T:TSCC - SE2 E20 - To the Lighthouse

Nojah, kunagi pidi see aeg tulema, et mõni tegelane sureb ja nii juhtuski. Õnneks oli tegu tegelasega, keda polnud tükk aega näidatud, aga võib-olla just seepärast tema lahkumine see kõige kurvem oligi. Vähemalt sai Cameroni aktsioonis näha. Pluss ta käis duši all ka.

Connorid kolivad ning jätavad maha endise maja, kuhu on kuhjunud nii halvad kui ka head mälestused, aga kuna hiljutised sündmused tulevad neid varsti politsei või kelle näol tahes kummitama, siis ei jää muud üle kui lahkuda. Cameron ja Derek saadetakse peidukohast relvi ja muud kraami tooma ning John ja Sarah asuvad koos teele kõrbe poole, kuhu neil on kindel plaan elama asuda. Teel teevad nad väikse kõrvalpõike Charlie Dixoni poole. Tema oli siis see Sarahi endine kallim, kes abiellus uuesti ning kaotas oma uue naise Sarahit ja Johni jälitava terminaatori tõttu. Nüüd elab mees üksi ning on oma maja muutnud kindluseks. Kui mõni robot peaks randa jalutama tulema, siis lastakse ta pikema jututa õhku. Igatahes püüab Sarah Dixoniga suhteid siluda, sest arvab, et vähkkasvaja on juba tekkinud. Sarah leiab, et teda ei ole enam kauaks ning Dixon oleks hea kaaslane Johni eksirännakul inimkonna suurimaks juhiks ja lootuseks.

John Henry tegi reseti. Keegi väljaspoolt tungis ta süsteemi ning jooksutas vaesekese kokku. Andekalt oli kogu see kokkujooksmise stseen tehtud ning Henry kõne samal hetkel oli enam kui veider. Nii mulle meeldibki. Rohkem roboteid, rohkem tulevikku, rohkem Cameroni, rohkem Henryt ning ka moraaliõpetusi jagavat Ellisoni võiks ka rohkem olla. Ta on küll pea igas osas olnud, aga tahaks natuke progressi ka näha. Taaskord lubab reedene osa just progressi ja seda Sarahi ja Ellisoni kohtumise näol. Tuleb välja, et sama võimas arvut nagu Henry tungis tema süsteemi ning selle võimsa arvuti asukoht peaks olema Cyberdyne Systems-is, kus töötas nüüdseks meie hulgast lahkunud Miles Dyson. Nii, et on olemas sarnane arvuti, kes otsib endasuguseid läbi interneti. Kui see on imelik, siis edasine will blow your mind. Tundub, et sama arvut, kes tungis Henry süsteemi oli Connoritele korraldatud rünnaku taga. Vähemalt nii tundus, sest mees, kes tahtis Cameroni kiipi eemaldada omas pihuarvutit, kus ekraanil oli endoskelett ning pihuarvutiga ühenduses arvut jagas infot, kuidas robotitega käituda. Kuidas see kõik seondub John Henry ja Connoritega on omaette küsimus. Mina sellest veel sotti ei saanud. Samas on see rünnak kuidagi seotud kindlasti kõrbes õhku lastud laoga ning veest väljunud justkui kaugemast tulevikust pärineva õhulaevaga.

Osa algas rahulikult. Siluti suhteid Dixoniga. Derek sai Jesse lapsest alles tänu Cameronile teada. Sarja suund on mulle kogu aeg meeldinud. Sari ei põhine mitte robotite omavahelisel halastamatul võitlusel, vaid tegelastel ja nende saatustel. Karakteripõhine suund läheb mulle hästi peale. Korraga saab kõike seda möllu rahulikumalt võtta, aga samas kui vaja, siis alustatakse selllise mölluga, et vähe pole. Sarahi kasvaja oli siiski kõrbefirmaga seotud mehe poolt temasse süstitud saatja, mille abil olid kõikide Connorite klanni liikmete asukohad ohus ning siis algas rünnak. Sarah eemaldas endast saatjat elustamisaparaadiga. Seda võis arvata. Karm naine ja karmid meetodid. Derek rööviti Cameroni nina alt. Kui pole kaua aega Cameroni relvaga tulistamas näinud, siis ootaks, et jookseb kaubikule järele ning rebiks sellelt katuse ning kisuks röövijad laiali, aga nii ei juhtunud. Cameron päästis Dereki küll ära, aga nagu enne mainisin, siis käis ta ka duši all, kuhu lisati ka kübeke elektrit. Sellest sai ta kiiresti üle ning vaenlased põrmustati. Johniga nii hästi ei läinud. Dixon suri Johni kaitstes. Aeglaseks tehtud tulistamiststeenid on selle sarja üks parimaid tunnuseid. Paljud dramaatilisemat laadi kohad ongi just niimoodi kokku pandud. Kuidagi väga sobilik ning üldse omapära lisav on sellist laadi lähenemine. Tavaline stseen muuta ebatavaliseks. Miks mitte siis?

