Det sjunde inseglet

On aeg, mil ristisõjad jõudsid Pühale Maale ning kust sõdijad tühjade kätega tagasi tulid. Tagasi tuleb ka rüütel Antonious Block koos oma kannupoisi Jönsiga, kes kodumaale Rootsi jõudes avastavad, et seal levib Must katk ning tuhanded inimesed surevad läbi kohutava haiguse. Rüütel aga tahab suunduda koju ning tee peal kohtavad nad näitetrupi liikmeid, küla seppa, nn. ketsereid, katkulisi ja palju erinevaid tegelasi, kelle saatused hakkavad kõik üsna pea üha enam sõltuma Blockist, kes kahtleb usus Jumala vastu ning võistleb Surmaga malemängus.

Tavaliselt kui pakutakse mõnda must ja valget filmi vaadata, siis haaravad eelarvamused näitlejate ja filmi taseme kohta minust kinni ning tekib teatud vastumeelsus vaatamise suhtes. Bergmani filmiga nii ei olnud. Kohe kui film arenema hakkas, sain aru, et tegemist on millegi hoopis teistsugusega. Bergmanilt olen vist ainult mõne üksiku filmi varem näinud. Bergman nimena on juba selline, et enne vaatamist olin juba kindel, et sellele halba hinnet kindlasti panna ei saa, sest see on ju ikkagi klassika. See, et see film klassika on, ei mõjutanud mu arvamust filmist. Arvamus kujunes ikkagi läbi võimsalt areneva loo ning pildikeele. See, et film must-valge on, annab Keskajale just sobiva varjundi. Tume Keskaeg, mis oli täis usuhullust, verd ning katku saab filmi käsitluse tõttu täpselt õige näo.

Kuna ei olnud ma enne filmi kohta taustauuringut teinud, siis noort Max von Sydowi näha oli vägagi positiivne. Esimese korraga ei tundnud kohe ära, aga teatud nurga alt meenus kohe "The Exorcist". Alguse rannastseenides tundus ta kuidagi tuim, aga kui jõuti kirikumehe juurde ning Block oma kahtlustes heitles, siis muutus ta otsekohe vaimustavalt heaks ning nii oli kuni lõpuni välja. Blocki piinatud näoilme ütles edasi rohkem kui sõnad oleks saanud üldse öelda. Sydowi oli igas olukorras vapustavalt mõnus jälgida, sest igas tavastseenis omandas ta lihtsa sõduri rolli, aga kui ilmus Surm, siis muutus ta enesekindlaks Surma trotsivaks meheks, kes lõppkokkuvõttes ei soovinudki Surma malemängus võita, vaid tahtis panna ta omaenda juhitud mängus higistama. Peaagu see õnnestuski. Surma oli hiilgavalt hästi kujutatud. Must keep katab teda kuni peani ja välja paistab ainult lubivalge jube nägu, mis vaiksetel hetkedel järsku Blocki selja tagant ilmudes päris kriipiv oli. Kogu filmi õhustik oli korraga surma ja usu teema üle kaalutlev näidates samal ajal surma katku näol, kui ka kiriku nõiapõletamisi ning inimeste enesepiitsutamisi ehk patukahetsemisi. Ilusam ja õnnelikum pool ilmus näitetrupi näol, mille üks liige oli pidevalt positiivses meeleolus ning lõi laulu ajaviiteks. See tõmbas surma ja usu üle kahtleva sisu natuke koomale ja andis ruumi inimeste elu kujutamisele, kas siis rändteatri või külakõrtsis joomise näol.

Alguskaadrid vaikuses rannale uhtuvatest lainetest ning seal magavatest ränduritest oli niivõrd rahulik, et raske oli samasse kohta ilmunud Surma kuidagi hoiatava või hirmuäratava oomenina võtta. Lihtsalt võtsin teda kui igat teist inimest. Hiljem kui Surm ilmus Blocki ja tema sõprade juurde, siis tekkis tema vastu selline teatud seletamatu mitte just õudus, vaid teadmine, et tema on ju see, kes esindab kõike õudsat ja piinarikast ning naudib katku laastamistööd. Pigem arvan, et Surma sellisena kujutamine muutis ta hirmuäratavaks mitte aga teadmine, et ta Surm on.

