Gwoemul

Kuidas ühendada komöödia ja horror nii, et ei tekiks tavaline horrorkomöödia, vaid pigem tõsiseltvõetav horror vaimukate elementidega? Et vastust oma silmaga näha tuleb kindlasti ära vaadata Joon-ho Bongi poolt lavastatud Korea päritolu "Gwoemul" ehk "The Host". Film on mõtteliselt horrorfilm, kuid paljud situatsioonid ning tegelased on loodud koomilises võtmes, aga kordagi ei muutu film üleliia horroriks ega ka komöödiaks. Bong ei paku komöödiat mitte nalja tegemise eesmärgiga, vaid võtab nalja iseenesestmõistetavana ning muudab selle situatsiooni osaks isegi siis kui on tegu kõige dramaatilisema või õudsema momendiga. "Gweomul" mängib väga oskuslikult erinevate žanripiiridega, minnes mitte kordagi labaseks, vaid vastupidi. Minu silmis tõusis Bongi lavastajatöö sedavõrd tugevamaks, kui nauditavalt pakkus ta nähtamatut ligihiilivat õudust ning tragikoomilisi tegelasi, keda ei loodud olema vaimukad, vaid oma olemuselt olid nad lihtsalt teistsugused ning seetõttu muutusid tegelased kummalisteks. Kuna tegu pole harjumuspäraste tegelastega, siis saatis neid alati teatav koomiline hoiak, mis lisas üpris traagilisele loole, nagu seda on tütre röövimine jõest tõusnud mutandi poolt, natuke ka helgemat poolt.Tegelasteks on valitud päris eriskummaline seltskond. Filmi alguses tutvustatakse perekonda, kelle hulka kuulub pisut lapsemeelne ja juhm Gang-Du, tema asjalik tütar Hyun-seo, Gang-Du isa Hie-Bong ja õde Nam-Joo ning vend Nam-il. Gang-Du töötab isa kioskis, kus ta pidevalt leti taga magab ja seetõttu varastatakse vahetevahel enne isa pealesattumist leti pealt kaupa. Gang-Du õde on meistrivõistlustel osalev vibulaskja ning vend peab Gang-Du`d teda üldse debiilikuks ning ei leia ühtegi põhjust, miks peaks temast lugu pidama. Gang-Du tütar püüab isaga hakkama saada, aga nagu filmist näha, siis päris lapsele mõtlevas keskkonnas ta üles ei paista kasvavat. Kiosk on üks osa suuremast treilerist, kus kõik elavad või suurema osa ajast veedavad, kuni saatusliku päevani, mil Hani jõest tõuseb värdjalik loperdavate jäsemetega hiiglaslik mutant, kes jõe kaldal kaose korraldab ning sealhulgas Hyun-seo jõe sügavustesse kaasa võtab. Siinkohal algab mitte eriti hästi koos funktsioneeriva perekonna meeleheitlik võidujooks ajaga, et leida tütar enne kui mutant temaga lõpetanud on või enne kui valitsus surmava gaasi Hani jõeäärsele alale laseb ning kõik elava tapab. Perekonna pingutused on traagilised igas mõttes ning kokkupõrge mutantkoletisega viib pinge lakke ja lajatab samas ka mõnusa koguse horroriga."Gwoemuli" puhul on vaatamata horrorile ja filmi vaimukale laadile tähtsal kohal tegelased ja nende areng. Filmi kaheks kõige tugevamavateks külgedeks loeks omapärased tegelased ning žanripiiride kompamise, mis andis äärmiselt positiivse tulemuse. Tegelased tutvustati nende iseloomude ja oleku järgi filmi alguses ära ning edasi sai juba hõlpsasti perekonna kannatustele tegevusest väga haaratuna kaasa elada. Gang-Du`d kehastab Kang-ho Song, keda saab varsti näha kultusliku Chan-Wook Pargi uues filmis "Bakjwi" ehk "Thirst". Tema esitus natuke aeglase kuid südamelt siira Gang-Du`na nõuab aplausi, sest sellist tegelast, kes jookseb pikemalt mõtlemata õuduse poole ja on alati see, keda keegi ei kuula, kuigi kui kuulataks, siis avastataks, et tal on midagi väga asjalikku öelda, näeb üpris harva. Ta saavutas minu silmis sümpaatsuse kohe kui ta ekraanile ilmus. Lohakas, laisk, väheke rumal, aga tegevuses teda näha oli ilmetlusväärne. Kogu perekond moodustas niivõrd fantastiliselt ebasobiva seltskonna, et perekondlikke suhteid hoiti siin ainult isa ja poja vahel. Vend kritiseeris alati Gang-Du`d. Seda muidugi õigustatult, aga ta lihtsalt oli isana väga ebakohane. Sellist kirjut seltskonda rikastas lisaks Gang-Du`le ja ta vennale veel isa, kes oli kui kõigi mentor ning teejuht, kes viis lambakarja läbi pimeda oru valguse poole, kus paistab Gang-Du tütre õnnelik nägu. Film võib oma tegelastega päris heitlik olla. Nad võivad langeda täpselt siis kui seda kõige vähem ootad või siis kui arvad, et lõpplahendus on nüüd olemas. Selle asemel lõigatakse nagu noaga õnnis õhuloss katki ja purustatakse kõik ilus ja järele jääb ainult lohutus ning kaastunne nii tegelastele endile kui ka tegelaste poolt teistele kannatanuile.Hani jõe tumedatest vetest ilmunud koletise sünniloo kohta antakse kohe filmi alguses selgust. Ameerka sõjaväehaiglast, mis asub Hani jõe kallastel, kallatakse äravoolutorudesse toksilist ainet, mis leiab jõuab kõik jõkke. Paar aastat hiljem kohtavad kalurid kummalist, aga imepisikest kalasarnast olevust ning veel paar aastat hiljem näeb sillal enesetappu sooritav mees jõe sügavustes midagi tumedat liikumas. Natuke hilisemas ajas näeb grupp piknikulisi, kelle seas on ka Gang-Du, kummalist eluvormi silla küljes. Eriti hästi on film tabanud inimliku uudishimu, mis alati piirdub millegi tundmatu poole asjade loopimisega. Kui aga tundmatu endast enam märku ei anna, siis huvi kaob. Olgugi, et tegemist oli hiiglasliku olendiga, kes ei sarnane ühelegile teise loomale. Olukord muutub kui hallikas olend kurjakuulutava muusika saatel, kuid hämmastavalt vaikselt piknikulisi üllatab ning nii häiriva vaatepildi laiali jooksvatest inimestest loob, keda pillutakse olendi sabalöökide tagajärjel jõkke või neelataks kõikide eelduste kohaselt puhtalt alla. Mutandi CGI näol pole tegemist just teab mis vaimustava saavutusega, aga olend sobib oma keskkonda, milleks on jõeäärsed pimedad tunnelid ja vetesügavused, valatult ning mutandi liikumine on loodud nii nagu oleks surm balletti tantsimas. Aeglane või äkiline, sujuv ja graatsiline liikumine annab olendile tugeva reaalse olemuse ehk ma ei võtnud seda lihtsalt kui CGI-id. Esmasel kokkupuutel olendiga saadab teda rütmikas viis, mis annaks nagu aimu millegi kohutava saabumisest. Muusika on filmil üldse väga hästi valitud. Igale olukorrale vastav. Olendi kokkupuuted Parkide perekonnaga toovad kaasa valu ja surma ning seda sugugi mitte ainult neile. Filmi suur pluss oleks ka see, et mutantvärdjat koheldakse kui eraldi tegelast, kes käib oma toitu valvamas, patrullib kalda ääres ja korjab peale pahaimamatuid jalutajaid või juhme ametnikke, kes oma partneri hoiatusi jõe suhtes kuulda ei võta. Olendi kala või mingi väärastunud kullese sarnane välimus annab muidugi ka oma panuse vastikuse ja hirmu tekitamiseks. Kui miski filmi juures kripeldama jäi, siis oli see minu jaoks veel natuke harjumatu žanri käsitlus, mis muutis traagika koomikaks. Mitte, et see halb oleks olnud. Seda mitte. Mulle see lausa väga meeldis, aga arvan, et endas täielikku selgust saada vaatan varsti filmi uuesti üle. Asi on võib olla uues ja harjumatus olukorras, kus ei tea, kuidas filmis ette antud olukordadele vastata, kas nutta või naerda, aga nii palju kui horrorit oli, siis selle koha pealt märkusi ei ole. Eriti meeldis hetk, kus pimedusest kostab hääl. Tegelane paneb end valmis kohe kohe saabuva olendi jaoks. Ta ootab ja ootab, aga midagi ei tule. Tegelase keskendumine hääle peale tekitas olukorra, kus mul tekkis mõte, et kas seal on siis midagi või ei ole. Osalt tahtsin, et ilmuks varjudest tohutu kuju, aga teiselt jäin filmi versiooniga täiesti rahule. Sellised hetked on kuldaväärt. Luua õudust nii, et selle tekitajat ei näidata, aga kui näidatakse, siis juba täies hiilguses. Tõesti on tegemist filmiga, mis on piisavalt omapärane, et läheb üsna pea teistkordsele vaatamisele.
Seniks aga 8/10

