga taas kohtub. Nagu enne sai öeldud, siis efektid jätsid väga kunstliku maigu, aga mõni efekt läks ka asja ette. Näiteks kogu see hävitustöö, mis Wolverine üksnes küünistega tegi oli muljetavaldav, aga sama efekti näiteks helikopteri peale hüppamisel ei tekkinud, sest see koht oli äärmiselt "lahedaks" muudetud ja tänu sellele muidugi ära solgitud. Visuaalne pool andis kõige rohkem tunda halastamatu lõpuvõitluse ajal. Värvid muutusid tunduvalt erksamaks ning toetasid niiviisi hästi võitlust ning sellele järgnenud hävingut.

Wolverine sünniloo puhul oleks oodanud midagi enamat, aga vähemalt on seegi. Uuesti niipea küll ei vaataks, aga ei tea ka. Annaks uue võimaluse. Äkki poeb mulle see nunnu armastuslugu naha vahele ja hakkan neile jäägitult kaasa elama. Vaevalt, et seda juhtub, aga kes teab.

6/10

Max Payne 3 - värsked pildid