Kui enne rääkisin, et ei tunne ennast nii paljude aastate eest tehtud filmide suhtes mugavalt, kuna arvan, et näitlejad on ebareaalsed ning ei suuda kuidagi sümpatiseruda tänu filmi vanadusele ja ajale jalgu jäämisele, siis "The seventh seal" nüüd küll mitte kuskile jalgu ei jää. Aegumatu on film, mis suudab igal ajal anda sama mõjusa tunde kui esimesel korral. Arvan, et see film ongi osa nendest filmidest. Näitlejad olid liigagi tõesed ning reaalsustaju ajastu suhtes pakkuvad, et kogu keskaja temaatika ei muutunud võõraks, vaid vägagi tõeseks keskkonnaks. Nii võin öelda absoluutselt iga näitleja kohta, kes mängisid kas siis joodikuid kõrtsis, vaimulikke neiu põletamise juures või keda iganes. Blocki Surmaga male mängimine oli huvitav teema, mida pidevalt sisse toodi. Keegi tema sõpradest Surma ei näinud, välja arvatud üks, kes oma pere hoiatas ning õigeaegselt põgenes. Surma ei saa võita. Teda saab ainult omaks võtta.
9/10

Terminator Salvation - TV Spot

Divine Heresy - Bleed the Fifth

Kuna mulle meeldib muusika poole pealt melodic deathi ja metalcore piirimail seigelda, siis sattusin Fear Factory rajaja Dino Cazaresi poolt loodud bändi peale. Kuna Fear Factory on klass omaette siis mõtlesin, et see peab kindlasti midagi head olema. Ega palju ei eksinud. Bänd oskab superhästi brutaalsuse ning meloodilisuse vahel mängida lisades sinna hulka ka üle vindi keeratud trummivõimenduse. Selles mõttes, et esmasel kuulamisel ei taipa peale üsnagi domineerivate trummide midagi muud kuulata, aga siis koorub ükshaaval kardaani tagant laulja mõnusalt brutaalne vokaal. Samas suudab ta ka kenasti hoida lugusid ohjes puhtal vokaalil lauldes. Tegemist on siis bändi esikalbumiga ning see aasta peaks ilmuma ka uus, mille nimeks saab "Bringer of Plagues". Esimene album "Bleed the Fifth" on küllaltki jõuline, et jala tatsuma panna ning refräänidele kaasa laulma panna. Sõbrale näiteks ei meeldinud, sest trummid tagusid üle, aga ju vist olen mina lihtsalt nii suur kõrv, et leian ka pealtnäha ka kõige kaootilisema stiiliga bändilt mulle sobiva meloodia. Divine Heresy ei ole küll eriti melodeathile sarnanae. Pigem ikka metalcore kuigi tänapäeva muutuvas maailmas hakkavad igasuguste core`ide ja muude stiilide piirid üha enam ähmastuma. Võikski öelda, et Divine Heresy suudab hoida selgeid piire stiilide vahel ning ei muutu keset lugu millegiks muuks nagu paljudel uuematel bändidel tavaks on.

Lemmiklugudeks on koondunud läbi mitmete kuulamiste Bleed the Fifth, Failed Creation, This Threat Is Real, Closure, Savior Self, Rise of the Scorned aga täiskaifi kätte saamiseks on kõik lood algusest lõpuni meeldivalt rajud. Viimane lugu on nö. clean vocalile pühendunud, aga ega seegi puhtaks poisiks jää. Nüüd korra bändi kodulehte sirvides avastasin, et senine laulja Tommy Vext lahkus bändist ning tänavu aastase albumi tarbeks on uus laulja leitud. Albumi nimiloole tehtud videos saab kuulata, mis moodi uus laulja kõlab ja peaks ütlema, et pole paha, aga eelmine meeldis rohkem. "Bleed the Fifth" on küllaltki hea just laulja kõrvu paitava vokaali poolest ning kui nüüd on uus laulja, siis ootan ka uut albumit üha suureneva huviga.