The Last King of Scotland

"Šotimaa viimase kuninga" kinnojõudmise kohta mäletan seda, et ma ei saanud eriti pihta, miks sisaldab filmi nimi ühte osa Inglismaast, kui filmi tegevus leiab aset Aafrikas. Vähk peitus tollal selle kivi all, kus sisututvustus end peitis. Mõistatusele vaatamata leian ma siiani, et antud filmi pealkiri väljendab ennast abstraktselt väga tugevalt, sest ei anna täpselt aimu, millest filmis juttu on, vaid teeb seda ümber nurga minnes. Kindlasti kuulub filmi pealkiri kõige omapärasemate ja muidu originaalsemate hulka. Idi Amini ja tema režiimiga ma väga hästi kursis pole, aga ühtteist olen kuulnud ja lugenud. Sestap ei oska täpselt öelda kui valesti või õigesti Kevin Macdonaldi lavastatud film Uganda hirmuvalitsejast kunagi toimunud poliitiliste mahhinatsioonide ning presidendi olemuse üle juurdleb, aga mida ma tean on see, et film oli üle ootuste hea ning Forest Whitaker tegi oma elu rolli ja purustas sellega minu arvamuse, et Jarmuschi "Ghost Dog"-is tegi ta oma rolliga kõige meeldejäävamat tööd tollase ja praeguse karjääri juures. Whitakeri karakternäitleja annet hindan ma tegelikult igas filmis, kus juhtun teda nägema, aga vahetevahel ilmub tal filme, nagu seegi, mille rollisooritus domineerib kõigi teiste üle. Whitaker ei mänginud Idi Amini-t, vaid ta oligi Idi Amin kogu tema jõleduste ja meeldivustega.

Kõigi eelduste kohaselt ei vii film vaatajat koheselt Ida-Aafrikasse, vaid tutvustab kõigepealt külma ja niiske kliimaga Šotimaal elavat Nicholas Garrigani, kes on äsja doktorikraadi kätte saanud ja valmistub austatud arsti ehk isa juurde tööle asuma, et jätkata peretraditsioone, aga kui hing tahab rutiinist ja reeglitest koosnevast kestast vabaneda, siis see lõppude lõppuks seda ka teeb, kas siis keegi keelab või mitte. Nii suundubki värske doktor Ugandasse, et alustada tööd sealses haiglas koos kahe kaasmaalasega. Nicholas on alles vanemate ikke alt ning koolist vabanenud ja nüüd naudib elu igal võimalusel mõtlemata tagajärgede peale. Olukord on tema jaoks lilleline seniks kui ta satub juhuslikult kokku värske Uganda presidendi Idi Aminiga, kes palkab ta oma ihuarstiks. Aegamisi Nicholase süütus ja rõõmsameelsus närtsib kui Idi Aminit ümbritsev paranoia, hirm ning viha tedagi nakkab ja seetõttu tohutuid kannatusi läbi elab. Filmi ülesehitus on üsnagi tavaline eriti kui sisu silmas pidada. Sisu ei suudaks iseseisvalt tugevana püsida kui seda just vaimustavad näitlejad, silmapaitav visualistika ja reaalsuse tunnetust tekitav hirmu, higi ja õnne segune atmosfäär ning tõepärased sündmuste arengud koos tegelaste loovate karakteritega üleval ei kannaks. Filmi mõjuvus ning usutavus seisneb mitte ainult Idi Amini hirmutegudes, vaid selles, kes ta oli ja milline ta oli ning kuidas mõjutas ta kõiki enda ümber, mitte ainult läbi tegude vaid olemuse, mille ka Whitaker hiilgavalt välja tõi. Sisu puhul pean tavaliseks ja etteaimatavaks Nicholasele ette määratud saatust. McAvoy suudab tõsise realistlikkuse tuua pealtnäha tühja ja kaugele mitte nägevale tegelase elu sisse isegi siis, kui ta naudib elu, aga McAvoy esitus saabub haripunkti Idi Aminiga konflikti astumisel ehk siis mõistmisel, kes on tegelikult see mees, kelle ihuarstiks ta otsustas hakata. Biograafilise filmina on tegemist kindlasti piiridest välja astuva teosega, mis ei astu samu radu, mis kõik varasemad, vaid määrab endale ise reeglid, aga siis on need reeglid, mida vaataja ei oska ette aimata ja nii muutub sündmuste jada ja nende tormiline areng hingematvaks reisiks läbi Uganda lõbusate viiside ning Idi Amini, kui kahepalgelise näitleja, muutumist selleks, kes ta tegelikult on, kui ta rahva ees ei esine. Kui välja arvata mõningad etteaimatavad žüseeliinid, siis on tegemist üllatusi ja pidevat pinget pakkuva filmiga nii stiili kui ka tegelaste suhtes.