Taaskord oli teemasse sisse toodud ka Sarahi pingeline treening Johnile, mis leidis aset džunglis. Igatsesin juba Sarahi monoloogi, aga nüüd oli see tagasi. Järgmise osani....Ulmefoorumis sattusin sellise ilusa loo peale. Sõnad lähevad täpselt situatsiooniga kokku.

T:TSCC - SE2 E19 - Last Voyage of the Jimmy Carter

"Last..." on põhimõtteliselt otsene järg eelmisele. Eelmises osas jäi kõik õhku rippuma, aga uus osa tekitas siiski rohkem küsimusi kui andis vastuseid.

Jätkuvad Jesse mälestused allveelaeva misioonist, mis paljude kummaliste asjade kokkulangemisel lõppes kahjulikult meeskonna suhtes. Meeskond tõi ära paki, mis oli mõeldud John Connorile, aga kummaline oli see, et pakk toodi terminaatorite käest. Keegi peale allveelaeva komandöri, kes oli samuti terminaator, ei teadnud, mida pakk endas sisaldab ning salatsemine tõi kaasa paljude meeskonnaliikmete nurisemise ning küsitavuse missiooni õigsuse suhtes. Asi lõppes nii mõnegi liikme suhtes halvasti. Minule jäi samuti arusaamatuks, miks oli John Connor võtnud oma usaldusisikuks terminaatori, aga mitte mõne oma inimestest. Sellest teguviisist ma täpselt aru ei saanudki, kuigi lõpus midagi juba natuke avaldati, aga sellestki jäi vajaka. See, et Connor ei taha oma inimestest ilma jääda ning kasutab ohtlikutel misioonidel ainult ümberprogrammeeritud roboteid võib ohtlikuks kujuneda. Võib-olla kujuneski, sest Jesse meeskonna liikmed olid arvamusel, et pardal on vaenlane, kes on saadetud vastupanuliikmete baasi hävitama.

Suure salatsemise tõttu terminaatori poolt kerkisid pinged lakke ja küllalt sai ka seni misioonile truuks olnud Jessel, kes komandöri pea jupi võrra lühemaks lasi. Mõistatuseks jäi ka see, miks oli komandörile antud käsk eirata teiste inimestest meeskonnaliikmete käske. Situatsioonist endast sain aru, sest vahepeal ei saanud ise ka aru, kas komandör täidab ikka Connori käske või on ta hoopis SkyNeti palgal ja pakk on tegelikult rünnak Connori pihta. Nii asjad siiski ei kulgenud, sest tuli ilmsiks paki sisemus, milleks oli ei keegi muu kui elavhõbeda terminaator, kes ühe liikmetest tappis pärast tema kehakuju omandamist. Hiljem kui allveelaevast terminaatori rünnaku hirmus lahkuti ütles elavhõbeda terminaator Jessele sõnumi, mis oli mõeldud Connorile ja sõnumiks 0li küsimuse vastus "jah". Hiljem sai täpselt ka teada, mis küsimus oli, aga see ei toonud mulle ikkagi rahu. Kas te ühinete meiega? - see oli küsimus. Ei saanud täit selgust, kes olid need terminaatorid, kellele seda ettepanekut tehti, aga võib-olla tuleb see ka kunagi välja. Huvitav, mis neil küll plaanis on? Lõid uue liini, kus on robotid, kes ei tööta SkyNeti heaks? Võimalik, aga kaheldav. Loodan, et seda natuke valgustatakse ka. Huvitav oli tuleviku-Cameroni ütlus, et talle sõnumit edasi õelda teeb sama asja välja, et tema ongi Connor. Mida teab Cameron, siis seda teab ka Connor. Huvitav, huvitav. Jesse kaotas siis allveelaevas toimunud kähmluse tõttu lapse. No, eks see selgitas kenasti Jesse suure vihkamise Cameroni vastu ja miks ta üldse tagasi minevikku läks eesmärgiga John Cameronist võõrutada, mis muidugi läbi kukkus.