Video vana lauljaga:

Video uue lauljaga: 

Mastodon - Crack the Skye

Mastodon jõudis enne tänavu aastast albumit mu kõrvu varem ainult paaril korral ning siis mingit muljet eriti ei jäänud. Nüüd võtsin aga albumi ette ja lükkasin "plaadimasinasse" ja juhtus nii, et ei tahtnud enam kinni panna. Oma muusikastiiliga meenutab bänd mulle Opethi, kuigi neil tegelikult suurt midagi ühist ei ole. Nagu Opethilgi on Mastodoni stiil mitmekesine ning ühteaegu kõikehõlmav. Kohati tulevad sisse vaiksed kitarriviisid ja siis purustab vaikuse laulja metsikult hea vokaal. Lood võivad olla äärmiselt rajud, aga samas ka nukrameelsed. Oleneb kuulajast muidugi ka. Kitarririfid on võimsad ning vokaal midagi teistsugust. Mulle meeldibki kui ei jääda stiili liistude juurde, vaid püütakse neid ikka edasi arendada. Üldse on viimane album võrreldes eelmistega muusikaliselt kõige erinevavam. Kusjuures lauljaid on 2, mis annab päris võimsa koosluse. Kohati on lood ligi 6 minutit pikad. Kõige pikemad lood on 13 ja 11 minutit. Neid kuulates oleksid need kui kõik eri lood, mis võetakse ühiste viisidega lõpuks kokku. Kuna stiil on neil nii muutlik, siis iga lugu tundub pikem kui ta tegelikult on. "Crack the Skye" käsitleb erinevaid teemasid. Nende hulka kuuluvad Hawkingi ussiaukude teooria, Vene viimane tsaar ja Rasputin, viies element (Õhk), kehavälised kogemused, tähereisid ning teemadest kõige valusam on see, mis puudutab trummari õe Skye enesetappu. Nii omandab albumi nimi hoopis teise tähenduse. Iga album on siiani käsitlenud erinevaid elemente. Esimese albumi "Remissioni" element oli tuli, "Leviathani" oma oli vesi, "Blood Mountaini" oma oli maa ja nüüd viimane on õhu teemadel. "Crack the Skye" on hetkeseisuga bändi huvitavaim ning mitmekesiseim album aga eelnevad on samuti omas elemendis head ning mis kõige tähtsam enese kordamist ette ei tule.
Album andis oma võimsa muusikalise löögi mulle alles pärast paari päevast kuulamist ja siis järsku tekkis mõistmine, et see on nüüd midagi head. Mastodon: Divinations - New Video

Taken

"Röövitud" on ülipingeline, märulirikas ning kõikidele vastavatele meeltele meelelahutust pakkuv Liam Neesoniga peaosas olev film, mis vaatamata pidevalt korratud stampide kasutamisele suudab tüüpilised kohad muuta kui värskeks õhuks kevadilmas.

Bryan Mills on endine spioon, kes loodab erus olles oma tütrega rohkem aega veeta. Töö spioonina röövis talt võimaluse nautida türte lapsepõlve ja nüüd püüab Bryan minevikus tehtud vigu heastada. Kõik pole aga nii kerge. Naisest on mees lahku läinud ning uus mees on juba tütrele isa eest. See kõik tekitab Bryanile meelehärmi. Kuidas ta ka ei püüa, ikka paistab endine naine teda kellegi võõrana võtvat ning tütar on ka ainult isa raha ja muude omakasupüüdlike asjade peal väljas.

Tütre võõrasisa on rikas mees, kes on alati kohal ning pakub talle kõike, mida vajab. Sageli on see ainult kahjuks, sest tüdrukust on saanud naiivne ning emme ja issi rahast sõltuv tütarlaps. Bryan seda ei märka, vaid püüab üksnes tütrega koos aega veeta, aga endine naine püüab justkui seda pidevalt takistada. Tütar Kim soovib sõbranna ja tolle sugulastega Prantsusmaale minna ja ta lähebki pärast Bryanilt loa saamist ning lubadust talle kohe helistada. Sõbranna on samasugune tuisupea, kes ei jaga maailmast maad ega ilma. Lennujaama jõudes kohtavad tüdrukud kena noormeest ning mõni tund hiljem röövitakse mõlemad tüdrukud nende Pariisi korterist. Tütar saab veel viimased sõnad Bryaniga rääkida ja siis kaob jäljetult. Vähemalt teiste jaoks. Mitte aga Bryani jaoks. Tema hakkab tütre jälgi ajama juba siis kui temaga telefonis räägib. Bryan käib kas või põrgust läbi ning tapab igaühe, kes teda tütart röövijate käest tagasi võtmast takistab.