Forest Whitakeri kohta võib öelda täiuslik karakternäitleja, sest ta suudab sulanduda ükskõik millisesse rolli, kas siis suurde või väikesesse. Ta võib olla vaikne sõdalane, kes elab kindla koodeksi järgi või siis tulihingeliselt rahva ees esinev president, kes oma hinges peidab ligikaudselt 100 000 - 500 000 inimese surmas süüdi olevat elajat. Idi Aminiga seostus esimese asjana kannibalism, mida mainiti filmis vaid korra. Tegemist on kuulujutaga, mida rõhutas pidevalt ka meedia, et Amin olevat oma poliitilistest vaenlastest lõunat teinud. Need väited ei pruugi sugugi tõesed olla, aga filmi juurde tulles kartsin enne vaatamist, et selle kohaga võidakse Whitakeri hirmuäratav karakter ära rikkuda, aga nii ei juhtunud ja kannibalismi mainiti korra ainult kui ajalehe kõmuuudisena. Whitaker suudab oma esitusega ühendada pealtnäha tulihingelise rahvatoetaja, kes lubab suurt õitsenguaega ja kõiki enda ümber kahtluse alla seadvat maniakki, kes mitte ainult ei naudi oma vastaste tapmist, vaid teeb seda täie teadmisega oma tõekspidamiste nimel, mis on üks ja ainus tõde kogu maal. Keegi ei saa ega tohi tesiti mõelda. Whitakeri näomiimika on mind alati hämmastanud. Ta suudab iga viimasegi emotsiooni näole manada ja teha seda nii usutavalt, et keegi ei sea kahtluse alla tema pühendumust. Whitakeri Idi Aminist õhkus lausa viha ja hirmu ning eriti oli seda märgata tema ametnike seas. Kui Uganda siseoludega mitte kursis olev noor šotlane talle alguses ihuarsti töö asjus eitava vastuse annab, siis on näha kõrvalseisva ministri miimikast, kuidas tema näole ilmub hirm. Mitte enda elu pärast, vaid Nicholase pärast, sest kõik teised siseringkonda kuuluvad inimesed tunnevad presidenti, aga Nicholas mitte. Idi Aminile aga eitavat vastust anda ei saa. Vastus saab alati olla jaatav. Nii keerab Uganda võib olla suurim hirmuvalitseja lihtsameelse šotlase oma sõrme ümber kinkides talle kalleid autosid ja tehes ta elu võimalikult mugavaks. Amin ise ei adu varsti tema ümber toimuvat. Ta ütleb üht, aga mõtleb hoopis midagi muud. Amini paranoia jõuab haripunkti siis kui maailma vastukaja riigis toimuva vastu hakkab aina tugevamaks muutuma ja nii avanevad ka Nicholase silmaklapid, et see sama elurõõmus mees vastutab tuhandete mõrvade eest kogu maal ning on valmis oma ametkonna seas nii palju ridu vähendama kui vaja. Kõik see avaldub Whitakeri piinatud näolt sama rusuvana nagu see võis päriselt olla. Amini ebalev kõnemaneer, sütitavad kõned, kahepalgeline suhtumine kõigesse, paranoia, hirm - Whitakeri näitlejatöö esindab kõike seda ja enamgi veel, sest tema karismaatilisus ning üdini tõepärane esitus poeb oma hirmuäratavuse ja omepärasuse tõttu hinge. Esimestes stseenides, kus vaataja näeb esmakordselt Idi Aminit annab Whitaker juba siis niivõrd energilise esituse, et edasise suhtes olin täiesti kindel, et parima meespeaosa Oscar oli täiesti õigustatud. Järgnevad minutid ja tunnid olid Whitakeri seltsis äärmiselt nauditavad ning võib vabalt öelda, et tema oli see kandev jõud, mis filmi ülal hoidis.

Biograafilise filmina töötas "The Last King of Scotland" idealselt andes vaatajale tundma õppimiseks Amini erinevaid tahke. Põhiliselt rõhutati talle kui isiksusele, mitte nii väga genotsiidile. Massihaudasid ja Uganda piirialadel toimuvaid tapatalguid mainiti väga põgusalt. Sestap sai rohkem tegeleda inimesega ja õppida tundma, mis ajendas teda sellistele tegudele. Valem, mis töötas huvi pidevalt tõstes imehästi. Tundes Aafrikat maana, mida katab peaaegu igal pool halastamatu kõrb ning kus põrkuvad iidsed traditsioonid ja kombed, siis on kinematograafia loodud nii, et kõik need arvamused Musta Mandri kohta saaksid tõeks. Visuaalne pool loob kollakad ja punakad värvid saatamaks kõiki tegelasi ja nendega toimuvat. Värvid lisavad kohale sinna kuuluva kuumuse ja higi, mis kleepub igale poole ja ei jäta sind isegi magama minnes. Väga meeldivalt loodi atmosfäär sellise terava ajaloosündmuse tarbeks, sest nii saab vaataja näha ka kohta ja inimesi ennast ning siis mõista, mida president seal muuta üritab. Visuaalse poolega pandi ka kohe paika paikade erinevused, sest Šotimaad kujutati külmades sinistes ja hallides toonides. Visuaalselt, karakteritelt, teemakäsitluselt ja ülesehituselt üllatavalt tugev ja meeldejääv film Uganda kurikuulsast presidendist, kes tõi endaga kaasa surma tohutule arvule inimestele.