Tagasi minevikku ka siis. Tuli välja, et John oli kogu aeg teadnud Jessest ning et ta tulevikust on, ei olnud ka temale teadmata. Osa lõpusirgel suundus John Jesse juurde vestlema ning seal olles mõistis ta, kes Riley hukus tegelikult süüdi oli, aga ta säästis Jesse. Derek nii mõistvaks ei osutunud, kuigi minu suureks ärrituseks Jesse ära koristamist ei näidatud. Nüüd võib mõelda, et Jesse tuleb ehk kunagi tagasi. Thomas Dekker on iga osaga aina sümpaatsemaks muutunud. Varem oli ta kuidagi võlts, aga nüüd olen teisel arvamusel. Väga kenasti mängib välja raske koormaga rolli, kuigi teismelisena on ta väga ebausutav. Teda on huvitav jälgida, sest alati on midagi uut oodata. Kõik tegelased on nii lähedaseks juba muutunud, et ei tahaks küll nüüd mõnda pidevalt ekraanil näha olnud tegelast suremas näha, aga see vist reedeses osa just juhtubki. Vähemalt trailer niimoodi mõista andis, aga ei tea ka. Annavad meelega valesti mõista.

Kui esimesel hooajal oli Derek kuidagi kohmetu veel, siis nüüd on ta täiesti sobiv ning minevikumeenutused läbi tema elamuste mängivad päris suurt rolli. Johni ja Sarahi vägikaikavedu Cameroni suhtes jõudis lõpule. Sarahil ei olnudki ikka õigus, aga see eest esitas Sarah Cameronile huvitava küsimuse. Miks saadeti just tema minevikku? Asi polnud võib-olla tema truuduses Connorile, vaid hoopis mõjumises Connorile. Võimalik, et Cameron saadeti muudel põhjustel ära, kuid see on puhtalt teooria. Connorid kolivad ära uude kohta, aga tee peal juhtub nii mõndagi...

Drag Me To Hell - poster

Terminator Salvation - video game

Filmimängudega on see jama, et need ei kuku kunagi hästi välja. Kahtlen, et TS nüüd erandiks võib tulla. Alati paistab trailer väga kena ja puha, aga tegelikult tuleb nagu ikka üks suur käkk. See eest on video lahe. Paistab, et Bale oma häält mängu jaoks ei laenanud, aga tegelikult see suurt tähtsust ei omagi, kui mäng jälle läbi kukub. Ei ole ise kunagi ühtegi Terminatori seeria mängu mänginud. Ei tea, kas on ka väärt mängimist või on need kõik haledad kuulsa filmi nime all olevad rämpsmängud. Varsti proovib igatahes. Minu õnneks ilmub see PC-l ka. Muidu on ikka nii, et kõik head mängud ilmuvad konsoolidel ja kuna konsooli ei oma, siis on nende mängimine ka raskendatud.

Harry Potter and the Half-Blood Prince - posterid

Killshot

Pärast "The Wrestler"-is nähtud Rourke`i vapustavat ümberkehastumist otsustasin vaadata ka teisi hiljuti ilmunud temaga peaosas olevaid filme. "Killshot" on siis teine film, mis ilmus veel aastal 2008 koos oscarivõitjaga ning ega tal filme eelmine aasta rohkem ei olnud ka. Arvan, et esimene film, mis ma temaga nägin oli "Year of the Dragon" ja edasine on ajalugu. Rourke`il on olnud häid ja halbu rolle ning kindlasti on head ülekaalus. "The Wrestler" tõi Rourke`i esiplaanile tagasi ja nüüd võib nautida suurt edu ning tuult tiibadesse saanud karjääri. "Killshot"-is kannab ta seekord mafia palgamõrvari rolli, kes astub tööandijate varvaste peale ning peab seejärel raha saamise ning oma identiteedi varjamise nimel paari võtma enda ümber kaost levitava kontrollimatu Richie Nixiga.