"Taken" võlus mind automaatselt juba esimeste minutitega. Klišeesid täis film suudeti just tänu neile klišeedele muuta äärmiselt tõhusaks ning pingeliseks. Liam Neesonit pole juba teab kui kaua üheski rollis näinud. Tegelikult oligi see üks peapõhjusi, miks "Taken" huvi pakkus. Filmi alguses tutvustatakse Bryanit kui muheda eruagendina, kes teeb vahepeal juhutöid ning püüab optimistlikult tütrega suhteid siluda. Kohe ei saagi aru, mis tulemas on, aga kui aeg kätte jõuab, siis ei tunne enam peategelast äragi. Leebe loomuga Bryan muutub koheselt tütre röövist kuuldes kõike kontrollivaks ning armutuks agendiks, kes ei kohku ka äärmuslike meetodite kasutamisest ära. Kogu film on nagu adrenaliinipomm. Algus on kui adrenaliini aeglane juurdevool ja siis järsku jõuab see sinna, kuhu vaja ning alustab hävitustööd. Neeson sobib võitlus-ning relvatehnikaid omava kiirete refleksidega julma agendina nagu valatult. Iga tema tegu on kiire ja tõhus. Koheselt tungib tütre kadumisega seotud meestele kallale selle asemel, et olukorda sammhaaval lahendada. Armu ei saa keegi. Kõik saavad oma karistuse, kas nad siis räägivad südametunnistuse puhtaks või mitte. Tegevuspaigad muutuvad pidevalt. On hooned, ehitusplatsid, sillad ja laevad. Kõik kasutatakse maksimaalselt ära. Iga Bryani käik röövijate suunas on hoolikalt läbi kaalutletud ning siis viiakse kohtumõistmine täide. Kaameratöö on kiirete stseenide ajal just sobiv ning annab ka vastava efekti nii tulistamisel kui ka jõhkral kaklusel. Bryani armutu ja kompromissitu rünnak nii suurt laadi organisatsiooni vastu tundus kohati juba üle käte minevat, aga jällegi kuna olukordi lahendati teatava jõhkra elegantsiga, siis ei saa lihtsalt sellist asja pahaks panna. Kuhu tütar viidi jäi alguses tahaplaanile, aga finaali läheduses näidatakse kõike suures plaanis ning Bryani kättemaks on hullem kui tuhkurhobusega saabuv põrgu. Film tegelikult pole üle pingutatud, aga lõpukaadrid laevas läksid liialt ühemehe sõjaks kätte ära. Kui enne olid erinevad situatsioonid, siis oli mõistetav, et selliste oskustega mees suudab ümbruskonda ära kasutada ning suurema arvu vastaseid kahjutuks teha, aga lõpp on liiga lihtsakoeliseks tehtud. Bryan läheb ja ülima vilumusega võtab maha kõik vaenlased ilma, et nad saaksid relvagi kabuurist haarata.

Kui välja arvata finaali pingemaandus, siis pakutakse närvikõdi päris korralikult ning kiirus ja tõhusus ongi vast filmi võtmesõnad. Vahepeal ilmub ka kõikide rõõmuks Holly Valance välja:p
8/10