9/10

Pandorum - motion poster

Motion posterit näeb siit.

Transformers: Revenge of the Fallen

Michael Bay lavastatud järg üliedukale esimesele Transformerite filmile ei suuda olla enam see eepiline, tõsiseltvõetav ning ülimalt efektne linalugu, vaid jääb meelde üksnes robotite, võimsate lahingute, tuttavate tegelaste ja pidevat meelelahutust pakkuvate naljade näol. Naljade all mõtlen muidugi hetki, mis niisama muigele ajvad, mitte aga neid tobekoomilisi stseene, mis silmi pööritama ja toolis nihelema panevad. Miks Bay sedavõrd halvema järje tegi? Raske öelda. Võimalik, et ta joovastus esimese osa tohutust edust ning võimendas kõik üle, aga samas ei lisanud filmi midagi uut, mis oleks natukenegi erinevusi juurde toonud. Ainuke põhierinevus on sisu, mis muidugi sisaldab ka kahe võitleva rassi Maa segipööramist. Teise osa juures meeldisid taaskord robotid ja filmi enda sellist teemat käsitlev stiil, aga seda lahedust hiigelsuurte transformeeruvate robotite näol rikkusid lamedad tegelased ning kohati idiootlik dialoog, mis kruttis pidevalt huvi filmi vastu maha.

Sisu leiab aset paar aastat pärast Decepticonite juhi Megatroni hävitamist ja ülejäänute vastaste põgenemist. Nüüd töötavad Autobotid valitsuse heaks erirühmas, mis jahib veel Maale jäänud Decepticone. Sõda kahe rassi vahel tekib taas, kui Decepticonide juht nn. The Fallen Megatroni ellu äratada laseb ja ise Maale naasmise plaane haub, et seal päike hävitada ning seeläbi robotitele vajalikku eluallikat täiendada. Sam (poiss, kes oli äpu ja muutus meheks ning sai kooli ilusama ülbe tšiki) püüab normaalselt elu elada ning võtab kodinad kokku, et minna kolledžisse õppima. Lõbu ei saa pikalt kesta, sest Sami kätte satub Allsparki viimane jäänus, mis puudutamise korral Sami mõistusesse iidsed koordinaadid kodeerib. On veel teinegi jupp alles, aga seda hoitakse USA valitsuse poolt luku taga. The Fallen organiseerib väed ning püüab iga hinna eest saada kätte viimase Allsparki jäänuse või siis Sami mõistuse, et leida mis annaks võtme ehk Matrixi, et avada masin, mis hävitaks Maa päikese ning Decepticonid lahkuksid hävitatud Maalt võidurõõmsalt. Kõik kurjade plaanide kohaselt ei lähe ning Autobotide ja inimeste ühendatud jõud teevad kõik, et takistada The Falleni kättemaksuplaani täideviimist.

Kui välja jätta hulganisti nõmedaid ja lausa imekspandavalt lolle kohti, siis saab filmi isegi nautida, aga kuna Bay kahtlasi nalju on nii palju, siis saab üldmulje igal juhul rikutud ja jääb alles ainult mõru maik. Mina ei suutnud iga alaarenenud nalja juures silma kinni pigistada ning seega muutus muidu tugevate efektidega ja tehnilise poolega särav film naeruväärseks. Ei suutnud mind hüsteeriliselt naerma panna kaksikud robotid, Sami vanemad ega Devastatori hiigelgenitaalid. Võimalik, et teises kontekstis, aga mitte mõllufilmis, mille esimest osa ma tõesti nautisin. Kahju, et teine osa end niiviisi solkis. Megan Fox oli esimeses kuidagi kenam. Siin oli ta kuidagi liiga beibelik. Temas puudus teatud naturalistlikkus, mis on arvatavasti põhjustatud sellest, et ta arvab endast väga palju ja võib intervjuudes kohati huvitavalt veidraid seisukohti võtta või siis öelda asju, mis on igasuguse loogika vastased. Ühesõnaga Bay suutis hoida filmi stiili ja anda edasi võimsaid lahingustseene, aga terviklik elamus ei olnud enam nii hea, vaid seda rikkusid räigelt piinlikkust tekitavad momendid, mille ajal hakkasin toolis nihelema ning lasin pidevalt pilguga üle saali. Tavaliselt mul filmi ajal sellised hetki ei teki, aga kui tekib, siis see näitab, et miski on ikka päris nihu filmi juures.