Armand "The Blackbird" Degas on raudkindlate reeglitega palgamõrvar. Kunagi ei jäta ta tunnistajaid ning teeb oma töö vaikselt ja märkamatult. Oma reeglite nimel ei kohku ta tapmast ka kõige süütumat juhuslikku tunnistajat, aga see hakkab peagi muutuma. Armand on indiaani päritolu ning väga kummaline oli näha Rourke`i indiaanlase välimuse ja soenguga. See näitleja on kui loodud eriti karmide meeste rolli, kes on valmis kõik oma teelt kõrvaldama. Siin mängib ta vaikse loomuga ning tasakaalukat palgamõrvarit, kelle reeglid talle selja keeravad ja ta mafia poolt tagaotsitavaks muudavad. Juhuslikult kohtub Blackbird psühhopaatliku Richie Nixiga, kes soovib temaga koos tööle hakata, aga Blackbird soovib ainult raha saada, mida ta eelmise töö eest ei saanud. Vaikselt küpseb peas tal ka mõte indiaanlaste reservaati kolimisest, milleks on jällegi raha vaja. Kõik plaanid lendavad vastu taevast kui tänu mõtlematule Richile tekivad tunnistajad, kes nägid Blackbirdi näost näkku. Et eemale minna ei tohi jääda ühtegi lahtist otsa. Koos hakatakse paarikest terroriseerima. Varsti segatakse mängu ka FBI ning Blackbird ja Richie avastavad, et paarikese eemaldamine kujuneb raskemaks kui arvata osati. Richie leiab Blackbirdis endale justkui eeskuju ning hakkab tema reegleid ka iseenda jaoks kehtestama, mis toob kaasa ka kõige lihtsama varitsuse muutumise hävinguks. Blackbird jääb enesele kindlaks ning üritab kõigest väest tunnistajaid eemaldada, aga varsti mõistab ta, et peab tahest tahtmata reegleid rikkuma.

Rourke`i roll Blackbirdina oli väga korralik. Kehastas äärmiselt sümpaatset tegelast. Film algab Blackbirdi monoloogiga oma koodeksist ning näitab viltu läinud tööotsa, kus üks ta vendadest tema enda käeläbi juhuse tahtel suri ning teine sattus vanglasse. See juhtum jääb teda vaevama ning edaspidi on ta üksi edasi töödanud. Blackbirdi eetika oma töö suhtes on tähtsale kohale tõstetud ning peaks ütlema, et Blackbird iseenesest on ülistiilne. Ei ole ta kontrollimatu tapja ega ka suu peale löödud. Kui on vaja töö ära teha, siis on tema õige mees. Kogu filmiks jäigi ta rahulikuks isegi ka kõige häirivamatel kohtadel. Näiteks sõbra halastamatu tapmise ajal ning Richie naise kõrvaldamise ajal. Tundus, et ta hoidis kõike enda sees ning sisestas endale, et tapmised on vajalikud oma identiteedi varjamiseks võimude eest. Ühesõnaga Rourke`i roll ei olnud midagi vaimustavat, aga omad momendid tal olid ning lõpu poole hakkas tegelane üha enam sümpatiseeruma. Richie Nix on ärplejast pangaröövel, kes mõtleb, et on maailma naba ning arvab, et teda ei saa ükski võim peatada. Kui Blackbird on otsusekindel, siis Nix on täielik vastand. Kohati jäigi selgusetuks, miks sellist tegelast nagu Nixi kogu filmi jooksul vaja oli. Ta käis kogu loogikale lihtsalt vastu. Kui Blackbird soovib hoida madalat profiili, siis ei saa ta seda ju teha koos Nixiga. Nix tappis ja tappis, laamendas ja laamendas, ja mis kõige enam mölises ja mölises. Juba poole filmi pealt oli tahtmine, et Blackbird talle kuuli pähe laseks aga ega see kuul laskmata ei jäänud ka. Et nad partnerid olid, muutus tasapisi üha enam häirivamaks. Nende partnerlusel ei olnud nagu mõtet. Näitlejatel puudus igasugune ekraanikeemia. Kui Rourke säras, siis Joseph Gordon-Levitt ei suutnud end filmi jooksul maskma panna ning ärplevaks ja tüütuks tegelaseks ta jäigi.