Tales of the Black Freighter

"Tales ..." on siis osa Watchmeni koomiksist, mida sai lugeda ülejäänud tegevusega sünkroonis. Koomiksisisesena on piraadikoomiks väga mõjuv košmaarne hulluse ligi tikkumine tervele mõistusele ning selle seespoolt hävitamine. Filmis kahjuks koomiksit ei olnud, aga pole hullu. Directors Cutis pidi sees olema, aga mind väga huvitab, mis moodi see siis välja nägema hakkab. Kas pannakse see filmi kui animatsioon või siis kui koomiks liikuvate piltidega või veel miskit muud moodi? Igatahes tasub juba sellepärast DC-i oodata, sest piraadilugu on koomiksis väga olulisel kohal. Kas animeeritud eriväljaanne mehest, kes elab üle piraatide rünnaku ning suundub nüüd tagasi oma pere juurde on oma nime väärt? Arvan, et on, aga päris õige asi see siiski ei ole. Animatsioon on kohati päris kena. Miskipärast meenus Animatrix mädanevaid laipe nähes. Olekski vist viimane aeg uuesti vaadata. Animatsiooniga saab kõike näidata ja seda suurema vaevata, aga võib-olla selles probleem ongi. Lisaväljaanne ei anna niisugust hirmu, ängistust ja hullumeelsust edasi nagu seda teeb see koomiksisisesena. Animatsioon on kõik korralik ja tegevus kindlalt paika seatud ning seepärast ei saagi nuriseda algmaterjalile mitte truu olemises, aga kogu tegevuse põhjendatus ning kulgemine jäi liiga pinnapealseks ning tavaliseks. Kuigi lõpu kulminatsiooni ajal olin hingepõhjani liigutatud meremehe kojujõudmisest ning mõistmisest, milliseks oli ta muutnunud reisi lõpuks. Gerard Butler sobib meremehel hääle andjaks imehästi ning nii on ka kõigi teiste osalenutega. Nii palju kui neid on. Butleri varieeruv madalatämbriline inglaslik aktsent sobis hästi kirjeldamaks meremehe tundeid ning aina suurenevat hullust. Elamus oli hea, aga oleks saanud natuke parem olla, kuigi animatsiooni tugevust oli nii mõneski kohas silmal hea vaadata. Nüüd siis DC-i ootama...