Muidugi ei saa öelda, et päris kõik nihu oleks olnud. Bay robotitelembus ja tohutute võitluste eri asukohtades ekraanile toomine on väga positiivne, sest massiivseid ja värdjalikke Autobote ja Decepticone näeb võitluses õhus, meres, suurlinnas, metsas mändide seas ning finaal leiab aset Egiptuse püramiidide vahel. Võttepaigad kordavad mõneti esimese osas nähtut, sest ka seal oli olemas linn ning mõningal määral ka kõrb, aga õnneks mitte sellises ulatuses nagu seda on näha teises. Revenge of the Fallen tungib maailma ajalukku ning seostab inimeste arengu algfaasid transformeritega, kes Maale saabusid. Kunagi oli 7 Prime`i, kes liikusid planeedilt planeedile hävitades iga planeedi päikese, et saada energiat, mille abil saaks rassi arengut jätkata. Ainuke reegel oli, et planeedil ei tohi olla elusorganisme. Kuna Maal olid elusorganismid ehk siis primitiivsed inimesed, siis otsustati Maad mitte hävitada, aga üks Prime`dest soovis seda ikkagi teha ning seetõttu tekkis transformerite vahel suuremat sorti lahing, mis lõppes sellega, et masina võti ehk matrix peideti ära. Seeläbi ei saa keegi masinat kasutada kui pole matixit. Robot, kes teistele vastu hakkas nimetati The Falleniks ning ta on sellest ajast peale pagendatuna kättemaksuplaane haudunud, mis nüüd tänapäeval täide hakkavad minema. Küberrassi ajaloo tutvustamine oli mõnevõrra meeldiv, sest nende mineviku kohta oli varem teada ainult sõja kaudu, mis Autobotide koduplaneedi laastas ning Decepticonid võimule viis. Võitlustseenid olid kõrgetasemeliselt lavastatud, kui välja jätta mõned võitlusstseenid rikkunud kiire kaameratöö. Mõned võitlused tulid kogu oma ilus ja mastaapsuses välja (eriti Devastatori laastamistöö), aga paljud teised kadusid kiire kaameratöö taha ära. Selle asemel, et püüda näidata roboteid võitlemas kogu nende võimsuses näidati hoopis lähivaateid metallimassile, kust ei eristanud, kes kakleb kellega ning kes just surma sai. Muidu on filmi atmosfäär ning stiilitunnetus jällegi nagu esimese puhul paigas, mis lisas samuti positiivse noodi negatiivsete pagasisse. LaBeouf suudab taas pidevalt ahastuses oleva nooriku hästi välja mängida. Tema tõetruuduses ma kahtlema ei hakanud. Ega eriti ei saagi ju, sest nii kaugele tõest kandunud filmi annab teha ning seetõttu peab näitlejaid vaatama samuti nagu filmigi ehk tõepäraseid karaktereid fantastilistes olukordades. Fox-ist ei hakka rääkimagi, sest teda sai rohkem näha. Esimeses osas auto mootori juurde kummardumine ning nüüd siis tsikli peal aelemine. Silmarõõm. Rohkem ei midagi. Turtorrost on kahju. Mispärast osaleb ta üldse sellises filmis ja veel sellises osas? Nii andekat näitlejat tahaks ikka väärtfilmides näha. "Kodus ja võõrsil" näitleja Isabel Lucas kehastab terminaatoriks transformeerunud transformerit. Naine ise on kena ja puha ning tema korraldatud hävitustöö ei jätnud samuti külmaks. Eriti armas oli hetk Samiga voodis, kus tal kleidi alt mehhaaniline saba välja ilmus ning nägu metalseks moonduma hakkas. Jaburaid, aga samas jälgitavaid kohti jagus küllaga. Selle vastu mõistus töötama ei hakanud, küll aga ülejäänu suhtes.

Kokkuvõttes on Revenge of the Fallen nõrk järg, sest see kordab juba nähtut ning pakub üle mitmete situatsioonide, tegelaste ja naljadega. Samas on filmil säilinud esimeses osas väga meeldinud atmosfäär ning Bay stiil, mis on teadagi missugune, aga antud juhul siis positiivses mõttes. Lahingud ja robotid on mõningate häiringutega kiiduväärt ning annavad edasi nii pinget kui ka vaimustavat fantaasiat, mida Bay-l ja tema meeskonnal paistis jaguvat. See, et film 10x korda rohkem möllu pidi sisaldama on tõsi, aga pool sellest pole nauditav segaste võituskaadrite tõttu ning osati on süüdi ka sisu ja tegelaste nõrkus, mis ei suuda eesmärgile kaasaelamist tekitada. Nõrk, aga ikkagi meelelahutuslik.

6/10

Good

Viggo Mortenseni kui näitlejaga tutvusin esmalt tänu "Lord of the Rings"-i filmidele. Tutvumise all mõtlen veel seda kohest meenumist, et seda nägu olen varem näinud ja nii oligi. Mortenseni olin varem korduvalt "Daylight"-is ja "A perfect Murder"-is näinud, aga siis ei jäänud ta millegi erilisega meelde ja alles tänu Jacksoni filmidele, mis ta automaatselt staaride hulka viis ja näitlejaande võimsalt avalikkuse ette tõi, hakkasin rohkem mehe varasematest ja uuematest projektidest huvi tundma. Kahjuks või õnneks pole Mortenseni uuemate töödega pärast LotR-i üldse tutvust teinud, kui välja arvestada "A History of Violence" ja nüüd siis "Good". "Eastern promises" on siiani nägemata, aga selle vea tahan ka lähiajal korvata. Kui vaadata kurbade silmadega näitleja varasemaid töid, siis omamoodi pärleid leiab sealt nii mõnegi. Tulles tagasi natsisaksamaal aset leidva draama juurde, kus ülikooli kirjanduse professorist saab süsteemi nakkava mõju tõttu koonduslaagri juhataja, siis on tegemist mõnes mõttes õpetusfilmiga või siis ühe mehe saatust jälgiva filmiga, mis ei püüa õpetada, vaid hoopis näidata, kui lihtsalt võis kellegist omapärasest saada mutrike Hitleri maniakaalses süsteemis.

Mortensen kehastab seekord ülikooli kirjanduse professorit, kes püüab õpetada ja olla endamoodi mõtleja ajal, mil kõik muutuma hakkas. Algamas oli aeg, mis viis kultuurse rahva nagu seda on sakslased tõelisesse madalseisu ning ajaloo kohutavamavasse sündmusteahelasse, mille alla ei kannatanud vaid üksnes juudid, vaid ka sakslased ise. Korralikud inimesed, kes püüdsid juhtida normaalset elu, aga seda neil teha ei lastud, sest neid sunniti propagandamasina jaoks tööle, mis ilmnes kasvavas ajupesus, mis soosis valistust ja selle tegevust. Nii satub professor John Halder võimu huvipunkti ning saab selle saatanliku soosingu, mis toob kaasa kurvad tagajärjed nii sõpradele kui ka perekonnale ja eriti prof. Halderile endale, kes ei saanud olukorrast täiesti aru ennem kui oli ennast natside võimupessa korralikult sisse mässinud.

