laupäev, 19. detsember 2009

Breathless

Esimest korda lavastajakätt proovides tõestas Korea näitleja Jang Ik-Joon, et vististi isikliku teema valimise ja hea tahmise juures võib saavutada kõike. "Hingetu" on hüpervägivaldne draama, mille keskmes on koduvägivallast irduvad häiritud meeled ning kõiki nakatav viha, aga ennekõike saavutab osalt kriitiline teos inimliku draama mõõtmed, mistõttu võtab maad ka realistlik tunne, et vägivald sünnitab vägivalda ja vägivallalabürindist pääsemist ei pruugi alati edu saata. "Ddongpari" on oma olemuselt väga mitmekülgne, kuid pealispinnalt ühekülgne. Film nõuab süvenemist ning eri sisuliinide pidevat jälgimist ja läbi arutamist. Mis sünnitab vägivalda? Kodune vägivald või vaesus? Kui kodus valitseb pidevalt pingest praksuv õhkkond, siis pole ime, et end hiljem tänava peal välja elatakse. Kui vaesus, siis mis sunnib ühte inimest teist ründama? Soov raha saada, maksta kätte teisele selle eest, et elu nii halb on? Milles on teised süüdi, et kellegi elu on allapoole nulli ja kodus valitseb kohati hullumeelne olukord, mis paranemise märke näita? Vägivald füüsilisel ja psühholoogilisel tasandil on tingitud vihast kellegi või millegi vastu, mis tuleb endast ühel või teisel viisil välja lasta. Nii muutub vihaobjektiks kogu maailm, kogu ühiskond ja kõik kaasinimesed. Igal hommikul ärkab Sang-Hoon oma armetul madratsil. Joob räige pohmelli vastu vett ning läheb hilinedes tööle, mis näeb ette võlgade sisse nõudmist ja seda sageli eriti verisel viisil. Iga päev mängib Song-Hoon "isa" oma õe pojale, viib talle asju ning püüab toeks olla. Sisimas on headus olemas, aga viha ja sellega kaasnev kurjus ning ükskõiksus varjutab kõike ja põhjustab valu ka kõige lähedasematele.
Lavastaja ja näitleja Yang Ik-Joon esitab oma nägemust tõepäraselt, võttes esmalt käsile tagajärje ja alles siis laskub olukorra tegelikke põhjustesse. Vägivaldse ja tundetu koore all lasub häiritud meelte ja segaste tunnetega poisipõnn, kes nägi pealt traumeerivaid sündmuseid, mis kummitavad teda meheikka jõudmiseni ning söövad senini Sang-Hooni sisemiselt, hävitades võimed suhelda, aru saada ja jättes alles ühe arusaama: kui ei meeldi, peksa vaeseomaks. "Breahtless"-i võlu seisnebki lavastaja katses tuua välja kõik osapooled ning selgitada igaühe motiive ja minevikku. Kohati võib film mõjuda liiga pika või liiga täiuslikuna, sest kõik sisuliinid viiakse lõpuni ja midagi ei jää vaatajale endale mõtlemisaineks. Pole midagi mida saaks pärast lõputiitrite ettekerimist mäluda. On ainult probleem ja selle käsitlus ning sellest lähtuvad ideed, mille üle saab küll arutleda, aga filmi enda üle pole pikem arutelu vajalik, sest kõik pannakse viimse detailini paika. Yang Ik-Joon on loonud tugeva draama, mis läheneb probleemile sügavuti, pakkudes nii koomikat kui ka traagikat, vägivalda kui ka õrnu tundeid, elu ja surma ning kõike seda, mis jääb vahepeale. "Breathless" on võimas tunnete valang, mis puudutab vaatajat algul küll õrnalt, aga lõpupoole sirutab kogu oma emotsionaalse laengu täies ulatuses välja. Meeleolult rusuv, rutiinne, vihane ja isegi jube teos saavutab oma täieliku ulatuse alles murdumispunktis, kui Sang-Hoonist saab ka inimene, aga kui kahju on juba tehtud, siis on kahju ka tulemas ning mitmetes pattudes süüdi olevad saavad halastamatult karistada isegi siis kui peategelase vastik olemus on peaaegu et kadunud ja on tekkinud lootusekiir paremale elule. Yang Ik-Joon ei tee kompromisse. Mis tuleb, see tuleb ja nii jääbki. Ei ole olemas õnnelikke lõppe, vähemasti mitte kõigi jaoks.
Lavastaja kehastatud Song-Hoon on temaga pidevalt kaasas käiva tüdruku Yeon-Hue kõrval üks paeluvamaid tegelasi. Ühtäkki eemaletõukav, ebameeldiv, aga siiski huvitava arenguga karakter särab läbi kogu filmi kuni viimaste haamrilöökideni. Tüdruku ja Sang-Hooni sõprus algab absurdselt ja kõige imelikumat laadi suhe muutub peagi sama sobivaks kui Sang-Hooni igapäevarutiin ja -suhtumine. Dialoogid on mõistlikud ja arutlevad, stsenaarium intelligentne, süžeepöörded mõneti üllatavad, draama raskepärane, aga samas ei unustata elust rõõmu tunda. Kinematograafia on üsna tavaline, aga taolise filmi puhul muud ei nõuakski. Kaameratöö on hüplik ja üsna kiire. Lähikaadrid on tavaline nähtus. Põhiliselt rihitakse tegelaste nägudele, toomaks välja hetkeemotsioone ning peksmiste ajal suunatakse kaamera väga lähedale, mille tõttu on sageli raske aru saada, kes keda peksab. Taaskord kasutatakse realistlikkuse rõhutamiseks käsikaameratunnetust, aga seda mitte ülemäära palju, vaid täiesti sobivalt. Hingetu, kuna pole millegi nimel elada; hingetu, sest viha täidab kõik; hingetu seetõttu, et süütu meele rikkumine maksab kätte kõige ootamatus kohas. 8/10

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Lavastaja müüs oma maja maha, et film saaks valmis.
Ta isegi ei teadnud, mida Breathless tähendab, aga kuna talle meeldis selle sõna kõla, siis otsustas, et see sobiks ingliskeelseks pealkirjaks.

Ra Ragnar Novod ütles ...

Nojah, see selgitab asjaolu, miks ta nii vihane vend oli :D Maja läinud, aga film valmimas.

paranoiadisco ütles ...

Ma rääkisin eilsel Humanitaarinstituudi peol ühe korealasega, kes mainis, et originaalpealkiri on otsetõlkes "shitfly".

Ra Ragnar Novod ütles ...

shitfly - a wannabe or poser. hence wannabes swarm together in big groups, just like shitflies around a brand spanking steaming turd straight outta a donkey

Heal lapsel mitu nime. Nimi nimeks, aga film ei ole õnneks sama juhuslik kui selle pealkiri ja seda kõige paremas mõttes.