7/10Väike võrdlusmoment ka siis

Watchmen

Esimest korda koomiksit arvutiekraanil lugedes mõtlesin, et sellest tuleb ikka päris võimas film. Koomiksit hakkasin lugema siis kui esimene trailer täispikka filmi kohta ilmus. Mida aeg edasi seda rohkem mulle tundus, et film tõesti väärib oma nime, sest trailerid panid mind imestama just sellega, et sõna sõnalt olid laused täpselt samad, mis koomiksis. Koomiks meeldis väga. Ei ole eriti koomiksimaailmaga kursis, aga tahaks küll olla. Näiteks nimi Alan Moore ütleb mulle palju ainult tänu filmidele, mis on tehtud tema koomiksite põhjal. Nii on ka paljude teistega. Viru keskuse Rahvaraamatus on Watchmeni 12. osast koosnev pirakas koomiksiraamat olemas. Arvan, et kui raha tekib, siis läheb ostmiseks ka. Maksab see midagi üle 400. On võimalus ka varajase sünnipäeva kingi nõudmine, aga vaatab, kuidas eluke kulgeb. Watchmen on omalaadne nähtus. Koomiks kombineerib endaga fantaasia, poliitika, ühiskonna probleemid ja suurema eesmärgi, mille nimel võib teisi ohverdada. For the greater good - nii koomiksis kui ka filmis oli see teema päris domineeriv, aga ei loeks seda just kõige tähtsamaks paljude teemade seast. Koomiks lahkas ühiskonna madaldumist Ameerika näol. On aasta 1985 ning alternatiivne maailm on loodud selline, et ameeriklased on võitnud Vietnami sõja ning Nõukogude Liit on endiselt suur gigant, kes ootab soodsat võimalust kallaletungiks. Nixon on endiselt presidenditoolis ning ükski skandaal pole teda sealt lahti kangutanud. Enne Vietnami sõda on rahva seast välja astunud mõned üksikud, kes hakkavad linnas kontrollimatut vägivalda ohjeldama, mis on osalt põhjustatud ka sõjahirmust. Kui aga Vietnami sõda läbi saab, siis kuulutatakse välja Keene`i akt, mille kohaselt keelatakse ära kõik seadustest väljaspool kuritegevust ohjeldavad tegevused ära, mis jätab töötuks mitmed maskis valvurid. Ainult mõni üksik jääb topeltelu juurde, aga neil on selleks ka omad põhjused, mis ületavad igasuguse õiglustunnetuse. Üks valvuritest, tagaotsitav Rorschach, hakkab ajama kaasvalvuri surmaga seotud jälgi ning jõuab nii millegi väga ootamatu ning kõikemuutva juurde. Ütlen kohe ära, et film on tõesti uskumatult koomiksitruu. Nii mõnigi üksik koht on sisse pandud, mida võib-olla tavaliselt peetakse tähtsusetuks, aga tegelikult omab kogu konteksti juures hindamatut väärtust. Film ei ole koomiks. See on vist siililegi selge. Kõike ei saagi sisse mahutada kuigi hea tahtmise juures võib kõike teha. Film algab tutvustavalt, mis on iseenesest hea nüke, et tutvustada koomiksit mitte lugenule alternatiivset ajalugu ning nii on palju hõlpsam teemasse sisse elada kui näiteks teadmatuses sipleda. Snyderi töö järgi on näha, et mees on väga pühendunud olnud, sest pisidetailide ja täpselt samade dialoogide sisse toomine on kiiduväärt. Niikuinii on midagi muudetud, aga mitte nii, et mõte kaoks. Mõte võib küll mõne kindla liini puudumisel ähmaseks jääda, aga kindlasti pole mõtet muudetud. Kogu tolleaegne New York oma tumeda ja kurjakuulutava atmosfääriga on täpselt selline, mida koomiksit lugedes ette kujutasin. Kõik räpased kõrvaltänavad ning veealune Nite Owl II tunnel ärkasid paberi pealt ellu ja valmistasid pinda ette tegelaste etteasteks. Filmi visuaalne pool toetab nii Rorschachi kalki maailma kui ka inimeste sisemist mädanemist. Alguses oleva kaamera kaugenemine vereloigus olevast Comediani naerul näoga olevast märgist on lihtsalt super. Kohe meenusid pildid koomiksist ja mõistsin, et kui juba nii on lähenetud, siis on midagi tõsiselt head oodata ja ma ei eksinud. Näitlejad olid sõna otseses mõttes ideaalselt valitud. Ei nurise ma ühegi näitleja kallal. Kõik mängisid täpselt välja vajalikud rollid ning tegid seda väga tõsiseltvõetavalt. Kui film võtab iseennast tõsiselt, siis teeb seda ka vaataja. Ükski nö. naeruväärne kostüüm ei omandanud koomilist varjundit, sest filmi olemus muutis iga sellise asja loomulikuks ning tõsiselt võetavaks. Rorschach on kindlasti minu üks lemmikuid valvureid. Nii oli ka koomiksis. Tema olek ning lapsepõlve üleelamised muudavad ta äärmiselt sümpaatseks ja traagiliseks kujuks, kes otsib taga ülimat õiglust, mida isegi endised valvurid ei suuda leida, vaid lepivad vähimaga suurema eesmärgi nimel. Jack Earle Haley suutis väljendada nii Rorschachi kui ka Walter Kovacsit ülima peensuseni. Kogu tema väärastunud olemus ning suhtumine inimestesse kui seest mädanevatesse kõndivatesse haigustesse väljendus Haley armise näo või Dr. Manhattani poolt loodud liikuva maski tagant väga mõjuvalt ning see mõju kadus alles lõpus lumes põlvitava Nite Owl II juures kui Rorschach öhe kadus. Ka kõik teised valvurid sobisid kui valatult. Silk Spectre II oli tõeline pärl kogu selle meestekarja juures ning kogu tema minevik nii ema kui ka lapsepõlve mälestuste suhtes toodi vaatajani. Ozymandias oli täpselt nii paheline nagu vaja, kuigi mõningate mõõndustega. The Comedian omandas nii hea kui ka halva kangelase osa läbi erinevate sisuarengute, kuigi koomiksis oli tema kahetsust ja olukorra mõistmist paremini välja toodud. Dr. Manhattani inimkonna eksistensis kahtlemine oli kaasahaaravalt filmilindile toodud. Marsile minek ja seal oma nö. riigi loomine oli väga vaatemänguline. Kohati oli ta liigselt helesinisega üle valatud, aga pikemas perspektiivis see häirivaks faktoriks siiski ei kujunenud. Dr. Manhattani teke on väga detailitruu ning arvan, et ka kõige suurem fänn peaks leidma, et Dr. Manhattanile oli filmi juures piisavalt palju rõhku pandud, et muuta ta filmi üheks kesksemaks tegelaseks. Tegelikult on kõik tegelased oma olemuste tõttu tähtsad ning olulised teemaarengus. Film suutis igaühele neist anda piisavalt ekraaniaega, aga siiski mitte nii palju, et süübida nendesse karakteritesse sügavuti. Efektid on tasemel ning võimendavad kenasti nii sõda kui ka lõpu laastamistööd. Slow motion sobis kahevõitlustesse ning tulevahetustesse väga hästi. Slow motioniga ei mindud ka ülekäte, et iga teine kaklus nii oleks. Seda oli piisavas koguses, et mitte muutuda häirivaks. Watchmenis ei olegi nii palju märulit kui näiteks koomiksit mitte lugenule traileri järgi võib tunduda. Rohkem keskendutakse tegelastele ning nende saatustele, aga ega märul samuti tahaplaanile ei jää. Alguse võitlus oli slow motionis ikka päris brutaalne ning nii võib ka kogu filmi kohta öelda. Kui kakluseks läheb, siis ikka nii, et silm ka ei pilgu ja asutakse üksteise ribisid ning nägusid sisse lööma. See käib asja juurde. Väga tugevate näitlejatöödega ning tõsiseltvõetav koomiksi adaptsioon, mis toob peaaegu perfektselt esile koomiksi mõtte ning kogu selle koomika ja traagika. Kui nüüd "Tales of the Black Freighteri" ja varsti ka Directors Cuti ära näeb, siis tuleb arvatavasti 10/10 ära ka. Praegu aga:

9,5/10

Twilight

Sai ka siis lõpuks vaadatud ja ega sealt midagi meeldivat küll ei leidnud. Vahest ainult siis Kristen Stewart, aga temagi roll oli kuidagi liiga ebalev ning segasevõitu. Mõnes kohas tundus, et ta ei teadnud, mida ütlema peab, siis hakkas selle asemel imelikult nihelema. Mõte iseenesest on hea (sädelevad vampiirid jätan hetkel välja), aga teostus ja näitlejate valik on nadi. Midagi on kõvasti puudu. Ei salli filme, mis panevad vaatajat piinlikkust tundma ja seda Videvik just tegi. Seda pole võimalik vaadata ilma kommenteerimata iga teise kaadri juures. Ei leia, et vampiirid peaksid olema just kooli kõige ägedamad tüübid või siis saladuslikud outsiderid. Kõik see vampiiride teema niivõrd noortepäraliseks ja seeläbi rohkem vastuvõetavamaks muutmine on kuidagi võõras. Kui oled harjunud nägema veriste suudega ja põlevate silmadega hirmuäratavaid vampiire, siis siin filmis neid ei ole. Siin on siledate nägude ja päikese käes mitte põlevate, vaid sätendavate vampiiridega tegu. SÄTENDAVATE? Saate aru? Mina ei saa.Lähen vaatan parem "30 Days of Nighti" uuesti ja näen tõelisi vampiire. Mis filmi menu taga on? Kindlasti raamat ja noorte olemasolu. Paljudele meeldivad ilased armastuslood ning karmid ja eriti coolid vennad. Nagu Videviku vampiirid siis. Ei meeldi ja punkt. Annan 4/10, sest midagi nagu oli, aga see kadus sinna igavuse ja kohmetuse laviini alla nii sügavale ära, et filmist endast ei jäänud küll midagi alles.

Transformers: Revenge of the Fallen - poster, klipp

HP 6 - posterid

Harry Potter and the Half-Blood Prince - trailer

Crna macka, beli macor

Emir Kusturica ei ole minu jaoks täiesti võõras lavastaja. Mõni üksik film on mul varemgi tema repertuaarist nähtud, mida sai ammu vaadatud ja üpris väiksest peast. Antud filmist olen küll varem kuulnud, aga kahjuks polnud seda veel näinud, aga seegi viga sai nüüd parandatud. Pole küll tolle ajaga, mida film peegeldab eriti kursis, aga see ei seganud mul filmi nautimast.

Alguses oli teemasse päris raske sisse elada, sest välised tegurid haarasid kogu tähelepanu neile. Näiteks kogu selleaegne elamine ning suhtumine asjadesse pälvis hoopis suurema huvi kui näiteks pidevalt edasi arenev sisu. Kogu atmosfäär oli väga koomilise hõnguga, aga samas ei olnud ka. Ei tehtud komöödiat, vaid näidati lihtsameelsete elu keerulisel ajal. Kaameratöö ning üldine visuaalne pool on täpselt selline, et rõhutada nii vaesust kui ka rikkust erinevatest perspektiividest. Tegelased ja filmi hoogne kulgemine läbi muusika ja tantsu ongi vast kõige rohkem kiiduväärt. Sisust ka natuke. Matko on nö. ärimees, kes püüab igast olukorrast alati kasu saada, mis talle tihtipeale toovad ikka rohkem kahju. Matko võtab laenu kohalikult gängsterilt Grgailt, aga plaanitud äritehing kukub tänu petlikule ja ahnele äripartnerile Dadanile läbi ning Matko jääb Dadanile võlgu suurema hulga raha. Dadan pakub võla kustutamiseks oma õe kätt Matko pojale Zarele, kellele see plaan on väga vastumeelt. Dadani õde, aga ei taha peale sunnitud abielust kuuldagi, vaid ootab oma unistuste meest. Läbi erinevate katsumuste lahenevad kõik probleemid ning saavad karistada need, kes seda tõesti väärivad.