"Good" töötab hästi filmina, mis näitab, kuidas võis saada korralikust haritlasest koonduslaagri juhtkonna ametnik. Filmi juures meeldis lähenemine olukorrale mitte ajaloolise, vaid hoopis isiklikuma külje pealt. Selle asemel, et rõhutada tolleaegset elu ja hirmuvalituse algust, kujutatakse antud juhul siis prof. Halderi pereelu ja isikliku tragöödiat, mis kulimineerus sõbra kaotamisega, mis kaasnes juutide tagakiusamise võimendumisega ning pisut boheemlasliku professori jalutuskäiku läbi põrgu eeskoridori, mis viskas teda läbi fasismi hammasrattaste mutrikesena põrgusse enesesse, kus sai vaid käsku täita ning vait olla, sest siis oli juba hilja. Filmi ülesehitus on üsna tavaline ning ühegi omapärase lähenemisega kaameratööle esile ei tungita ja ei pakuta ka huvitavaid visuaalseid lahendusi rõhutamaks aega ja võimu. Iga kord ei ole rõhutamine ja eksperimenteerimine vajalik, aga "Good"-i juures muutus see pigem puuduseks, sest sisu ise ei suutnud kanda edasi tegelase traagikat piisavalt tugevalt ning vaatamata Morternseni tugevale rollisooritusele ei tekkinud prof. Halderi vastu teatud sümpaatiat, mis selleaadsete filmide puhul peaks kohustuslik olema. Kui antud juhul peaks filmi peaosatäitja Mortensen põhirõhu saama, siis mulle tundus tänu vaimustavale kõrvalosatäitjale Jason Isaacsile olukord hoopis vastupidi olevat. Isaac kehastab prof. Halderi juudist sõpra, kes segaste aegade saabumisel natside küüsi langeb ja seda mõningal määral hea sõbra tõttu, kui mitte süü läbi, sest ta ei teinud tema heaks midagi, aga miks peakski, kui võimud annavad sulle kõrge positsiooni ja võimaluse enda avada, küll aga teistviisi, aga siiski kirjanduslikul eesmärgil. Mark Strong kehastab saksa ohvitseri. Üldjuhul paistavad Strongi osatäitmised teiste seas tugevalt välja, aga seekord niimoodi ei olnud. Mulle muidu sümpaatne näitleja jäi kuskile tahaplaanile ning suuremat tähelepanu ei jagunud talle kogu filmi ajaks. Sama ei saa öelda näiteks Steven Mackintoshi kohta, kes on hiljuti oma huvitavate, kuid paheliste rollisoorituse tõttu minu soosingu pärssinud. "Good"-is on talle antud ohvitseri roll, kes võtab ühendust prof. Halderiga tema raamatu tõttu, mis enne uut režiimi ilmus. Kohe tekib teatud kahtlus, et miks muidu kedagi ülekuulamisele/vastuvõtule kutsutakse, kui mitte vangipanekuks või maha laskimseks ja seda veel eriti raamatu pärast. Filmis leiab aset üks eriti tähelepanuväärne stseen, kus ülikooli õuel inimesed raamatuid tulle loobivad. "Nii närtsis kultuuritus ja tõusis harimatus", ütles haritlane ning kirjutas natsipropaganda tekste edasi. Olukord prof. Halderi jaoks arenes teisiti ning inimese konflikti elu ja surma kohta lahkavat raamatut peeti hoopiski võimsaks teoseks, mis paneb inimese valiku ette. Valik näeks välja selline: kas tapaksid oma surmahaigusega naise, kes seda ise soovib või ei tee seda ning jälgid võib olla veel pikki aastaid, kuidas su naine valude käes kannatab ja rohtudest täis topitud on, kuigi on teada, et paranemine on välistatud? Prof. Halderi raamat lahkabki sellist teemat, mis juhuslikult kõrgematele võimudele silma on jäänud, aga mitte negatiivselt, vaid hoopis vastupidi.

Vaatamata Morternseni tugevale, kuid võõraks jäänud tegelaskujule, film mulle meeldis ja just seetõttu, et näidati tolleaegset olukorda mitte natsivõimu kirjeldavana, vaid jutustati hoopis lugu ühe mehe sattumisest poliitilisesse võrgustikku, mis tõi kaasa sõbra kaotuse, ning peategelase enda traagikast, mille kohta annab mõista tema ilmutatud raamat. Ainult, et vaevlevas olukorras pole mitte tema naine vaid ema. Kõrvalosatäitjad kerkisid tugevate karakteritena rohkem esile kui peaosalise kehastatud professori oma, mis on pooliti ka seetõttu, et Morternsen end liiga tugevalt võib olla üle mängis. Tekkis teatraalsuse tunne, mida ma filmide juures üldiselt näha ei taha. Samas ei saa öelda, et ta roll märkimisväärne pole, aga jällegi ütlen ma, et probleem seisnes pigem ebasümpaatsuses, mis ei lasknud tegelasele hästi kaasa elada. Viimane stseen prof. Halderist, kes seisab koonduslaagri õuel natsimunder seljas ning juudibänd kõrval kurba viisi mängimas mind külmaks ei jätnud. Seetõttu ütlen, et Morternsen pääseb võidule mõningates stseenides, aga mitte kõigis, millest on tegelikult kahju. Hästi valitud kõrvalosatäitjad korvavad mõningad puudused, aga Mortenseni näitlejatöö ning filmi üleehitus ja tehnilise poole tavalisus tekitavad tahtmist kritiseerida, sest oleks tahtnud näha natuke enamat visualistikas ning kaameratöös, mis oleksid natukenegi vürtsi lisanud. Nüüd ootan "The Road"-i veel enam!

7/10

Sünnipäev ehk blogi samm tulevikku

Minu filmiblogi, mis sai alguse lühikese tutvustusega X-Files-i kohta on nüüd ühe aastaseks saanud ning on võrreldes eelmise kuuga taas elujõulisem. Juulis lubasin endale väikese puhkuse teha ja nüüd plaanin ikka ja jälle end blogis tihedamalt ilmutada nagu ma seda augustis teinudki olen. Nagu näha, siis tegin blogis ka suuremat sorti uuenduse, et vahetevahel värskust ka oleks. Plaanin nüüdsest muusikast rohkem kirjutada. Varem piirdusin ainult mõne albumiarvustusega ning värskete muusikavideotega. Nüüd aga jätkan samamoodi ainult, et varsti hakkab lisaks filmidele tekkima ka rohkem muusikaga seonduvat.