Filmis oli palju sisuauke ja tundus, et mõni koht oli nagu välja lõigatud. Kõik ei kulgenud rahulikult, vaid hakati ootamatult ja absoluutselt ilma seletusteta hoopis milelgi muuga tegelema, milleks polnud eriti põhjust. Arvan, et filmis suurimaks miinuseks oli stsenaarium, mis ei ühendanud eri liine õieti, vaid väga konarlikult ning see muutis vaatamise natuke ebameeldivaks. Film ise oli nauditav, aga ebasümpaatne Richie Nix ja mõned sisuaugud rikkusid vaatamist küllalt, et nurisema ja pead vangutama panna. Kaasa tegid ka Thomas Jane ja Diane Lane, kes kehastasid siis paarikest, keda Blackbird jahtis. Nende tegelaste areng jäi ka liiga palju tahaplaanile ja kui uuesti esile toodi, siis olid nad kuidagi liiga rõhutatud ja ebausutavad. Filmi algus oli paljulubav. Blackbirdi olemus ning töö ja tema minevik oli äärmiselt stiilne välja toodud, aga asja hakkas rikkuma erinevate süželiinide kokkusidumine, mida nagu paistis, ei suudetud korralikult teha. Film ei olnudki nii tõsine kui algul arvasin. Vahepeal läks Richie käitumine jandiks kätte ning Blackbirdi rahulik suhtumine sellesse ei olnud see, mida ootasin. Muidugi oli filmil tume atmosfäär ja Blackbirdile just sobiv, et võtta teda kui teistest erinevamat.

Mõningad huvitavad tegelased nagu Blackbird ja paarike muutsid muidu liiga tavaliseks muutuva filmi paremaks. Mõnus tume atmosfäär muutis palgamõrvari ristiretke tõsisemaks, mida rikkus pidevalt kaasas tolknev Richie. Muidu täitsa huvitav film. Soovitan eelkõige Rourke pärast vaadata.
6,5/10

Bolt

Bolt on järjekordne Disney kompanii nunnu lastefilm, mida kõlbab vaadata ka suurematel. Naljad peaksid sobima igale vanusele ning animatsioon ise on ka paras silmakomm. Alguses toimunud plahvatused ja tagaajamised olid efektsed ning pingsad ja mõnusat huumorit ning seiklust jagub kuhjaga, aga see on ka kõik. Suhteliselt tavaline sisu ning tavaline on ka armastatu jälitamine läbi raskete katsumuste. Ei ole midagi uut siin ilmas.

Bolt on siis kutsu, kes on peaosaline kuulsas sarjas. Ainuke asi on see, et ta ei tea sarjast midagi ja arvab, et kõik uskumatud võimed, mida ta sarjas kasutab on tõelised. Koer saab aga valusa õppetunni reaalsest maailmast. Enne aga seikleb ta koos kassi ja hamstriga läbi maa, et leida oma kallis perenaine ja hävitada teda vangis hoidev vaenlane. Vahepeal ta mõistab, et polegi vaenlast, vaid et ajab tühja õhku taga. Perenaine on tema pärast väga mures, aga telefirma asendab Bolti juba järgmise koeraga, kuid tüdruk ei suuda koera unustada. Läbi pika rännaku jõuab truu kutsu taas perenaise juurde.Kõige lahedam tegelane oli ikkagi hamster Rhino või siis sarvik. Üliaktiivne karvapall, kes iga hinna eest tahab seigelda ja eriti koos Bolti suguse kuulsusega. Ka tema leiab, et kõik seiklused, mis ta Boltist televiisorist näinud on, juhtusid päriselt ning see toob samuti suurt segadust juurde. Boltiga reisiv kass on ainuke, kes mõistab asju nii nagu need on. Tasapisi suudab ta koerale ja hamstrile selgeks teha, mis on reaalne ja mis mitte. Tegelaste seiklusi oli lahe jälgida ja nalja oli samuti parajalt. Lõpu poole lööb sisse kohustuslik mõistmine tõelisest sõprusest ning siis pettutakse armastatus, kuna saadakse olukorrast valesti aru ning siis päästab koer tüdruku suurest ohust. Kõik on õnnelikud ning teevad sarja ikka edasi. Kassi sarkastiline tekst oli naelapea pihta ning Rhino Duracelli jänku laadne käitumine oli megakoomiline. Tuvid olid vast kõige koomilisemad oma väga tuvilikke peakeerutuste ning oleku suhtes. Hääled olid sobivalt valitud. Travolta hääl oli väga sobilik säärase tegelase tarbeks. Teised olid samuti tasemel. Ei kujuta ette, kuidas see eesti keeles kõlaks. Mõnus ajaviide. Ei midagi muud.