Filmi pidevat kiiret arengut saatis väga hästi hetkeliselt tabatud muusika, mis pani päris tihti jala kaasa tatsuma. Tegelased on kas väga absurdsed, lihtsameelsed, ausad või lihtsalt lollid. Iga tegelane andis filmile väärtust juurde, sest neile kõigile anti piisavalt palju ekraaniaega, et näha kuidas nende asjatoimetused seoses nii Grgiga kui peale sunnitud abieluga lõppevad. Ei hakka kõiki tegelasi nimetama, aga Zare ja Ida väärivad kindlasti mainist kui üksteisest eemale kistud armastajapaarina. Zare tundus alguses väheke lihtne ning natuke lollike, aga sisu arenedes oli tema see, kes kõigile ikkagi koha kätte näitas. Zare vanaisa ning gängster Grga on hindamatud vanakesed. Pikad näod, kuldhambad, sigarid suus ja viinapits käte vahel ning naeratus alati näol. Must kass, valge kass ongi heatuju film, mis ei tohiks eriti kedagi oma huumoriga eemale peletada, vaid hoopis kõikidele tegelastele kaasa elama panna. On muusikat. Tegelikult siis mõnusat rahvamuusikat. Pakutakse nii rõõmu kui ka kurbust ja eriti äärmiselt värvikaid tegelasi. Grgagi pojapoeg peab leidma endale naise enne kui vanaisa manalateele läheb. Lõpuks ta unistuste naise ka leiab, aga läbi väga kummaliste asjaolude. Pojapoeg iseenesest on äärmiselt koomiline oma musta habeme ja kaabuga. Zare isa on pisike hädavares, kelle tegemistel ei paistnud lõppu tulevat. Teda peteti äritehinguga, ta "hoolitses" oma isa eest, ta hüppas tõkkepuu otsas rippuvale laibale järele, ta kukkus läbi lae ja nii läheb kogu jant temaga edasi. Dadan on rikas ülbik ja kohati rumal vennike, kes arvab, et maailma pöörleb ümber tema. Eks pöörlebki kuni tuleb mõni karmim vend või kuni tal relvad käes on. Kui need läinud, siis esimese asjana saadeti ta sita sisse ujuma. Tegelasi on palju ning üks värvikam kui teine. Lõppude lõpuks saab kõik korda ning kõik on läbi tragikoomiliste juhtumiste taas õnnelikud kui nad seda juba enne ei olnud.

Black Cat, White Cat üllatas mind oma positiivsusega, tempoga, humoorikate tegelastega ning lõpuks ka loo moraaliga, milleks on siis, et armastus võidab alati. Elu suhteliselt kasinates tingimustes ei takistanud kasutamast telefoni nii, et vahetevahel tuleb telefoniposti veega kasta kui ühendus kaduma hakkab. Grgagi ratastool on samuti klass omaette. Tundus, et see tegi mootorsaele sarnanevat müra. Dadani lääneliku muusika fännamist võib kirjeldada kõige paremini kätega vahetpidamata vehklemisena. Ühesõnaga põnevust, huumorit, naeru, kurbust ning eelkõige huumorit mahtus 2 tunni sisse kenasti ära. Ei olnud venimise tunnet ega tulnud ka Une-Mati kallale. Miks pealkiri Must kass, valge kass on? Vahepeal näidati musta ja valget kassi, kes niisama ringi kooserdasid ja mõnikord ka paaritumistseremooniat läbi viisid. Lõpus tegid näiliselt veel elustamist ka. Võta näpust! Kusturica teose kohta ütleks lihtsalt bloody brilliant.

9/10