Aasta jooksul on kirjutamisstiil hulga paremaks arenenud, sest alguses koosnesid arvustused pikast sisuümberjutustusest ja ühasõnalisest arvamusest. Kirjutised on ajaga pikemaks muutunud ja eks olen üha erinevamavaid filme ka vaatama hakanud, mis tingib selle, et üha rohkem hakkan välja sõeluma, mida vaatan ja mida ei vaata. Pole tahtmist ajurakke hävitada filmide peale, mis midagi edasi ei anna või mis lihtsalt närvi ajavad. Vahel võib, aga mitte väga tihti. Võib tunduda, et viimasel ajal varieeruvad hinnangud 8-10 vahel, aga aja kokkuhoiu mõttes olengi viimati vaadanud filme eesmärgiga, et need kindlasti on head. Muretsema ei pea, sest kindlasti eksib blogisse mõni film, mis suuremat vaimustust ei valmista või mille kohe mõttetuks tembeldan ja 1/10-ne lajatan. Seoses Tarantino kõige isiklikuma projekti, mil nimeks "Inglourious Basterds", ilmumisega plaanin meisterlavastaja varem mitte nähtud filmid riburadapidi üle vaadata. Blogiga jätkan täpselt nii kaua kuni aega ja jaksu on. Kui mõnegi filmi ära vaadanud olen, siis mainin ikka kas või poole sõnaga ära, aga päris tühjaks ei taha eriti jätta. Nüüdsest saab minu kirjutisi ka blogilehest lugeda ja tundub, et kindel lugejaskond on olemas, kes vahetevahel minu arvamuste järele kiikavad. Filmiblogijate kokkutulekule ei saanud kahjuks tulla, aga mis seal ikka. Ehk järgmine aasta, kui muidugi sedasorti sündmust jällegi korratakse. Seniks aga jaksu naabrimehed, sest mina veel anna ei anna!

The Wolfman - trailer

Klassikaline libahundilugu saab taas uue ekraniseeringu paljulubava lavastaja ning vaimustava näitlejaskonna poolt. Rohkem infot siit.

Pandorum - posterid

9. oktoobril Eestis linastuv "Pandorum" tundub olevat midagi Dead Space`i, mille mängu, koomiksi ja animeversiooniga alles tutvust tegin, ja Paul W. S. Andersoni 1997. aasta "Event Horizon"-i vahepealset. Kui liita kokku DS-i tulnukviiruse poolt laipadest moondunud õõvaolendite olemus ning EH-i hullus, siis saabki kokku umbes sarnase filmi, mida antud trailer reklaamib. Sellele vaatamata loodan, et tulevane ulmeõudus pakub ka midagi uut ja huvitavat, mitte ei püüa lihtsalt olla originaalne, kuigi selliseid teemasid on juba laialt käsitletud. Posterid on aga paganama kenad. Eriti need juhtmeid ja mitmekordistunud nägusid täis valge taustaga plakatid. Plakat, kus on käsi, mida läbistavad juhtmed või kombitsad on kahtlaselt sarnane esimeses Matrixis kohatud inkubeeritud inimese olekuga, kus samuti nn. patareid läbistasid mitmed juhtmed. Lavastajaks on mulle tundmatu Christian Alvart, kellelt ilmub see aasta veel õudusthriller "Case 39". Filmil oleks nagu potentsiaali, aga sellised idee rakendamine kipub alati mööda tallatud radu valmima. Siiski ootan ma "Pandorum"-it huviga, sest ulmeõudukaid pole päris ammu kinos näha saanud.

The Thing

Viimase aja horrorfilmide ja noorte slasherite massist ilmub välja väga vähe neid, mis hiilgavad nii originaalse loo kui ka tõeliselt hirmutava teostuse poole pealt. Iga kuu on ilmumas mõni uusversioon horrorfilmide klassikavaramust. Ainuke probleem seisneb selles, et ükski uusversioon ei kõlba vaatamiseks. Samas ilmub küll värskeid tuuli, mis sageli samuti kannatavad nõrga sisu või nõrga teostuse pärast. Viimase aja üks meeldejäävamavaid horrorfilme on kindlasti Sam Raimi "Drag Me To Hell", mis oli kõike seda, mida teised ei suutnud pakkuda. Miskipärast on 27 aastat tagasi vändatud õudusfilmid palju andekamad ning väärivad tiitlit õudukas, aga hetkel toimub massiõudukate tootmine, mis kopeerivad juba tuntuid filme või kasutavad nende parimaid hetki enda hüvanguks kuigi seegi ei kuku neil hästi välja ning kiljuvaid noori täis ebaoriginaalne õudukas kaob kuskile sinna massi sisse ära ja keegi ei mäleta või siis ei taha mäletada selliseid filme. "The Thing" on õudukas kõige otsesemas mõttes. Carpenteri filmis on olemas õuduse loomiseks väga sobilik lumine võttepaik, hingekriipiv ning ootusärevust tekitav muusika, erinevad tegelased ja midagi mõistatusliku, mis annab endast esmakordselt kohe filmi alguses märku, aga suudab ikkagi avalikuks tulles pakkuda üllatust ning mõtlemisainet, sest siis saab kõik alguses antud vihjed kokku panna ja mõistatusest terviklik pilt luua.

"The Thing"-i pealkiri ilmub ekraanile tuhma mürina ja tulena lõõmava erksinise värvi saatel. Koheselt meenus "Alien"-i pealkirja kosmose tühjusesse ilmumine. Ma ei tea, miks just see meenus, aga võib olla sellepärast, et omapärased algustiitrid jäävad ka lihtsalt meelde. Nii, Carpenteri Antarktika lumistel väljadel lahti hargnevat õuduslugu olen varem lünklikult näinud, mistõttu teatud ettekujutus filmist oli enne vaatamist juba olemas, aga kuna üksikud segmendid, mis meenusid, piirdusid üksnes norralaste poolt avastatud objekti ja sellega kaasnenud õuduse avastamisega, siis nautisin filmi täielikult ilma, et oleksin suuremaid sisupöördeid ette teadnud. Miskipärast töötavad lumega kaetud alad õudusfilmide võttepaikadena kõige paremini. Lumi annab tugeva klaustrofoobilise tunde, kuna see ümbritseb tegelasi kogu aeg ja võib muuta nende liikumise väljaspool võimatuks. Võttepaigana Antarktika kasutamine annab selle eelise, et seal saab täielikku looduslikku pimedust ära kasutada, sest tehniliselt loodud öö pole ikka sama, kui kasutada ära seda, mis on naturaalne. Carpenter on loonud tegelased, kes kõik on erinevad ja kes kõik saavad mingil määral osa elu eest võitlemisest. Keegi ei jää välja ning keegi ei muutu tegelaseks, kes on alati tagaplaanil ja kellest on ükskõik kui surma saab. Selline võrdsus lisab selle, et kõikidest tegelastest on võrdlemisi kahju. Muidugi mõnest rohkem ja mõnest vähem, aga vähemalt mõte sellisel kujul töötab. Peategelast R. J. MacReadyt kehastab Kurt Russel, kes ei tohiks vist ühelegile filmihuvilisele tundmatu olla. Russel on osa võtnud veel teistestki Carpenteri filmidest ja võib olla mõned mäletavad, et just tema osales kõige esimeses "Stargate" filmis, millest hiljem seriaal tehti. Carpeneter on juba ajalukku läinud ilmselt rea huvitavate ja võib olla ka teed rajavate õudus-,fantaasia- ja ulmefilmidega.