5/10

The Brøken

Lena Heday on karismaatiline näitleja. Ta oleks kui hoopis teine inimene kui räägib vastavalt kas inglise keeles või ameerika inglise keeles. Ega tema rolle just palju näinud ei ole, aga "300" on hea näide ja ka minu suur lemmik Terminator: The Sarah Connor Chronicles, kus ta mängib Sarah Connorit ning sari on tänu temale parem kui võibolla ilma temata. Peamine põhjus miks üldse "The Broken"-it vaatasin oli siis peaosatäitja pärast. See, et sama film ka After Dark Horrorfestil osales sain teada alles hiljuti. Eks vaatab mõne sealse horrori üle ka peale selle. Teised tunduvad kuidagi liiga tühjad bloodfestid, aga "The Broken" on kena psühholoogiline õudusfilm, kus pakutakse natuke ehmatavaid stseene kui ka pingelisi hetki peegli ees. Sisu sarnaneb muide kahtlaselt "Mirrors"-ile, aga on hoopis teise nurga alt tehtud ja rõhutatud pole niivõrd õuduse tekitajaid, vaid pikem õudust ise, mis hakkab tasapisi ligi roomama samal ajal kui saab mõistatada, mis filmis õieti toimub. See tuleb nii lõpu poole alles välja, mis siin siis toimus. See, et "Mirrors"-i välja tõin ei oma tegelikult tähtsust. Tegemist on täiesti erinevate filmidega. Kui Peeglid rõhutas millegile õudsale, mis pidevalt kedagi ehmatab, siis antud film seda kindlasti ei tee. "The Broken" on alguse poole täielik müsteerium. Midagi teada ei anta, vaid toimuvad kummalised asjad. Vaataja peab ise tükid kokku panema. Hiljem aga ilmnevad peeglitega seotus asjaolud ning kes sealt välja tulid ja kõige ägedam oli lõpus toimunud arusaamine enese olemuse kohta, mis on praegusel ajal filmides üsna levinud.