Atmosfääri loomine on õudusfilmis üks kõige tähtsamaid elemente, et see tekitaks hirmu või müstilisust, aukartust või teadmatust ja mis kõige tähtsam, paneks kõik närvid pingule millegi õudsa, kuid nägematu või siis õudsa, kuid täiesti reaalselt eksisteeriva tõttu. "The Thing" mängis mõlema küljega, et anda õudusele nii kuju kui ka olematus, mis painaks tegelasi, sest keegi ei oska aimata, kus õudus end peidab või siis antud juhul, kelles õudus ennnast peidab. Arvan, et kui lisada siia kompotti veel Antarktika isoleeritus, siis on loodud täiuslik õudusfilmi atmosfäär. Meeldivalt ülesehitatud lugu SPOILER tulnukviirusestSPOILERI LÕPP paneb proovile kõigi tegelaste närvid ja mängib sujuvalt niiviisi paranoia ning muidugi kõige üldisema teemaga ehk ellujäämisega, mis tahes hinnaga. Tegelaste arv hakkab märkamatult vähenema, kui lähedalasuvast norrakate laagrist satub ameeriklaste uurimiskeskusse tavaline kelgukoer, kes oma käitumiselt ei ole kui koer, vaid hoopis ülimalt intelligentne olend koera nahas. Seda vaatajale muidugi ei öelda enne kui on liiga hilja, aga mõte, et koer oma hariliku välimusega võib tekitada saabuva hirmu tunnet, kuna koera suhtes säilub alguses alati tunne, et temaga on midagi valesti. Koera veidrat käitumist ei pane keegi tähele, sest kõik on keskendunud teistele probleemidele. Esimene märk õõvast saabus minu jaoks juba koera jaama jõudmisel, aga järgnevalt vallanduv koletu närvidemäng paneb proovile nii vaataja tähelepanu, et kas algusest peale on vaataja märganud üksikud detaile, mida Carpenter kui leivapurukesi laiali on puistanud kui ka võime jälgida räigemat sorti veristamist, mis ei piirdu üksnes vere ja soolikate valamisega, vaid hoopis elava organismi vapustava räiguse näitamisega. SPOILER Tulnukviirus seedib või omandab teise organismi ja moodustab sellest täpse koopia. Kui tulnukas koopiana hävima hakkab, siis suudab võõrorganism end tükeldada ja tükid hakkavad iseseisvalt muteeruma, et taas uut ohvrit ning uut kopeerimistsüklit alustada. Kopeerimine on tulnuka keskkonda sulandumise viis. Inimese mõistus säilub mingil määral, aga muidu on senisest inimesest alles ainult välimus. Tulnukas võib vajaldusel muteeruda ehk siis kasvatada endale jalad ja silmad või siis liita endaga mitu ohvrit korraga ja muutuda groteskseks monstrumiks, mis oleks nagu segu inimestest ning roiskuvast lihast. SPOILERI LÕPP. Meeldivalt vähe infot eritatakse olendi enda vastu. Pakutakse infokilde tulnuka füsioloogia ning instinktide kohta, aga kordagi ei seletata midagi enamat norrakate uskumatu leiu kohta ja samast saatusest ei pääse ka tulnuka mõtlemisviis, mille peale peab vaid ise tulema. Seda ei mainita kordagi, aga ometi on tulnuka käitumismustri järgi näha, et tegu on intelligentse olendiga, aga kuidas see mõtleb, see jääbki kaadri taha varju. Samas müstika lisamiseks polegi vaja kõike seletada. Ainult põhiasju nagu näiteks siis avastus, et tuli on tulnuka vastu äärmiselt kasulik.

Lõpp, nii halastamatu nagu see oli, pakkus kahemõttelisust ning viimaste ellujäänute eneseohverdust, kuid kõike taaskord ette ei antud ja lõpp jäigi poolikuks. Kas nad pääsesid?Kumb neist oli koopia? Kas kumbki neist oli üldse koopia? Need küsimused jäid õhku rippuma, aga samas ei tekkinud seetõttu kripeldust, et oleksin nüüd suurt sisuauku talunud, vaid hoopis vastupidi. Ma sain võimaluse ise spekuleerida ja nautida edasiste oletatavate sündmuste olemasolu ebakindlust. Carpenter suutis luua pinget lakke viivaid stseene mitte tulnukaga, vaid hoopis inimestega seoses. Uurimisjaama asunikud pannakse leegiheitja ette ning kõiki testitakse koopia leidmiseks. Iga mees, kes oma katset ootab, aga tegelikult koopia pole kardab meeleheitlikult MacReady leegiheitjast saabuvat surma. Siin tekib pinge. Miks kardab mees, kes teab, et pole koopia oma surma? Sel juhul pole tal midagi karta, aga sellegipoolest nii on. Kas katse võib eksida? Kui katse on eksimatu, siis peaksid kõik endas kindlad olevad mitte saabuvat piinarikast surma kartma. Asi on selles, et enam ei kardeta tulnukat, vaid inimest ja tema äkilisust, sest inimene võib ekstreemolukordades muututa väga pööraseks ja saata korda tegusid, mille peale ta ise kunagi ei tuleks. Rühmaliikmete omavaheline hõõrumine ning kasvav paranoia suutis vahepeal tekitada suuremat pinget kui koopia keha küljest ennast lahti rebinud pea, mis endale otsekohe jalad kasvata ja minema kavatses jalutada. Seda ei saa eitada, et võikad stseenid tulnukast ja selle muundumisest pakkusid silmailu nii groteskse pildi kui ka armutu olendi kopeerimise protsessi tõttu, mis kohe kindlasti ei ole ilus vaatepilt, aga samas säratab austust inimeste vastu, kes sellise asja valmis tegid.

Film, mis jääbki aja kulutavale mõjule vastu pidama. 8/10