"The Broken" tutvustab Gina McVeyd, kes töötab arstina. Tal on kena peigmees ning ilusti kulgev eluke. Gina läheb koos peigmehega ning oma venna ja tema naisega isa sünnipäevale, kus lõhkeb toosti tõstmise ajal peegel, mis ei ole kellegi jaoks midagi erilist. Järgmisel päeval näeb Gina iseennast mööda sõitmas. Ta jälitab temale väga sarnanevat naist, mis viib saatusliku kokkupõrkeni. Sellest hetkest alates muutuvad kõikide pereliikmete elud ja järsku on kõikide elu ohus, mida hakkab tasapisi mõistma esimesena Gina. Lena Headey ja Richard Jenkins on vahest kõige tuntumad nimed, kes on ka põhilised tegelased. Headey teeb huvitava rolli. Pärast autoõnnetust, mis toimus pärast iseendaga kohtumist, ei mäleta enam ta oma elus üksikasju, mis on hiljuti juhtunud. Näiteks ei tunne ta enam oma meest ära kuigi teab, et välimuse poolest on tegu sama inimesega, aga olemuse poolest on tegu kellegi võõraga. Ginat vaevavad õudusunenäod ning on tunne, et hakkab hulluks minema. Seda, mis juhtus pärast iseendaga kohtumist ei avalikustata enne lõppu. Gina käib arstide juures ning võib tekkida tunne, et filmi suund on taas, et keegi näeb kõike kummalist omaneda peas, aga ei. Asjale keeratakse vint peale ning kõik pereliikmed hakkavad kummalisi asju nägema. Peamiseks tunnusmärgiks on purunevad peeglid, mis annavad mõista, et nüüd on oodata midagi hirmsat. Peaaegu kogu filmi näidatakse klippidena slow motionis Gina auto kokku põrkumist taksoga, mis iseenesest on minu jaoks väga huvitav mõte kui mõelda, et tegu on õudusfilmiga. Pinget ei kruvita mitte pidevate ehmatuskohtadega, mida mitmetes kohtades ootasin, vaid tekitatakse huvi selle vastu, mis siis ikkagi Ginaga toimub ning miks näevad tuttavad nii isa kui ka teisi pereliikmeid tänaval, kuigi nende endi sõnul on nad kogu päeva toas olnud või midagi muud teinud. Kohe alguses antakse vihje, mis seostub puruneva peegliga ja kildude keskel kõndiva naisega. See koht võib tunduda alguses tavaline, aga lõpus omandab hoopis teistsuguse tähenduse. Lähenemisega peeglitega seotud õuduse loomisele on hea tööga hakkama saadud. Peeglid ei omagi eriti suurt tähtsust. Need kerkivad esile hoopis hiljem. Peeglite katkiminek on kui hoiatus, mida alguses ei saagi kohe mõista. Meeldis see, et polnud selliseid kohti, kus peeglist keegi välja kargas või liigutas seal keegi ennast. Oli paar kohta seoses peegelpildiga, mis oli parajalt hirmutav. Ei oodanud üldse seda. Vahepeal hakati huvi koondama ka vannitoa laest tilkuva vee juurde, mis samuti omas kohta õudusunenägudes ja seletati ka hiljem lahti. Katkisi otsi ühesõnaga ei jäänud. Üks ikkagi oli. Miks Gina tänaval seistes nii ehmatanud oli kui nägi ennast möödumas? Okei, spoilerdan natuke nüüd: SPOILER Kui ta ise juba deemon vms oli, siis miks taheti näidata seda kohta kui väga uskumatuna. Koopiana ei peaks ta üldsegi ehmatama, vaid rahulikult järele minema ja ära tapma nagu teisedki seda tegi. Eks see oli müstilisuse tekitamise pärast tehtud ka. Muidu oleks võibolla liiga ilmselge olnud SPOILERI LÕPP. Saladuskate vaikne eemaldamine oli väga meelepärane ning tumehallikas visuaal andis mõnusa keskonna õuduka tarbeks, kus ei tea, mis nüüd juhtuma hakkab. Pakuti pingelisi stseene peegli õuduse olemasolust. Ei hakka välja ütlema, milles õudus seisnes, sest muidu on võlu läinud. Koht, kus Gina isa tualetis viibib ning pingsalt katkist peeglit ja tualetiukse avanevat lukku jälgib oli tooliääri haaravalt pingsalt tehtud, sest polnud teada, mis kurat nüüd juhtub, aga lahendati asi teistmoodi. Otsustati asi võimalikult varjatuks jätta. Filmi salapära oligi üks omapärasid. Midagi ei öeldud peegli õuduse kohta. Ei saa teada, kust nad tulid, miks nad tulid ning mida edasi teevad. Ülejääänu tuleb ise mõelda. Minnes tagasi peeglite juurde, siis peeglitagune maailm oli ikka väga creepy. Tume maailm, mida valgustab ainult peeglist kui aknast väljuv valgus ning pimeduses jälgib peegli ees askeldavat inimest keegi tundmatu. Peegliõudus oli ühesõnaga hirmus, sest midagi selle kohta ei teadnud. Oleks Gina raamatukokku peeglideemonite kohta infot koguma läinud, siis oleks tegu olnud iga teise uuriva õudukaga, aga minu heameeleks sellele teele ei mindud, vaid pakuti kõigest vihjeid. Kui aga õudus vallandus, siis ikka nii, et verd lendas. Tegelikult verd on filmis vähe, aga piisavas koguses, et mitte muutuda tavaliseks verepulmaks. Gina hirm tundmatu ees pani ka mind tundma hirmu, et mis nüüd siis saab. Gina mälukaoutus ning mehe mitte äratundmine meenutas kahtlaselt Huntide Impeeriumi algust, aga see selleks.Lõpp oli kohustuslikult kõikemuutev ning sellist lõppu võis aimata juba natuke enne ka. Lõpuga jäin rahule. Leppis oma saatusega ning ajas taga viimast pereliiget. See, et miks peeglist väljunud nii edasi elasid, teada ei antud, aga ehk ongi nii parem. Kõike polegi vaja teada. Tõesti judinaid tekitav psühholoogilise alatooniga õudusfilm, mis nagu ikka, lõppeb pauguga. Natuke etteaimatav, aga ikkagi tõhus.
7,5/10

Splinter

Kunagi ammusel ajal sattusin ogakoletise filmi traileri peale, aga huvi ei tekkinud. Mingi aeg tagasi sattusin PARANOIADISCO arvustuse peale ning võtsin südame rindu ja vaatasin ära. Polnud viga midagi. Mõnus teema keset pärapõrgut oleva tankla ümber, kus peab seiret parasiitlik asteldest koosnev organism.

Sisu on nagu ikka. Noorpaar läheb telkima, aga ei saa kuidagi metsas hakkama ning otsustavad suunduda kohalikku motelli. Teel motelli poole satuvad peale tagaotsitavale Dennisele ning tema sõbratarile Laceyle, kes võtavad noorpaari relva ähvardusel pantvangi ja suunduvad Mehhiko poole. Saatuslik samm saabus aga tanklasse minnes, kus neid hakkab üksteise järel jahtima võõrat päritolu organism, mis toitub teistest elusolenditest.

Trailer jättis mind küll erakordselt külmaks, aga nüüd ei kahetse, et ära vaatasin. Fim pakkus korralikult pinget, närvikõdi, huvitavaid stseene tõmbelvatest jäsemetest ning kunagi ei teadnud, kes järgmine ohver on. Tagaotsitav Dennis oli oma käitumiselt väga karmi tüübi moodi, aga hiljem koorus ka tema lugu lahti ning tekkis natuke kaastunnet ka muidu negatiivse tegelase suhtes kui ta lõpus selili asfaldil lebas. Tegelased on üldiselt sellise filmi puhul juba ette teada. Bioloogist äpu mees, teotahteline naine, karm kurjategija ning haige naine. Tehke, mis tahate, aga antud nelik hoidis pinget pidevalt üleval ja tõi nii mõnegi huvitavama lahenduse muidu äraleierdatud teemasse. Paljud tegelased saavad üleüldse väga vähe ekraaniaega. Mõni võetakse kohe maha, mõnel eemaladatakse jäse või sureb eepiliselt end ohverdavalt. Dennis oligi vist kõige meelepärasem muidu üksluistest tegelastest.

Efektid oli õudukale kohased. Parasiidi tegutsemine ning tapatöö oli efektiivne ning mõjuvalt verine. Meeldis just see, et poldud gore-ga ülepingutatud, vaid kõike oli piisavalt. Parasiidi tekkepõhjuseid lahkama ei hakatud, vaid anti vihjeid, mis see on ning mis teha suudab aga kust selline olevus tulla võis jäi õhku rippuma. Samas polegi vaja kõike seletada. Lisab natuke müstilisust juurde ehk siis hirmu tundmatu ees. Muidu seletatakse ära kõik ja ongi pinge läinud. Parasiidi poolt levitatavad okkad ja nende hävitustöö inimkeha kallal oli andekalt läbi mõeldud ning okste liikumisega kaasnev heli oli kui hoiatusmärk, et nüüd hüppab kuskilt nurgast olend välja. Mõned stseenid okaste poolt läbistatud jäsemetega olid parajalt judinaid tekitavad. Näiteks laiba küljest rebenes käsi ning hakkas mööda tankla põrandat väriseva kaamera saatel ohvreid taga otsima. Närviködi pakkusid just parasiidi rünnaku ootamine ning äkkrünnakud, kus napilt pääseti saatuslikest kriimustustest. Lõpp oli piisavalt juustune ning samuti ei tahetud vaatajat arvama panna, et parasiit ära suri. Oh ei, seda muidugi mitte.

6/10